Paulo Coelho „Alkeemik”

Autor: Paulo Coelho
​Katkend

Järgmisel päeval said nad esimese selge märgi lähenevast ohust. Nende juurde tulid kolm sõjameest ja küsisid, mida nad seal teevad.

„Olen oma kulliga jahiretkel,” vastas Alkeemik.

„Peame teid läbi otsima, et näha, kas relvi on,” ütles üks meestest.

Alkeemik tuli aeglaselt hobuse seljast maha. Poiss tegi sedasama.

„Milleks teil nii palju raha on?” küsis sõjamees poisi kotis tuhnides.

„Et Egiptusesse minna,” vastas poiss.

Sõdur, kes Alkeemikut läbi otsis, leidis ta asjade seast kristallpudelikese mingi vedelikuga ja kollase klaasmuna, mis oli veidi suurem kui kanamuna.

„Mis need on?” küsis mees.

„Tarkade Kivi ja Igavese Nooruse Eliksiir. See on alkeemikute meistritöö. Kes iganes seda eliksiiri joob, ei jää enam haigeks, ja iga tükike sellest kivist võib kullaks muuta mis tahes metalli.”

Araablased hakkasid kõva häälega naerma ja Alkeemik koos nendega. Nad leidsid vastuse väga naljaka olevat ja lasid neil edasi minna kogu oma varaga.

„Olete te hull?” küsis poiss Alkeemikult, kui nad juba piisavalt kaugel olid. „Miks te seda tegite?”

„Et näidata teile kõige lihtsamat asja maailmas,” vastas Alkeemik. „Meie ees on suured aarded ja me ei saa sellest aru. Ja teate, miks? Inimesed ei usu aaretesse.”

Nad kõndisid mööda kõrbet edasi. Poisi süda jäi iga päevaga üha vaiksemaks. Ta ei tahtnud enam midagi teada minevikust ega tulevikust; ta oli rahul lihtsalt kõrbet vaadeldes ja koos poisiga Maailma Hingest juues. Poiss sai oma südamega heaks sõbraks. Nad ei saanud enam teineteist petta.

Kui süda rääkis, siis selleks et poissi ergutada ja julgustada, sest vahel tundusid päevad seal kõrbevaikuses hirmus tüütud. Esimest korda rääkis süda poisile tema tugevatest külgedest: tema julgusest maha jätta oma lambad, soovist elada Oma Loo järgi ja ettevõtlikkusest kristallipoes.

Veel jutustas süda talle midagi, mida poiss polnud kunagi märganud: ohtudest, mis olid möödunud lähedalt ja märkamatult.

Ta ütles, et kui poiss oli tookord isalt varastatud vintpüssi ära peitnud, polnud ta vaid ime läbi ennast vigastanud. Ta meenutas päeva, mil poiss oli põldude vahel haigeks jäänud, oksendanud ja siis oimetult magama jäänud: eespool olid teda ootamas kaks röövlit, kavatsusega lambad ära varastada ning poiss tappa. Kuid kuna poissi ei ilmunud, arvasid röövlid, et ta on teisele teele põiganud, ja läksid ära.

„Kas südamed aitavad alati inimesi?” küsis poiss Alkeemikult.

„Ainult neid, kes elavad Oma Loo järgi. Aga eriti aitavad nad lapsi, joodikuid ja vanakesi.”

„Kas see tähendab, et ma ei satu kunagi ohtu?”

„See tähendab vaid seda, et südamed teevad kõik, mis suudavad,” vastas Alkeemik.

Kord õhtul ratsutasid nad mööda ühe suguharu laagriplatsist. Seal elasid valgesse riietatud araablased ning ümberringi võis näha laskevalmis relvi. Mehed suitsetasid vesipiipu ja vestlesid lahingutest. Kahele reisijale ei pööranud keegi mingisugust tähelepanu.

„Ohtu pole,” ütles poiss, kui nad laagrist veidi eemale olid jõudnud.

Alkeemik vihastas.

