Sass Henno „Mina olin siin. Esimene arest”

Autor: Sass Henno
​Katkend

Ühel kohalikul viieteistkümneaastasel poisil oli kogu vajalik info, nii et see ei olnud üldse Rassi ja Mõssa idee. Ja etteruttavalt pean ütlema, et mul on jätkuvalt kahju kõikidest ausatest pensionäridest, kes langevad mingite tatikate ohvriks. Kes omakorda tahavad lihtsalt teada, kas selline plaan tuleb neil välja või mitte. See oli nende esimene organiseeritud töö.

Kohalik viieteistkümneaastane poiss koodnimega Rott teadis, kuhu peidab oma rahakotti kõrvaltalus elav vanamutt. See teave pärines luureandmetest, mille kogumiseks ta oli mitmel korral 100-kroonise rahatähega kõrvaltallu jooksnud, öeldes tädile, et ema palus sotise väiksemaks vahetada. Alati kutsus heausklik tädike Roti tuppa ja ei varjanud ka sahtlit, kust ta rahakoti välja võttis. Tänutäheks viis Rott talle vahel õunu ja metsmaasikaid. Et mutt hiljem kahtlustama ei hakkaks.

Operatsioon „Tühjendus” käivitus ühel juulikuu pärastlõunal, kui poisid suvilarajoonis hulkusid ja üksmeelselt igavust tunnistasid. Pätti meeldib teha kõigile lastele. Aga mingi hetk vajad sa ikkagi teravamaid elamusi. Onni jaoks laudade varastamine, öösiti paadiga järvele minek, salaja metsa alla lõkke tegemine, kööginugade ninja-treeningu käigus puruksloopimine ning tuhat muud labast üleastumist, mis vanematele teadmata jäid, ei pakkunud enam pinget. Sellepärast otsustatigi tühjaks teha see vanamutt.

Missioonile läinud kolmik jagas ülesanded vastavalt meeskonna isikuomadustele. Mõssa, kes tahtis oma käed puhtad hoida, ronis lähedal asuva puu otsa ning tema kohustus oli jälgida tervet territooriumit ning läheneva ohu korral katkestada operatsioon kokkulepitud vilemärguandega. Rass, kes oli juba varasest noorusest tuntud kui poiss, kes oskas rääkida, suhelda, valetada, vassida ja seda ilma mingisuguse häbita, pidi minema tallu, toimetama majast välja tädikese ning teda nii kaua õues hoidma, kui kolmas tüüp sees ära jõuab käia. Rott, kes ainsana teadis maja siseolusid ja raha asukohta, oli sunnitud tegema kõige olulisema: raha majast välja toimetama.

Poisid võtsid sisse lähtepositsioonid: Mõssa puu otsas, Rott maja nurga taga. Seejärel koputas Rass uksele. Kui tädike ust avama tuli, küsis Rass, kas tädike aitaks tal õuel asuvast vändaga kaevust vett võtta – jube janu olevat, poiss olevat linnast ning nägevat sellist pöördehoobadel ja trossil põhinevat veevõtumehhanismi esmakordselt. Tädike aitas toredat ausate silmadega last. Rass jäi kaevu juurde rääkima veel lämbest suvest ning ­uuris ka, kus asub lähim pood ja kui kaugel on bussipeatus. Kuulnud Mõssa märguannet Roti majast väljumise kohta, tänas ta viisakalt ning eemaldus rahulikult külavahelisele kruusateele.

Kui keegi praegu küsiks, kuidas Rass lapsena valetama õppis, siis esimese asjana ma vastaks, et see tüüp on lihtsalt üks kuradi geenius. Te ei kujuta ette, mis olukordadest ta ennast välja rääkinud on. Uskumatu lihtsalt. Aga see selleks. Teise asjana räägiks ma, et mõelge näiteks tänavalastele ning neile südantlõhestavatele näljalugudele, mida mingid alles kuue-seitsmeaastased tatikad sulle za 10 kron liimiostmiseks jutustavad. Jutustavad, mida oskavad. Räägivad, mis töötab.

Kolmandaks, kui väga aus tahaksin olla, räägiksin Rassi alkohoolikust emast, kes ütles alati, et kui juhtub pahandus, tuleb see ausalt ära rääkida – siis ei saa karistada. Ei kulunud palju aastaid, kuni Rass avastas, et peksa sai ta alati just siis, kui mõne halva hinde, õpetaja märkuse, lõhutud tassi või rebenenud särgikäise ise üles tunnistas. Nii õppis ta juba algklassides võltsima õpilaspäevikut, vahetama lehti kontrolltööde vihikus, esitama kooli valeandmeid ema töökoha kohta ja mida kõike veel. Kuid selle kõige juurde tuleme veel hiljem tagasi.

Operatsioon „Tühjendus” kukkus läbi, sest poisid tegid kaks saatuslikku viga: esiteks ei loonud nad missioonile piisavalt läbimõeldud kontseptuaalset alust. Miks võtta, mida võtta, kuidas võtta – need olid küsimused, mida oleks pidanud enne läbi arutama. Sest kohe, kui poisid olid maja juurest röövsaagiga kadunud, teatas Rott uhkelt, et sai kätte terve rahakoti. Eesmärk oli ju ainult sularaha. Seega tekkis vajadus lahti saada tõenditest. Teiseks ei olnud Rass ja Mõssa eelnevalt veendunud kolmanda liikme usaldusväärsuses. Rott osutus nõrgaks lüliks ka asitõendite hävitamise etapis.

Raha said nad natuke üle 300 krooni, mille eest osteti suured plastpudelis long-dringid, palju mahlu, limonaade, palju šokolaadi, kartulikrõpse, nätsu – ehk siis kõike, mida üks lapse aju osta käskis. Järgnes õhtu, kus poisid tegid suvila lähedal metsa all lõket ja olid elus esimest korda purjus. Rahakoti viskas Rott purjus peaga järveäärsesse pillirootihnikusse. Passi, mille ta sealt mingil põhjusel enne välja võtnud oli, otsustas ta aga hiljem lõkkes põlema panna. Passi tagakaas põleb halvasti. Hommikul leidis keegi selle lõkkeasemelt, tundis ära pildil oleva naabrimuti ning läks otsemaid kontrollima, kas mutt on ikka elus. Rahakoti puudumine avastati.

Ja külla kutsuti mendid.

Poisid valetasid küll, et nemad ei tea midagi, aga no kurat! Mis te ise arvate, kas see oli läbinähtav või mitte? Kutsuti kokku vanemad, arutati juhtum läbi, poisid tunnistasid natuke üles, natuke jätsid enda teada ning lugu lõpetati sellega, et kolme pätipoisi vanemad maksid mutile raha tagasi ning sõidutasid ta kodakondsus- ja migratsiooniameti osakonda uut passi tegema.

Kuna suviti elas Rass suvekodus isa pere juures, aga kooliperioodil tol ajal emaga, tundis isa tõenäoliselt suurt häbikoormat 12-aastase poja kuri­tegelikule teele mineku pärast ning ei julgenud seda emale tunnistada. Ta andis Rassile valiku, kas emale räägib sellest tema või räägib Rass ise, et ema saaks õiglase karistuse määrata. Sest nii kohutav kuritegu pidi pedagoogilistel kaalutlustel karistatud saama. Rass valis viimase variandi.

Sass Henno (sündinud 1982) romaan „Mina olin siin. Esimene arest” ilmus 2005. aastal. Selle romaaniga oli ta aasta varem tulnud Eesti kõigi aegade noorimaks romaanivõistluse võitjaks. Romaani on nimetatud lausa julmalt ausaks ja hoiatavaks teoseks. Peategelane Rass on eluga pahuksisse sattunud gümnaasiumiõpilane.

Äsja loetud katkend esitab ühe peategelase lapsepõlvemälestuse. Aja jooksul ja asjaolude kokkulangemise tõttu kujuneb Rassist narkodiiler, kuid esialgu lihtsa ja ligitõmbavana tundunud tegevus väljub tema kontrolli alt. Autor ise on öelnud, et „Mina olin siin” räägib vastikult tõsistest asjadest jõmmis kõnepruugis. Sass Henno kui kirjaniku kohta on huvitav teada veel seda, kuidas ta debüteeris, nimelt ilmus tema esimene romaan „Elu algab täna” kõigepealt internetis e-raamatuna (2003) ja alles hiljem trükituna. Sass Hennol on ilmunud ka lasteraamat „Mereröövlimäng”.

