Mis teeb luule eriliseks? Oletame, et juhuslikult inimeselt tänaval küsitakse, kuidas talle tänane ilm tundub. Kui see inimene pole luuletaja, vastab ta tõenäoliselt midagi tavapärast, näiteks „Ilm on ilus” või „Kahju, et sajab”. On aga tegemist poeediga, võib ta vastata midagi ootamatut: „Võbelevas vihmapisaras on taevalik nukrus.” Nutikas kuulaja taipab, mida selline lause tähendab: vihm teeb poeedi kurvaks. Miks pidi ta taolist lihtsat asja nii keeruliselt ütlema?
Tuleb meeles pidada, et luule on enamasti vihjeline. See tähendab, et värsiridades öeldut ei tuleks alati võtta sõna-sõnalt. Luules on kasutusel suur kujundite arsenal, mis teeb sellest erilise, meeldejääva ja loomingulise väljenduslaadi.
Luule puhul on oluline tabada ära teema ehk lihtsalt seletades see, millisest nähtusest luuletus kõneleb: vabaduseihast või rännukirest, armastusest, igatsusest, looduse võimsast ilust – valik on väga suur. Luule mõjutab lugeja emotsioone, värsside ehk luuleridadega annab autor edasi kindlat meeleolu, kasutades kirjeldustes mõjuvaid omadussõnu („rabav”, „kirgas”, „imeline”, „õudne”, „verdtarretav”), hüüatusi („Oh need sumedad suveööd!”), võrdlusi („Päev ilma sinuta on nagu aasta”), metafoore („Meie ühine paat läheb varsti uppi!”) ja palju muid võimalusi. Meeleolu loob nii see, kuidas kirjutatakse, kui ka see, millest kirjutatakse – näiteks on suur vahe, kas kirjeldatakse lõbustusparki või surnuaeda.
Luuletekste kui üht kirjanduse põhiliiki nimetatakse lüürikaks. Lüüra on vanakreeka keelpill, mille saatel muistsel ajal laule esitati.
Kuna luuleread on omavahel seotud kindla rütmi ja riimidega, öeldakse luuletekstide kohta, et need on kirjutatud seotud kõnes.
Ilma riimide ja korrapärase rütmita luulet nimetatakse vabavärsiks. Lüürika põhieesmärk on sõnastada üksikuid hetki, mõtteid või tundeid.
Sarnaselt jutustava proosakirjandusega loob ka luule lugeja peas kujutluspilte. Erinevus on aga selles, et luuletuses on märksa olulisem, kuidas midagi öeldakse. Nagu üks tuntud luuleteoreetik on väitnud, on luuletus „keeruliselt väljendatud mõte”. Sellepärast on luule lahtimuukimise võtmeks kujundid.
Luuleline keelekasutus on rikkalikum kui tavakeel, kuna luules on rohkelt epiteete. Epiteet on kirjeldav või kaunistav lisandsõna, mis kuulub tavaliselt nimisõna juurde. Epiteedid on vajalikud selleks, et nähtused, mida autor kirjeldab, mõjuksid lugejale värvikamalt ning tooksid tema silme ette mitmekülgsema ja värvikama pildi.
Võrdlus on kahe nähtuse või olendi kõrvutamine, mida tehakse sidesõnade (enamasti nagu ja kui) abil.
