Eesti Teises maailmasõjas

Nõukogude Liidu surve Eestile ja teistele Baltimaadele algas juba nn baaside lepingute sõlmimisega. Iseseisvatele riikidele suruti peale vaenuliku naaberriigi väeüksuste kohalolek, mis juba iseenesest kujutas endast suurt ohtu omariiklusele. Siiski soovis Stalin ­jätta maailmale muljet, nagu sooviksid Balti riigid ise ühineda Nõukogude Liiduga. Selleks lavastasid Nõukogude võimud 1940. aasta juunis Balti riikide pealinnades ja teistes suuremates linnades meeleavaldused, millega nõuti vana valitsuse lahkumist.

Eestis tuli president Konstantin Pätsil arvestada Punaarmee kohalolekuga, mistõttu ei jäänud üle muud kui nõustuda uue Riigi­volikogu valimistega. Ka need pidid paistma seaduslikud ja väljendama näiliselt rahva tahet. Sobiva valimistulemuse kindlusta­miseks lubati kandideerida üksnes nõukogudemeelse organisatsiooni Eesti Töörahva Liidu liikmetel ning valimispäeval viibisid valimiskohtades relvastatud punaarmeelaste salgad. Niisugused valimised ei saanud kuidagi olla demokraatlikud ja väljendada rahva tahet. Okupatsioonivõimu abiga valituks osutunud saadikud tegid kohe ettepaneku Eesti ühendamiseks Nõukogude Liiduga. See juhtuski 6. augustil 1940. Samasugune oli sündmuste käik ­Lätis ja Leedus.

Pärast ametliku poliitika muutumist algasid repressioonid. Sõjaeelsel vaikival ajastul võis president Pätsi kritiseerimise eest saada noomituse või jäeti kriitika lihtsalt tähelepanuta, kuid Stalini või nõukogude võimu kritiseerimine tõi kaasa vangistuse, väljasaatmise või surma. Piisas sellestki, kui keegi oli Vabadussõjas võidelnud Punaarmee vastu või iseseisvuse ajal kommunistidega. Repres­seeriti ka Eesti riigijuhte ja poliitikuid, hoolimata sellest, et nad olid inimelude säästmiseks kutsunud rahvast üles vastupanust ­loobuma. Teiste seas saadeti koos perega Nõukogude Liitu president ­Konstantin Päts. Tänini on täpselt teadmata Postimehe kauaaegse peatoimetaja ja mitmekordse riigivanema Jaan Tõnissoni saatus (arvatavasti hukati Tallinnas 1941. aasta juuli algul). Ajakirjandus sellistest juhtumitest ei kirjutanud. Üldse muutus vaba teave riigis toimuva kohta kättesaamatuks, sest ka ajakirjandus oli allutatud Nõukogude julgeolekupolitsei ehk NKVD kontrollile ja eba­sobivaid teemasid ei tohtinud käsitleda.

1940. aasta sügisel asendati Eesti kroon Nõukogude rublaga. Kuna nõukogude võim ei tunnistanud eraomandit, algas eraettevõtete riigistamine ja maaomandi ümberjagamine. Sellega lõhuti normaalsed tootmis- ja kaubandussuhted ning peagi tekkis toidu- ja tarbekaupade puudus. Majaomanikke sunniti majutama Nõukogude ohvitsere ja võimutegelasi. Jõukamad jäid oma majadest üldse ilma, sest nõukogude ideoloogia järgi ei tohtinud neil sellist vara olla. Kuna segaduses rahvas ei osanud NKVD edasisi samme oodata, siis ei tekkinud esialgu ka tõsisemat vastupanuliikumist. Ent rahulolematus nõukogude võimuga aina süvenes, sest inimesed ei mõistnud, miks nad peavad oma tööga saavutatud omandist loobuma.

Üldist ebakindlust suurendas sõja võimalus Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Ehkki ametlikult olid need riigid peaaegu liitlased, saabus ärevaid teateid Saksa vägede koondumisest Nõukogude ­piirile. Ka Nõukogude juhtkond valmistus sõjaks. Stalin kartis, et okupeeritud maade elanikud, kes olid enamjaolt nõukogude võimu suhtes vaenulikult meelestatud, võivad sõja korral ohtlikuks osutuda. Nende hirmutamiseks ja vastuseisu murdmiseks viidi 14. juunil 1941 kõigis kolmes Balti riigis läbi küüditamine ehk Siberisse sund­asumisele saatmine. Kokku sunniti Balti riikides kodudest lahkuma ligi 50 000 inimest (Eestis umbes 10 000), teiste seas ka lapsi ja vanu­reid. Inimesed ei teadnud, kuhu nad viiakse.