Mari Kleini artikkel, Eesti Päevaleht, 4. juuli 2008 (katkend)

Jõhkra sisu ja kõnepruugi pärast on Henno raamat kogunud palju vastukaja, aga külmaks ei ole see jätnud kedagi. /…/ Ühes on oldud ühel nõul: seda võiksid lugeda teismeliste vanemad, kel pole enamasti õrna aimugi, millega nende võsukesed võiksid tegeleda. „See, mida te kinolinal näete, ei meeldi teile, kuid on võimalik aru saada, kuidas üks osa noortest tegelikult praegu elab,” ütleb ka režissöör René Vilbre, kes ootab oma filmi vaatama 14–20-aastaste vanemaid, soovitavalt koos lastega.

Vilbre sõnul on tegemist raskeima filmiga, mida tal on teha tulnud. Kas või juba seepärast, et suur osa võtteid toimus novembriöödel, külmas, vihmas ja magamata. Aga ka loo enda pärast, mis sisaldab jõhkrusi – kaklusi, vägistamisi, joominguid. „Vahel, kui näitlejad platsil õige tõetruult rollidesse sisse elasid, hakkas endalgi kaamera taga pisut õudne,” tunnistab režissöör.

Raamatu-Rass ja filmi-Rass (osatäitja Rasmus Kaljujärv).

Autor: Sass Henno
​Katkend

Süütamata sigaret suus, seisis Rass viimaks koridoris ning hakkas vaikselt aru saama, et puudub asjalik vastus küsimusele, miks Säde teda sisse ei taha lasta. /.../ See oli midagi uut ja Rass hakkas mõistma, et asi on vist tõsine. Ta proovis ust oma võtmega avada, kuid see ei mahtunud lukuauku. Teine võti oli järelikult seespool ees.

„Kuule,” ütles ta Sädele läbi ukse, „ma löön ukse maha, kui sa seda lahti ei keera.”

Seest kostis mingit sagimist. Säde oli vait.

„Tõsiselt,” ütles Rass, süütamata sigaret huule küljes rippumas.

„Palun mine ära!” karjus Säde viimast korda.

„Mine uksest eemale,” ütles Rass, võttis kaks sammu hoogu ja hüppas lingi kohale, vastu korteri ust. Tohutu raksatuse saatel andis lukk järele. Link tuli eest ja lendas toapõrandale maha. Luku keel läks kõveraks ning metall-liist uksepiida küljes murdus kinnituskruvidest lahti. Uks jäi ristseliti avatuks. Kell oli pool kaksteist, kui Rass tuppa astus ja alumise korruse naabrivanamees harjavarrega lakke koputas. „Kuulete! Ma kutsun politsei, kui see lärm ei lõpe!” kostis alt korruselt.

„Pole vaja,” karjus Säde.

Rass võttis riiulilt tikutoosi ning süütas lõpuks oma sigareti.

Voodi ääre peal istus Aivo. Teksad jalas. Sokid ka. Isegi särk oli seljas ning rihm pükstel. Säde seisis keset tuba, kahe poisi vahel, ning astus paar sammu tahapoole.

„Tšau, kuule, sa A-d ei taha osta?” küsis Rass Aivo käest vaikselt, nagu midagi poleks vahepeal juhtunud. Nagu korteri uks ei seisakski ta selja taga lahti, nagu põrandal ei vedelekski ukselink ning piidast murdunud puu­pilpad ja nagu keegi poleks midagi ebatavalist teinud, näinud ega kuulnud. Ainult vaikus ja poiste pilgud.

„A-d? ... Sul on või?”

Aivo hääl kõlas esmakordselt nagu igasuguse enesekindluse vastand. Rass ei öelnud midagi, vaid lihtsalt vaatas teda küsival ilmel.

„Paljuga?”

„Puhas kraam. Mitte mingi pask, vaid segamata meta. Viis sotti. Eriti prisked G-d,” ütles Rass ja pistis käe jope põuetaskusse, sobrades ümbrikega täidetud kilekotis.

„Näe,” viskas ta ühe fooliumümbriku Aivole.

„Suur jah.”

Säde seisis toa nurgas ja näppis mõlema käega oma kampsuni äärt.

