„Tark talutüdruk”

Novellilaadne muinasjutt, allikas: www.folklore.ee

Üks mõisahärra tahtnud ühe peremehe käest tema kohta ära võtta. Peremehel oli see suureks kurvastuseks, sest tal oli ilus üksik talu, hästi haritud ja rammutatud põllud ja tublid hooned ja tema sugu mitmendat põlve seal koha peal, seepärast poleks tema miski hinna eest oma kohta käest ära andnud.

Läks mehike kohtusse härra peale kaebama, et härra just sellepärast tahab tema kohta mõisa külge võtta, et tema oma kohta hästi harinud ja ehitanud on, aga tema ei ole mingil kombel mõisahärra vastu eksinud ega teda pahandanud.

Kohtusaks oli väga hea ja lahke mees talupoegade vastu. Kutsuti ühel päeval mõisahärra ja taluperemees kohtu ette. Vanal ajal peetud väga suurt lugu mõistatustest ja nende arvamistest. Seepärast pani ka kohtusaks mõisnikule ja peremehele käsu ette, et teiseks kohtupäevaks peavad mõlemad kohtusse ühe mõistatuse tooma; kumba mõistatust kohtuhärrad ülesse ei saa, see saab õiguse.

Läksid mõlemad koju, muret ja arvamist mõlemal küll. Mõisnik võttis pliiatsi ja paberilehed kätte ja hakkas arvama, aga ei saanud niisugust mõistatust, millest ta oleks lootnud, et seda ülesse ei saada. Talupoeg niisama mures, ei hakkamist ühtigi. Seda nägi tema kaheteistkümneaastane tütar ja isa käest küsima: „Mis mure sinul on: ei sa taha süüa ega juua?”

Isa rääkis tütrele, et nõndaviisi lugu nüüd on. „Kui ma niisugust mõistatust ei saa, siis oleme koha pealt lahti. Mis me siis peale hakkame?”

„Noh, pole viga, küll me sellega valmis saame. Mine aga kohtusse ja küsi kohtuhärrade käest: kui vana on päikene ja kui raske on kuu? Saab näha, kas nad saavad selle peale vastust anda.”

„Kust sinagi seda tead, mu lapsuke?” küsis isa.

„Vaata, isa,” vastas tütar, „ega päikene saa ilmaski vanemaks kui üks päev, õhtul läheb ta ju looja, kui ta teisel hommikul jälle tõuseb, siis on see ju teine päev. Ja ütleme jälle, et kuu on naela raskune, sest naelal on neli veerandit ja kuul niisama neli veerandit.”

Tuli kohtupäev, mõisnik ja talupoeg läksid kohtusse. Kõigepealt küsiti mõisniku käest: „Anna oma mõistatus ülesse!” Polnud mõisnikul kedagi mõista anda. Küsiti talumehe käest: „Kus sinu mõistatus on?”

Talumees küsinud: „Kui vana on päikene ja kui raske on kuu?”

Kohtuhärrad arvavad ja arvavad, aga ei saa õiget otsust kätte. Viimaks seletas talumees ise neile oma mõistatuse ära; siis kohtuhärrad said aru küll, et see nõnda on, ja mõistsid koha temale tagasi.

Siis küsis ka peakohtumees, et kust sa niisuguse mõistatuse võtsid, kas omast peast või said mõne teise käest? Mees jutustas, et temal niisugune kaheteistkümneaastane tütar kodu olla, kelle käest ta selle mõistatuse saanud. Kohtuhärra pani imeks, et tal nii targa peaga laps on, ja palus meest omale seda tütart näha tuua.

Mees läks tütrega kohtuhärra juure; see oli väga tema meele järele. Ta oli ka tõesti ilus, tark ja mõistlik laps. Kohtuhärra laskis oma kuluga tütarlast suuresti koolitada ja võttis ta pärast omale prouaks ja nad elasid õnnelist abielu.

Sealsamas olid kahe talu hobustekoplid vastastikku ja vaevane aiarisu nende vahel. Teisel peremehel oli ruunhobune koplis, teisel tiine mära. Seal läks ühel öösel mära aiarisust üle teise koplisse teise pere ruuna juure ja sai seal varsa. Hommikuks tuli jälle oma koplisse tagasi ja varss jäi sinna ruuna juure. Peremees tahtis hommikul varssa omaks pärida, aga ei teine peremees taha anda, et see on tema ruuna varss. Teisel kange suur kahju: ilus suur täkuvarss. Seletas küll teisele, et see ei või ilmapeal olla, et su ruunal varss oleks, ei teine kuula sest ühtigi, vaid tahabki varssa omale jätta.

