Puud
Autor: Jaan Kruusvall
Puud linnas on varakevadel inetud. Nende tüved on hallid, tahma ja tolmuga kaetud. Nende oksad on elutud, need ripnevad tuimalt, ükskõikselt, ja kui meil poleks mälestusi, siis mõtleksime – see on alati nii olnud, ja puud on ühed õnnetud, kasutud, halvad ja haledad olevused. /…/
Vaadake mõnda raagus puud. Ta on nagu kannatav lohutamatu inimene. Meie ei taha olla samasugused.
Ja nad on veel nii suured, et kõigile silma torkavad, et kõik neid näevad. Neil peaks häbi olema. Ja meil ei ole nii palju kaastunnet hinges, et neid haletseda. Me oleme julmad. Vaatame neid korra-kaks, siis teeme enam mitte märkavat nende kahetsusväärset seisukorda.
Aga kevad sammub edasi ja puud ärkavad. Nad lähevad lehte, nende tüved löövad helendama, nende poorid täituvad mahladega, nad sirutavad oma oksi, kahistavad nendega. Järsku on nad sarnased armunutega, neis on jõudu, kindlust, uljust ja pealehakkamist; nad ei tagane, nad muutuvad ilusaks; ja meie – meie nende all, väikesed ja haledad inimesed, tahaksime neist eeskuju võtta, tahaksime olla nende sarnased, et igasse kaarde kiirata värskust, hurma ja magnetismi. Meie tahaksime ka meeldida.
Kuni tuleb suvi. Siis me harjume puudega, et nad on, et nad on alati olnud, saabub tasakaal meie ja puude vahel, oleme võrdsed. Ja me peaaegu ei märkagi neid enam.
- Milliste inimlike omaduste kaudu Jaan Kruusvall kevadisi puid kirjeldab?
- Milles väljendub autori arvates inimeste julmus puude vastu?
- Mis juhtub inimeste ja puude suhetes siis, kui puud lehte lähevad?
- Vali kodu või kooli lähedalt välja üks puu. Kirjuta selle puu lühikirjeldus, võrreldes teda teatud tüüpi inimesega (nt noor ja energiline, vana ja väärikas). Proovi leida võimalikult palju tunnuseid ja omadusi, luues nende abil meeleolu. Loe miniatuur klassile ette.
Jaan Kruusvall (1940–2012) on näitekirjanik ja novellist, kes avaldas esimese proosakogumiku „Armastuse esimene pool” 1973. aastal. Jaan Kruusvalli on nimetatud silmatorkavalt minimalistlikuks autoriks, paljud tema proosapalad on lühikesed miniatuurid. Oma töödes on Jaan Kruusvall käsitlenud nii igapäevaelu pisiasju kui ka sügavamaid ja igavikulisi teemasid, sealhulgas on ta puudutanud inimese ja looduse suhteid.
Lähme metsa mängimaie,
tammemetsa tantsimaie,
kasemetsa kargamaie,
kuusikmetsa kuuti lööma.
Lepad sirged ja siravad,
kased valged ja valuvad,
kuused kullakäbalased,
männad mähaõielised,
kadakad kallimarjadel.
Saarde, 1889
Läksin metsa mööda teeda.
Ees oli pikka piirimetsa,
taga laia laualaasi,
keskel see kodarametsa.
Oh seda heada peadevarju,
kallist kaelavarjukesta:
hoidis õlad, kattis kaela,
pidas mu pia sileda,
sile pia silitamata,
lahe pia lahutamata,
sale harja saatemata.
Sugesid metsasugarad,
lahutasid laaneoksad.
Viljandi, 1889
Läksin metsa kõndimaie,
odramaada otsimaie,
kaeramaada katsumaie,
nisumaad nimetamaie.
Läksin metsa kõndimaie:
leidsin metsad metta täisi,
leidsin kannud kalja täisi,
kõik puud punaõluta.
Kuuse all olid kullatilgad,
kase all olid karratilgad.
Kolga-Jaani, 1895
- Milliste omadustega on puid ja üldse loodust kirjeldatud regilauludes?
- Millised mõtted korduvad nendes lauludes?
- Tuleta meelde regilaulu tunnused: mis on algriim ja mõttekordus? Too näiteid.