„Võtad neli G-d, saad pooleteise tonniga,” pakkus Rass.

„Mul ei ole praegu nii palju, aga mul tuleb üks kõne kohe, siis peaks mingi paarkend tonni saama... siis võtaks pohhuilt.”

„Palju sul siis praegu on?”

„Kuus sotti...”

„Aga telefon? ... Anna telefon,” ütles Rass.

„Mul läheb telefoni vaja,” proovis Aivo kõrvale puigelda.

„Kui sa homme selle paarkümmend tonni saad, nagu sa viimased kaks kuud rääkinud oled, võin sulle enda oma niikauaks laenata.”

Rass otsis taskust oma surnud akuga telefoni, võttis SIM-i välja ning viskas voodiäärel istuvale sõbrale Ericssoni-kujulise telliskivi üsna järsu liigutusega sülle. Säde võpatas.

„Laadija ka,” võttis ta riiulilt laadija ning viskas selle samuti Aivo suunas. „Hopsti,” naeratas Rass, kui too selle kinni püüdis.

Sel õhtul suutis ta müüa oma elu esimese koguse. Neli grammi metamfetamiini ja hingetäis mehelikku eneseväärikust. Selle hinnaks oli kasutatud, titaankorpusega Nokia 8850 ja 600 krooni sularaha, murtud süda ning preemiaks kauba peale ka igasugune ükskõiksus nii enda kui ka terve maailma tuleviku suhtes.

Kui Rass välisuksest tänavale astus, teadis ta täpselt, mida peab tegema. Ta läks maja taha hoovi, kus olid puukuurid ja kus lõppes naabermaja aed, mille pooled aiateibad nad külmadel sügisöödel ahjukütteks olid ära kasutanud. Ta läks puukuuride taha selle talveraagus metsõunapuu juurde, mille okstel rippusid veel mõningad külmunud ubinad ning mille all puhkas päevinäinud savitellistest suitsuahi. Liha polnud seal juba aastaid keegi suitsutanud. Selle ainus otstarve oli peita naabrivanamehe poolikuid viinapudeleid, mida tolle naine kuurist puuriida vahelt liiga kerge vaevaga üles oleks leidnud. Osad tellised olid mõranenud, mõned püsisid veel koos. Rass lõi ühe tellise ahju küljest saapaga lahti.

Säde ja Aivo vaatasid teineteisele hirmunult otsa, kui suur telliskivi aknaklaaside klirina saatel raske mütsatusega toapõrandale kukkus. Pitsapoe-esises parklas polnud ainsatki hinge, kes oleks võinud näha, kuidas üks kapuutsi ja sulejopega noormees tuulekiirusel majade vahelt kõrvaltänavasse jooksis. Laupäevaöised linnahääled neelasid raskete saabaste jooksu­sammud ja selleks hetkeks, kui Säde aknast välja vaatas, oli kõik vaikne.

Ta jooksis, kuni metast dehüdreerunud organism ei suutnud enam silmi pisaratega niisutada ja jäine sügisöö neid sulgema sundis. Ta jooksis, kuni hing mattus ning kuskil sügaval kõhuõõnes hakkas torkima kibeterav valu.

Ta jooksis, kuni jõudis viimaks ühe kahe korteriga elumajani, mille tänavapoolsed küljed olid kaetud helerohelise laudisega, kuid maja tagant paistis maja tegelik kattematerjal – kollane krohv. Tänava äärde oli pargitud politsei­auto, kuid veendunud, et tegu pole öise patrulliga, see Rassi ei häirinud. Ta vajutas uksekella. Võimalik, et see ei töötanud, sest keegi ei vastanud ning terves majas ei süttinud ükski tuli. Seejärel koputas ta kõigile esimese korruse akendele. Ja ta tegi seda veel, kui esimene ring tulemust ei andnud. Ka kolmas kord, mõne aja pärast.

Veerand tunni möödudes süttis ukse kõrval aknas tuli. Majast oli kosta samme. Ukse avas üks sassis juustega vanamees. /.../

„Tšau, paps. Mõssa on kodus või?” küsis Rass.

„Ei...” venitas vanamees, oli siis mõnda aega vait, kuni lõpuks siiski ütles: „... aga no tule sisse.”