„Usaldage oma südant, aga ärge hetkekski unustage, et olete kõrbes. Kui inimesed taplevad, kuuleb sõjakarjeid ka Maailma Hing. Kõik peavad kannatama tagajärgede pärast, mis siin päikese all juhtub.”

„Kõik on ainult üks,” mõtles poiss.

Ja kõrb oleks justkui tahtnud näidata, et vanal Alkeemikul on õigus, sest nende taha ilmus äkitselt kaks ratsanikku.

„Te ei tohi edasi minna,” ütles üks. „Te olete lahingualal.”

„Ma ei lähe kaugele,” vastas Alkeemik ja vaatas sõjameestele sügavalt silma. Need jäid hetkeks vait ja lubasid siis poisil ja Alkeemikul edasi minna.

Poiss oli sõnatu.

„Te allutasite nad oma pilguga,” lausus ta.

„Silmades on hinge jõud,” vastas Alkeemik.

Tõsi, mõtles poiss. Laagriplatsil keset paljusid sõdureid oli ta tajunud, et keegi neid pidevalt piidleb. See keegi oli olnud nii kaugel, et tema nägu polnud võimalik isegi teistest eraldada. Kuid et ta neid vaatas, selles oli poiss kindel.

Lõpuks, kui nad hakkasid mäkke ronima, mis laius üle kogu silmapiiri, ütles Alkeemik, et püramiidideni on jäänud vaid kaks päeva.

„Kui meie teed varsti lahku lähevad,” vastas poiss, „siis õpetage mulle Alkeemiat.”

„Te juba oskate seda. See on: jõuda Maailma Hinge ja leida aare, mis on teie jaoks hoitud.”

„Ma ei mõtle seda. Vaid seatina muutmist kullaks.”

Alkeemik austas kõrbe vaikust ja vastas poisile alles siis, kui nad peatusid, et sööma hakata.

„Kõik Universumis areneb,” ütles ta. „Ja tarkade arvates on kuld metall, mis areneb kõige kaugemale. Ärge küsige, miks; ma ei tea. Tean ainult, et Taval on alati õigus. Inimesed ei saa tarkade sõnadest õigesti aru. Ja selle asemel et olla arengu sümboliks, on kuld muutunud sõdade põhjuseks.”

„Asjad räägivad mitut keelt,” ütles poiss. „Oli aeg, mil kaamelihirnatus tähendas ainult hirnatust, siis muutus ohu märgiks ja lõpuks jälle hirnatuseks.”

Poiss vaikis. Alkeemik pidi seda kõike juba teadma.

„Ma tundsin tõelisi alkeemikuid,” jätkas Alkeemik. „Nad sulgusid laboratooriumisse ja püüdsid areneda nagu kuld; nad avastasid Tarkade Kivi. Sest nad olid aru saanud, et kui üks asi areneb, siis areneb ka kõik, mis selle ümber on.

Teised sattusid kivi juurde juhuslikult. Neil oli anne ja nende hinged olid selleks rohkem valmis kui teistel. Aga nemad ei tule arvesse, sest neid on vähe.

Ja siis veel ühed, kes olid huvitatud ainult kullast. Nemad ei leidnudki saladust. Nad unustasid, et ka seatinal, vasel ja raual on Oma Lugu, mida tuleb austada. Ja see, kes häirib teiste Lugu, ei leia enda oma kunagi.”

Alkeemiku sõnad kõlasid nagu needus. Ta kummardus ja võttis maast merekarbi.

„Kunagi oli siin meri,” ütles ta.

„Ma märkasin juba,” vastas poiss.

Alkeemik palus tal merekarbi kõrva juurde panna. Lapsena oli poiss seda tihti teinud ja kuulnud merekohinat.

„Meri elab selle karbi sees edasi, sest see on tema Oma Lugu. Ja nii teeb ta seni, kuni kõrb on jälle veega üle ujutatud.”

Siis istusid nad hobuste selga ja hakkasid Egiptuse püramiidide poole ratsutama.

Päike oli juba loojumas, kui poisi süda hoiatas teda läheneva ohu eest. Nende ümber olid hiiglaslikud liivaluited, poiss vaatas Alkeemiku poole, kuid too polnud midagi märganud. Viie minuti pärast nägi poiss enda ees kahte ratsanikku, nende siluetid olid päikese taustal teravad. Enne kui ta jõudis Alkeemikule midagi öelda, oli kahest ratsanikust saanud kümme, siis sada, kuni lõpuks olid hiigelluited nendega üleni kaetud.

Nad kandsid siniseid rõivaid ja turbanit, mille ümber oli must võru. Nende nägu varjas sinine loor, jättes nähtavale vaid silmad.

Isegi nii pika vahemaa tagant võis silmades näha nende hinge jõudu. Ja silmad rääkisid surmast.

Nad viidi lähedal asuvasse sõjaväelaagrisse. Sõdur tõukas poisi ja Alkeemiku ühte telki. See oli teistsugune kui oaasi telgid; pealik pidas seal parajasti oma alluvatega koosolekut.

„Need on spioonid,” ütles üks meestest.

„Me oleme lihtsalt rändajad,” vastas Alkeemik.

„Kolm päeva tagasi nähti teid vaenlase laagris. Te rääkisite nende mehega.”

„Ma olen mees, kes uitab mööda kõrbet ja tunneb taevatähti,” ütles Alkeemik. „Ma ei tea midagi sõjasalkade ega suguharude liikumise kohta. Ma olen oma sõbra teejuht.”

„Kes on teie sõber?” küsis pealik.

„Alkeemik,” vastas Alkeemik. „Ta tunneb loodusjõude. Ja ta tahaks teile oma ebatavalisi võimeid näidata.”

Poiss kuulas vaikselt. Tal oli hirm.

„Mida teeb võõras mees võõral maal?” küsis nüüd teine.

„Ta tahab teie suguharule raha kinkida,” vastas Alkeemik, enne kui poiss midagi öelda jõudis. Ja ta võttis poisi koti ning andis kuldmündid pealikule.

Araablane võttis need sõnagi lausumata vastu. Selle eest sai osta palju relvi.

„Kes on alkeemik?” küsis ta lõpuks.

„See on inimene, kes tunneb loodust ja maailma. Ta võiks selle laagri ainuüksi tuule jõuga hävitada, kui tahaks.”

Mehed naersid. Nad olid sõja laastamistöödega harjunud ja teadsid väga hästi, et tuul küll surmahoopi anda ei saa. Kuid ometi tundis igaüks neist, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Nad olid kõrbemehed ja tundsid nõidade ees hirmu.

„Ma tahan seda näha,” ütles pealik.

„Selleks kulub kolm päeva,” vastas Alkeemik. „Ta muudab end tuuleks, et te võiksite ta võimetes veenduda. Kui ta seda ei suuda, ohverdame oma elud alandlikult teie suguharule.”

„Te ei saa mulle ohverdada seda, mis on juba minu,” ütles pealik ülbelt.

Aga ta andis ränduritele need kolm päeva.

Poiss värises hirmust. Tänu sellele, et Alkeemik tal kätest kinni hoidis, suutis ta telgist välja komberdada.

„Ärge laske oma hirmu välja paista,” ütles Alkeemik. „Nad on julged mehed ega salli argpükse.”

Aga poiss oli keeletu. Alles siis, kui nad laagris veidi ringi olid jalutanud, sai ta kõnevõime tagasi. Vangis hoida polnud neid tarvis: piisas sellest, et araablased võtsid neilt ära hobused. Ja jälle ilmutas maailm ühte oma paljudest keeltest: vaid hetk tagasi oli kõrb olnud lõputu ja vaba ning nüüd oli see muutunud läbitungimatuks müüriks.

„Te andsite neile kogu mu varanduse!” ütles poiss. „Kõik, mis ma oma elu jooksul olen teeninud!”

„Mis kasu see teile tooks, kui te surema peate?” vastas Alkeemik. „Teie raha päästis meid kolmeks päevaks. Väga harva suudab raha surma edasi lükata.”

Kuid poiss oli liiga hirmunud, et targa sõnu kuulata. Ta ei osanud ennast tuuleks muuta. Ta ei olnud Alkeemik.