Viimaks kaebas mees kohtusse. Teine mees oli aga kohtuhärraga suur ja hea sõber, viis talle meelehead ja kohus mõistis varsa tema ruuna jaoks. Õige varsaomanik, kel märahobune oli, tuli kurva näoga kohtutoast ära. Seda nägi kohtuhärra noor proua aknast ja hakkas mehe käest küsima, miks ta nõnda kurb on. Mees jutustas, et nõnda lugu oli, et see on päris ülekohus, et mina sest varsast ilma jään.

Proua vastas: „Oh, pole viga, küllap varss jääb ikka sinule. Ma õpetan sind: kohtuhärra käib iga päev liivakõrbe ääres metsas jalutamas. Võta homme oma kalapüüdmise riistad ja mine sinna liiva peale ja tee, nagu püüaksid sina kalu. Kui nüüd härra seda näeb, siis ta muidugi küsib, mis sa teed, ja paneb väga imeks, et sa sealt kala tahad püüda, kus neid ei või ollagi.”

Nõnda oligi, mees püüdis teisel päeval parajasti liiva peal kala, kui härra jalutades sinna läks ja seda nägi. Härra pahvatas kangesti naerma, kui kuulis, et mees tahab sealt kalu püüda. Mees vastas: „Jah, see on küll tõesti võimatu, et siit liiva pealt kalu saaks, sest kalad elavad ju vees, aga mina arvan, et see niisamati võimatu on, et ühel ruunal hobusel varss oleks.”

Kohtuhärra pani mehe tarkust ja kavalust imeks ja mõistis varsa ikka oma emale tagasi. Ja küsis mehe käest, kuidas ta selle mõtte peale tulnud. Mees rääkis, et kohtuhärra proua ise seda temale õpetanud. See polnud jälle härra meelest hea, et proua sedaviisi tegi ja ennast tema asjadesse segas, ja ähvardas teda ära ajada, kui ta veel korra peaks nõnda julgema teha. Proua aga ei kuulanud seda sugugi, vaid õpetas ikka teisi, kui tarvis oli. Härra kannatus lõppes ka viimaks otsa ja ütles prouale, et homseks peab ennast ära kolima tema juurest, lubas oma kutsari tõlla ja hobustega teda nii kaugele lasta viia, kui ta tahab, ja oma kõige kallimat varandust, mis ta ise soovib, kaasa võtta. Proua korraldas suure peo, kuhu kõik sõbrad ja tuttavad kokku kutsuti ja head söögid ja joogid olid. Iseäranis muretses proua selle eest, et härra tublisti sai viina juua, nõnda et ta viimaks üsna purju jäi ja enam midagi aru ei saanud. Siis laskis proua hobused tõlla ette panna ja sõitis koos härraga ühe heinaküüni juurde, kust kutsar koju saadeti. Kui härra enese sai targaks magatud, ehmatas ta ära ja küsis proua käest, mis see tähendab, et nad heinaküünis on. Proua tuletas talle meele, et ta temale lubanud kõige kallimat vara kaasa võtta. Härra olnud talle kõige kallim. Härra palus südamest andeks, nad läksid koju ja elasid õnnelikult – ehk on veel praegu elus.

Novellilaadne muinasjutt on üllatava lõpuga, mis edastab ka mingit õpetlikku sõnumit. Tavaliselt räägivad need muinasjutud vaestest, kes oota­matute olukordadega tänu nutikusele edukalt hakkama saavad. Üks novellilaadse muinasjutu liike on mõistatusmuinasjutt (seda esindab ka „Tark talutüdruk”). Tegevus toimub päris maailmas, kus pole näkke, haldjaid ega pisuhändasid – neid kohtame imemuinasjuttudes, kus on määravaks ebaloomulikud ja imelised sündmused. Kolmas muinasjutuliik on loomamuinasjutud, kus loomi kujutatakse inimesesarnase ja sümboolsena, s.t iga loom esindab mõnda kindlat omadust (rebane – salakaval, hunt – rumal, jänes – kaval jne).

Muinasjuttudes on kindlad põhitunnused: