Vaimuelu ja mõtteviis

Suurriikide külm sõda ei jätnud puudutamata maailma haritlasi. Vähesed neist kaitsesid Nõukogude Liitu ja selle ideoloogiat, suurem osa mõistis sealse totalitaarse režiimi hukka. Teisest küljest oldi kriitilised ka lääneliku turumajanduse, kasumijahi ja inimeste reklaamiga mõjutamise suhtes. Mitmed haritlased osalesid noorsooliikumistes, mis taotlesid rasside ja sugupoolte võrdõiguslik­kust, sõdade lõpetamist ning muid sotsiaalseid ja poliitilisi eesmärke. Kuid paljud ei soovinud end siduda ühegi partei või ametliku organisatsiooniga. Nende jaoks oli kõige vastuvõetavam liberalism – ideoloogia, mis väärtustab üksikisiku vabadust ning püüab inimest kaitsta grupihuvide pealesurumise ja ühetaoliseks massiks muutumise eest.

Sõjajärgsete kümnendite tähtsaimaks kirjanduslikuks ja filosoofi­liseks suunaks kujunes eksistentsialism. See keskendus eelkõige üksikisiku eksistentsile (elule) ega huvitunud kuigivõrd inim­loomusest üldises, abstraktses tähenduses. Eksistentsialistlikud autorid ei pidanud esmatähtsaks üldisi väärtusi, nagu näiteks riigi või rahvuse huvid, ühiskondlikud või usulised eesmärgid. Selle asemel uurisid nad oma teostes elulisi valikuid, mida iga inimene on sunnitud päevast päeva tegema.

Oluliseks peeti enda isikupära teadvustamist. Leiti, et inimlik eksistents peaks olema välistest mõjutajatest sõltumatu, kuid siiski neist teadlik ja nende eest vastutav. Enese pühendamine mingile üldisele eesmärgile (riik, idee vms) tähendas eksistentsialistlikus mõttes absurdset ja võõrandunud elu. Ehkki tegelikkus pakub ­sageli just absurdseid sundseise, kimbatusi ja piiratud valikuid, peaks vaba inimene kõigest hoolimata tegema otsuseid iseseisvalt, sõltumatult ühiskonna arvamusest, ning võtma oma valikute eest ka vastutuse. Just äärmuslikes tingimustes võib inimene võõran­dumise ületada, väljuda kas või osaliselt igapäevaabsurdist, tead­vustada iseennast ning äratada oma südametunnistuse ja inim­likkuse. Elu absurd seeläbi küll ei kao, kuid selle teadvustamisest võib sündida inimestevaheline kokkukuuluvustunne, vaimne ja hingeline vastupanujõud. Eksistentsialistid väitsid, et inim­elu ja -tegevus on olemuslikult eetilised ning taunisid iga­suguseid vägi­valla- ja rõhumisideoloogiaid. Nende arvates võimaldasid just massiteadvusele allumine ning riigi, ühiskonna või religiooni käskudele kuuletumine esile kerkida totalitaarsetel režii­midel, mis vallandasid maailmasõdu.

1950. aastatel sai kunagisest uuenduslikust ja mässumeelsest avangardismist tunnustatud ja soositud kunstisuundumus. Seda hakati riiklikult toetama. Asutati moodsa kunsti galeriisid ja muuseume ning tõusis ka kunstikaupmeeste ja ajakirjanduse huvi.

Teise maailmasõjani andis maailma kunstielus tooni Lääne- Euroopa, kuid järgnevatel kümnenditel saavutas tunnustuse ja läbimurde ka Ameerika avangardism. Kuni selle ajani oldi Euroopas, eriti Prantsusmaal, arvamusel, et ameerikalik kultuur piirdub lihtsakoelise meelelahutusega ning sealsed kunstnikud ei ole võimelised kaasa rääkima traditsioonilistes kunstiliikides, nagu näiteks maalikunst. 1940. ja 1950. aastatel tegid eurooplased lähemat tutvust Ameerika ilukirjanduse, süvamuusika, arhitektuuri ja disainiga ning varasem arvamus muutus.