Alkeemik palus ühe sõduri käest natuke teed ning tilgutas seda poisi randmetele. Ja poiss sai täis kummalist rahu, samal ajal kui Alkeemik pomises sõnu, millest ta aru ei saanud.

„Ärge kaotage lootust,” ütles Alkeemik ebatavaliselt õrna häälega. „See tähendaks, et te pole võimeline oma südamega rääkima.”

„Aga ma ei oska ennast tuuleks muuta.”

„See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.”

                                               Portugali keelest tõlkinud Anneli Tuulik

Paulo Coelho (sündinud 1947) on Brasiilia kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud rohkem kui 70 keelde. Tuntud muinasjuturaamatust „Tuhat ja üks ööd” pärit loo põhjal kirjutatud „Alkeemik” tegi Coelhost üle maailma menuka autori. Coelho populaarsust on seletatud arvamusega, et inimestele, nii noortele kui ka vanadele, meeldib lugeda õpetliku sisuga lugusid, mis räägivad hinge saladustest, tahtejõust ja iseloomu kasvatamisest. Paulo Coelho ise on öelnud „Alkeemiku” sisu seletades järgmist: „Kui kellegi tõeliseks kutsumuseks on saada aednikuks ja ta selle läbi kogeb tõelist eneseteostust, ei tohiks mitte miski, mitte keegi teda sellelt rajalt kõrvale kallutada. Ometi sunnitakse inimesi tänapäeval üha sagedamini – enamasti perekonna survel – hülgama oma unelmat ja saama juristiks või arstiks. Nad unustavad Oma Loo, kaotavad oma kuuluvustunde, minetavad jõuvarud muuta iga kogemus, iga õnnetus värskeks võimaluseks end taas pinnale tõsta...”

Haljand Udami arvustus, Eesti Ekspress, 10. aprill 1998 (katkend)

Igal maal ja igal rahval on oma muinasjutud, lapsepõlves kuuldud ja loetud lood moodustavad meie mälus kõige esimese ja kõige olulisema kultuuri­kihi. Ma vist ei liialda, kui väidan, et see kultuurikiht on inimeses kõige olemuslikum ja püsivam ning tingib, et inimene kuulub just selle ühe ja kindla rahva hulka. Kõik hilisemad koolis õpitud ja omandatud kultuurikihid on tunduvalt kaugemad, neist sõltutakse märksa vähem ja nad ei määra nii saatuslikult inimese kuulumist.

„Alkeemik” on lihtsakoeline kunstmuinasjutt. Juba päris alguses võib täheldada, et ta ei ole isegi eriti algupärane, vaid on kokku pandud muistenditest ja pärimustest, mis osaliselt juba tuttavad. Ent need on valitud selliselt, et kõnelevad igale inimesele midagi. Reklaam väidab, et see on raamat, mis soojendab südant ja hinge, mis on täis poeesiat ja meenutab Saint-Exupéry „Väikest printsi”. /.../

Loo peategelane on Andaluusia lambakarjus Santiago, kes nägi kord kaks ööd järjest unes, et tema jaoks on Egiptuses püramiidide jalamil peidus suur varandus. Ta otsis unenäole seletust vanalt mustlaselt ja kohtas seejärel tundmatut õpetajat, kes julgustas teda teele asuma ja ütles: „Maailm petab inimesi, ühel hetkel kaotab inimene võimu iseenda üle ja muutub saatuse mängukanniks. Kuid elu tahab, et inimene järgiks oma isiklikku legendi. See on see, mida sa alati oled tahtnud teha. Igaüks meist teab juba varases nooruses oma isiklikku legendi, kuid mida vanemaks ta saab, seda tugevamalt hakkab end avaldama salapärane jõud, mis püüab tõestada, et seda isiklikku legendi pole võimalik teostada. Need jõud pole tegelikult halvad, pigem õpetavad nad, kuidas oma legendi järgida… Kui sa midagi ihaled, siis tähendab, et see iha on sündinud juba Maailma Hinges endas. Oma isikliku legendi teostamine on inimese ainus kohustus…”