Nädal hiljem, 22. juunil 1941, algas Nõukogude-Saksa sõda ning koos sellega ka eestlaste relvastatud võitlus nõukogude võimu vastu, nn Suvesõda. Stalini käsul laastas Saksa vägede eest taganev Punaarmee maad nii palju, kui suutis. Seepärast püüdsid vastu­panuvõitlejad nad võimalikult kiiresti Eesti piiridest välja tõrjuda. Mitmes paigas saadigi sellega edukalt hakkama, enne kui Saksa väed Eestisse sisenesid. Siiski jõudsid nõukogude võimud mobiliseerida ehk sõjaväkke värvata ka kohalikke mehi, kes lahkusid Eestist koos taganeva Punaarmeega. Hiljem selgus, et Nõukogude Liidu võimukandjad ei usaldanud Eesti sõjaväes teeninud ohvitsere ja saatsid nood vangilaagritesse, kus paljud surid.

Saksa väed sisenesid Eestisse 1941. aasta suvel. Äsja küüditamist ja Punaarmee julmust kogenud rahvas võttis neid vastu kui vabastajaid, lootes normaalse elukorralduse ja iseseisvuse taastamist. Peagi selgus, et see lootus ei täitu. Hitleri plaanides oli kõik allutatud saksa rahva huvidele ning iseseisvad rahvusriigid teda ei huvitanud. Inimesed mõistsid peagi, et stalinlikud repressioonid asendusid natsionaalsotsialistlike repressioonidega. Viimase ideoloogia kohaselt mõrvati eelkõige juute, kuid ka neid, kes olid teinud koostööd nõukogude võimudega. Kokku hukkus Eestis Saksa okupatsiooni ajal ligi 8000 inimest.

Nõukogude okupatsiooniga võrreldes oli Saksa okupatsioon siiski pisut leebem. Nõukogude võimude riigistatud vara tagastati inimestele, ehkki tööstus- ja muud ettevõtted pidid teenima Saksamaa sõjalisi huve. Siiski lubati kasutada Eesti rahvuslippu ja tähistada teataval määral ka 24. veebruari, iseseisvuspäeva. Lisaks oldi huvitatud eestlaste teenimisest Saksa sõjaväes, eriti sõja lõpupoole, kui Saksamaad tabasid üha uued kaotused. Saksa väeteenistusest pääsemiseks põgenes osa kutsealustest Soome, et võidelda Nõu-kogude Liidu vastu sealse armee koosseisus. Neid hakati nimetama soomepoisteks. Suurem mobilisatsioon Saksa sõjaväkke toimus 1944. aastal, mil pealetungiv Punaarmee jõudis taas Eesti piirideni. Enamik väkke võetutest andis endale aru, et nad võitlevad Eestile vaenuliku armee ridades. Kuid võimalus, et Nõukogude Liit Eesti uuesti okupeerib, tundus veelgi hullem. Kahe halva vahel valides otsustasid paljud eestlased, ka tagasi pöördunud soomepoisid, ­liituda Eesti kaitsmiseks Saksa sõjaväega.

Kõigist pingutustest hoolimata Eesti kaitsmine siiski ei õnnestunud ja 1944. aasta septembris suundus Punaarmee takistamatult Tallinna poole. Samal ajal kui Saksa väed valmistusid linnast taanduma, moodustasid Eesti poliitikud uue vabariigi valitsuse ning püüdsid iseseisvust ametlikult taastada. Paraku polnud selleks ajaks enam ühtegi sõjalist jõudu, mis suutnuks Punaarmeele vastu seista, ja nii marssisidki Nõukogude sõdurid 22. septembril Tallinna. Lahingud taganevate Saksa vägedega jätkusid saartel kuni 1944. aasta hilissügiseni, mil kogu Eesti läks nõukogulaste kontrolli all. Saksa okupatsioon asendus uuesti Nõukogude okupatsiooniga.