Kunstielu mitmekesisusest annavad tunnistust arvukad suundumused (nn -ismid). Nende kaudu peegeldas moodne kunst 20. sajandi kiireid muutusi kultuuris ja ühiskonnas. Popkunst võttis oma kujundid üle kaasaegsest suurlinnaelust, esitades kunstiteostena igapäevaseid massikaupu, nagu konservipurgid, kodutehnika või suurfirmade logod. Kontseptualism pidas meeltega tajutavast taiesest olulisemaks selle taga peituvaid ideid ning leidis, et lisaks teose loomisele peab kunstnik selle publiku jaoks ka sõnastama. Kehakunst pakkus teosena välja kunstniku kehaga seotud, enamasti ilma mõistuspärase sihita tegevusi (lõustade tegemine, hinge kinni hoidmine, tuhat korda taburetile astumine jne), mida vaatajatele esitamiseks pildistati või filmiti. Etenduskunst (inglise keeles performance, happening) kaasas pealtvaatajaid ettekavatsemata või lavastatud etendustesse ja mõnikord on seda raske teatrikunstist eristada. Kõigis oma mitmekesistes vormides püüdis moodne kunst raputada inimest välja harjumuspärasest mõtlemisest, kutsuda temas esile vahetuid reaktsioone ja näidata, et ka igapäevastes esemetes ja tegevustes võib peituda sümboolne või loov alge.

Avangardismi edu polnud kunagi kõikehõlmav. Küllalt suur osa inimesi eelistas kindlalt traditsioonilisemat realistlikku kunsti, ehkki avangardistid pidasid seda labaseks ja tühiseks. Publiku  pideva huvi tõttu on ka realistlik kunst püsinud elujõulisena ning seda on alati loodud ja ostetud.

Heal tasemel hariduse levik ning soodsamad töö- ja puhketingimused tõstsid üldist kultuurihuvi rahva seas. Tänu reisimisele ja massimeediale olid inimesed paremini kursis nii maailmas toimuvaga kui ka uute kunsti-, kirjandus- ja mõttesuundadega. Samuti soovisid nad oma vaba aega mitmekesisemalt sisustada. ­Kindlasti ei tahtnud igaüks süveneda kõrgkultuurse, n-ö tõsise kirjanduse ja filosoofia uurimisse, kuid huvi lugemise, enesetäiendamise ja muu üldhariva ajaviite järele suurenes tuntavalt. See tõi kaasa laiale lugejaskonnale mõeldud ajaviiteraamatute leviku terves maa­ilmas. Juba varasemast tuntud romantilisele ja seikluskirjandusele lisandus üha enam kriminaal-, ulme- ja õuduskirjandust.

Massikirjandus ei tähendanud tingimata kehval tasemel lihtsakoelist lugemisvara. Enamjaolt oli tegemist hõlpsasti loetavate raamatutega, mis olid samal ajal ka kaasahaaravad ja teravmeelsed, sageli heal kirjanduslikul tasemel ja suutelised pakkuma meeldivat meelelahutust. Sellistena jõudsid need miljonite eri rahvusest ja kultuurist inimesteni. Mitmetel massikirjanduse žanritel olid oma an­dunud lugejad, samuti organisatsioonid, mis korraldasid kirjandus­­üritusi, andsid välja kirjanduspreemiaid jms. Massi­kirjanduse levikule aitasid tugevasti kaasa kõik meediakanalid, kino, pidev tõlketöö ning üha tavapärasemaks muutuv inglise keele oskus. Kõik need tegurid soodustasid rahvus- ja globaal­kirjanduse põimumist, mille käigus nood üksteist rikastasid. Tänu massikirjandusele sai ka laiem publik osa teaduse ja filosoofia saavutustest ning eri kultuuride mitmekesisest pärandist.