Eesti teatri sünd

Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Ärkamisaeg ja Lydia Koidula

Eesti teatri sünd on lahutamatult seotud eesti rahva ärkamisajaga 19. sajandi keskpaigas. Sel ajal hoogustus eestlaste ühistegevus: hakkas ilmuma ajaleht Perno Postimees (1857), Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel sündis Tartus Vanemuise Selts (1865), toimus esimene üldlaulupidu (1869).

Lugejateni jõudis ka eestikeelne ilukirjandus, mille tipuks oli Lydia Koidula luule. Sellisel ajajärgul langes rahvusliku teatri mõte viljakasse pinda, seda enam, et meie naabrid soomlased ja lätlased olid omakeelse teatri juba loonud.

1870. aasta jaanipäeval kanti Tartus Vanemuise Seltsis ette Koidula näidend „Saaremaa onupoeg”, tegelikult küll saksakeelse näidendi „Der Vetter aus Bremen” töötlus. Koidula oli tegevustiku toonud Eestisse ja tegelasedki olid siinsed talupojad. See ei olnud aga enam lihtsalt lõbus naljamäng:näidendis kritiseeriti tolleaegset eluolu ja koolikorraldust, st räägiti asjadest, mis puudutasid otseselt ka teatris viibinud inimesi. Kuna huvi etenduse vastu oli suur, korrati „Saaremaa onupoega” järgmisel õhtul.

Vanemuise lava tagaseinale oli maalitud talumaja, näidendi tegevus toimus taluõues. Näitlesid ainult mehed, kes pidid mängima kõiki rolle. Kõige suurema töö etenduse õnnestumiseks tegi ära Lydia Koidula ise: tema lavastas näidendi, tegi oma kodus osatäitjatega proovi, kirjutas etendusele muusika ning saatis näitlejaid klaveril.

Esimese etenduse reklaam

Loe Vanemuise sünnipäevaürituse kutset. Mida sel päeval plaanitakse teha? Kui palju maksab sissepääs?

Koidula näidendi „Saaremaa onupoeg” etenduse kuulutus (1870)

Lugemise järel

  • Mis lõi eeldused eesti rahvusliku teatri tekkeks? Märgi tekstis laused, kus sellest juttu oli.
  • Iseloomusta esimest eestikeelses teatris ettekantud näidendit. Märgi teise värviga laused, mis sellest räägivad.
  • Iseloomusta esimest lavastust. Märgi kolmanda värviga sellest kõnelevad laused.
Vanemuise teatri hoone Tartus Jaama tänaval (1870)
Koidula näidendi „Saaremaa onupoeg” käsikirja avalehekülg (1870)
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Curriculum Vitae

Nimi: Eesti Teater

Sünniaeg: 24.06.1870

Sünnikoht: Tartu, Vanemuise Seltsi maja

Järeltulijad: „Saaremaa onupoeg”, „Säärane mulk”

Ämmaemand: Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen

Hariduskäik: Moskva ja Peterburi konservatoorium, Paul Sepa erastuudio 1920, Lavakunstikateeder 1957, Viljandi Kultuuriakadeemia 1991.

Töökäik: teater Vanemuine 1906, Estonia teater 1906, Endla teater 1911, Tallinna Töölisteater 1920, Ugala teater 1920, Eesti Draamateater 1937, Rakvere teater 1940, Vene Draamateater 1948, Nukuteater 1952, Eesti Riiklik Noorsooteater (nüüd Tallinna Linnateater) 1965, VAT teater 1987, Von Krahli teater 1992, Kuressaare Linnateater 1999, Kanuti Gildi SAAL 2002, Theatrum 2005, teater NO99 2005, Tartu Uus Teater 2008, Võru Linnateater 2009. Oskused: lastelavastused, nukuetendused, ühiskonnakriitika, komöödia, draama, tragöödia, video- ja kaasaegsete vahendite kasutamine, ooper, ballett, operett, muusikal, monoteater.

Estonia teatri hoone Tallinnas (1913)
Endla teatri endine hoone Pärnus (1911)
Eesti Draamateater kasvas 1920. aastal välja Paul Sepa erateatristuudiost.
Vene Teater on ainus Eestis asuv kutseline venekeelne teater. Teatrihoone asub Vabaduse väljaku ääres.
Von Krahli Teater on Peeter Jalaka eestvedamisel loodud esimene erateater taasiseseisvunud Eestis. Teatril on kirev ajalugu, püsitrupid on vahetunud, kuid repertuaar jäänud ikka eriliseks.
Tallinna Linnateatri lavaauk. See on linnateatri hoonekompleksi siseõu, kus toimuvad suveetendused.
Teater NO99 loodi 2005. aastal ja asus Tallinnas. Teatri nimes olev number vähenes iga lavastusega ühe võrra nulli poole. Teatrit vedasid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
Tartu Uus Teater on avatud uutele ideedele. Nende etendused ei ole alati seotud kindla teatrihoonega, kuigi eelkõige tegutsetakse Tartus Laia tänava vanas võimlas.

Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Kõige populaarsemad lavastused Eesti teatriloos

  • E. Vilde, „Pisuhänd”
    Esietendus 25. veebruaril 1914 Estonia teatris,
    lavastaja Theodor Altermann
  • O. Luts, „Kevade”
    Esietendus 7. veebruaril 1937 teatris Draamastuudio,
    lavastaja Leo Kalmet
  • A. Kitzberg, „Libahunt”
    Esietendus 1. aprillil 1941 Eesti Draamateatris,
    lavastaja Leo Kalmet
  • E. Vilde, „Tabamata ime”
    Esietendus 25. oktoobril 1952 teatris Vanemuine,
    lavastaja Voldemar Peil
  • P.-E. Rummo, „Tuhkatriinumäng”
    Esietendus 19. veebruaril 1969 teatris Vanemuine,
    lavastaja Evald Hermaküla
  • A. Tšehhov, „Kolm õde”
    Esietendus 21. oktoobril 1973 Eesti Draamateatris,
    lavastaja Adolf Šapiro
  • S. Beckett, „Godot’d oodates”
    Esietendus 14. oktoobril 1973 Tallinna Linnateatris,
    lavastaja Lembit Peterson
  • C. Gozzi, „Armastus kolme apelsini vastu”
    Esietendus 11. aprillil 1991 Ugala teatris,
    lavastaja Elmo Nüganen
Erna Villmeri lavastatud „Elektra” Estonias (1923). Erna Villmer oli Lydia Koidula järel teine eesti naislavastaja. Teda peeti ka andekaimaks ja populaarseimaks näitlejannaks.
August Bachmanni lavastatud „Inimesed” Hommikuteatris (1923). Amatöörgrupp Hommikuteater tegutses vaid neli aastat, lavale toodi neli näidenit. Teatris peeti väga oluliseks lavastuse iga elemendi (teksti, muusika, liikumise, lavakujunduse) kooskõla ja uuenduslikkust. Igas lavastuses lahati esimese maailmasõja tagajärjel tekkinud ühiskonnaprobleeme ja teemasid. Juureldi inimolu traagika ja vägivaldsuse üle ning väljendati muret ükskõiksuse üle, mis kannatusi ja hävingut võimaldab. Näidendites on palju tegelasi, kellele on pandud üldine nimi, näiteks Inimene, Naine, Rahvas, Sõda või Surm.
Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” lavastas Evald Hermaküla Vanemuises (1969). Esialgu takistasid poliitilised jõud näidendi trükkimist ja lavastamist, kuna seda peeti liiga uuenduslikuks ja tavatuks, pealegi kardeti, et selles kritiseeritakse valitsust, seda aga Nõukogude Liidus teha ei tohtinud. Lõpuks jõudis „Tuhkatriinumäng” ikkagi lugejate ja teatri­publikuni ning sellest kujunes üks eredamaid peatükke eesti teatriuuenduses. Lugu kujutab endast justkui järge tuntud Tuhkatriinu muinasjutule. Prints läheb tagasi Tuhkatriinu võõrasema (Perenaise) majja, et teha kindlaks, kas ta abiellus ikkagi õige Tuhkatriinuga. Kuid see on vaid näidendi pindmine kiht, mille varjus püütakse vastust leida hoopis sügavamatele inimlikele küsimustele, näiteks mille nimel elada ja kuidas ellu suhtuda.
Lisää aiheesta
Muut toiminnot

Küsimused ja ülesanded

  1. Nimeta teatreid, kus oled käinud. Koostage klassis ühine nimekiri.
  2. Nimeta lavastusi, mida oled näinud. Koostage klassis ühine nimekiri.
  3. Uuri internetist või ajalooõpetajalt, missugused teatrihooned hävisid II maailmasõja ajal.
  4. Missugune võiks olla täiuslik teatrihoone?
  5. Tehke rühmatööna ettekanne ühe eesti teatri ajaloost.

Meenuta ja kontrolli teadmisi

Mis vahe on mõistetel „näidend”, „lavastus” ja „etendus”?
Loe meenutuseks lühikest keelesäutsu ja lahenda ülesanne.

        • lavastuse iga esitus­kord
        • kirjandus­tekst
        • teatri­rahva pikema­ajalise koos­töö tulemus
        • ühe­kordne sündmus
        • teatri­kunsti teos, mis on sündinud näidendi lavale toomise protsessist
        • draama ehk kirjandus­teos, mis on mõeldud laval esita­miseks
        Lisää aiheesta
        Muut toiminnot