Kunagi ei tohi lasta silmist metsasarvi ja puupuhkpille: kui neid on juba kuulda, siis järelikult mängivad nad liiga kõvasti.
Richard StraussRichard Strauss
Richard Strauss (1864–1949) sündis pillimehe perekonnas, tema isa oli Müncheni õukonnaooperi metsasarvemängija. Isa ei sallinud Wagneri muusikat ning oli väga häiritud, kui pojast sai hiljem Wagneri tuline austaja. Viieaastaselt alustas väike Richard klaveritundidega, kuueaastaselt komponeeris oma esimese pala. Kaheksa-aastaselt lisandusid ka viiuliõpingud, ning kui Richard sai 11, hakkas ta õukonna kapellmeistri juures komponeerimist õppima.
Õppinud kaks semestrit Müncheni ülikoolis filosoofiat ja ajalugu, debüteeris 20-aastane Richard Strauss dirigendina Meiningeni sümfooniaorkestri ees. Aasta hiljem kutsus sama orkestri juht, kuulus Hans von Bülow noore Straussi oma assistendiks ja pisut hiljem soovitas tal osaleda konkursil peadirigendi kohale. Richard Straussil tuli tõestada oma paremust teiste hulgas ka Gustav Mahleri ees. Strauss tuli selles tugevas konkurentsis võitjaks. Selleks ajaks oli ta kirjutanud juba kaks sümfooniat, mida siiski tänapäeval kui noore helilooja suleproove ei esitata.
Dirigendina ootas Straussi ees aga pikk ja hiilgav karjäär. Töötanud mõnda aega nii Müncheni kui ka Weimari sümfooniaorkestriga, oli ta aastatel 1898–1918 Berliini Riigiooperi peadirigent (kõrgeim positsioon orkestrijuhtide jaoks Saksamaal) ning 1919–1924 Viini Riigiooperi peadirigent. Orkestrijuhina tegutses Strauss kokkuvõttes üle poole sajandi.
Loomingust üldiselt
Kahe ajastu vahel
Richard Strauss on üks neid väheseid heliloojaid, kes mõjutas väga oluliselt terve 20. sajandi ooperimuusika arengut. Straussi komponistikarjäär ulatus 19. sajandi lõpust järgmise sajandi esimesse poolde ning jaguneb suures plaanis kaheks:
- lavamuusika,
- instrumentaalne orkestrimuusika.
Tema looming jäi justkui kahe epohhi vahelisse üleminekujärku: sümfonism ja orkestrikäsitlus pärinevad küll hilisromantismist, kuid sageli süngevõitu pingestatud atmosfäär viitab juba eelseisvale ekspressionistlikule kirjaviisile ja elutunnetusele.
Straussi ulatuslik loomepärand hõlmab küll kõiki žanre, välja arvatud missa ja oratoorium, kuid kammerteosed jäävad ooperite ja sümfooniliste suurvormide kõrval mõnevõrra tagaplaanile. Paradoksaalsel kombel on Richard Strauss kammermuusikat kirjutanud väga palju, kuid peale soololaulude pole sellest maailma muusikaliteratuuris kinnistunud suurt midagi.
Richard Strauss. „Hommikul“ tsüklist „Neli laulu“ op. 27
Sümfoonilised poeemid
Loomingu hiilgenumber
Kuigi Straussi produktiivsust heliloojana võib võrrelda ehk Wolfgang Amadeus Mozarti omaga, on suurem osa tema umbes sajast noorpõlvekompositsioonist tänapäevaks unustatud.
Esimesteks teosteks, mis jäädvustasid Straussi nime suurte tähtedega maailma muusikaajaloo lehekülgedele, olid tema sümfoonilised poeemid. Need lähtusid ühelt poolt wagnerlikust hilisromantilisest helikeelest ning teiselt poolt Hector Berliozi ja Ferenc Liszti programmilisest sümfonismist.
Tabelis loetletud poeemidest on neljas kasutatud kirjandusteose süžeed. Helilooja ei arvanud aga sugugi, et muusika peaks raamatut ümber jutustama, vaid teos pidi eeskätt lähtuma omaenese muusikalisest loogikast.
Poeemid aastatest 1888–1898 |
|
- Programmita heliteos, mis on mõjutatud mõnest ilukirjanduslikust, ajaloolisest või mütoloogilisest kangelasest
- Programmiline heliteos, mille keskmes on mõni ilukirjanduslik, ajalooline või mütoloogiline kangelane
- Programmiline heliteos, milles ilukirjanduslik, ajalooline või mütoloogiline kangelane tegutseb tänapäevaelus
„Don Juan“
Vastuoluline tagasiside
Oma maailmakuulsusele pani Strauss aluse sümfoonilise poeemiga „Don Juan“. Inspiratsiooni selle loomiseks sai helilooja Austria luuletaja Nikolaus Lenau samanimelisest poeemist, milles ülistatakse tugevat ja sõltumatut isiksust.
Heliteose esiettekanne toimus 1889. aastal Weimaris ning see pani osa publikust püsti seistes vaimustunult aplodeerima, samas kui ülejäänud ei varjanudki oma halvakspanu ning püüdsid teost lihtsalt välja vilistada. Nii vaimustusel kui ka nördimusel oli konkreetne põhjus: muusika tohutu hoogsus, kirglikud meloodiad, värviküllane maalilisus ning briljantne orkestratsioon mõjusid tolle aja kohta harjumatult modernselt.
Keskne teema ja selle arendus
Teema kestab kõigest kaheksa takti ning needki koosnevad vaid ühe fraasi varieeritud kordustest. Strauss on ise oma sõbrale Stefan Zweigile tunnistanud: „Mul ei tule pähegi kirjutada nii pikki meloodiaid, nagu on Mozartil. Kuid see-eest oskan ma oma teemat hiljem töö käigus varieerida senikaua, kuni saan sealt kätte kogu vajamineva sisu.“
Straussi tematismi tunnusteks ongi lühike meloodiline tuum ja selle varieerimine, mis võimaldab heliloojal kirjutada ka Richard Wagneri tüüpi „lõputuid meloodiaid“. Mis puutub „Don Juani“ vormi tervikuna, siis on see teose novaatorlikest joontest hoolimata üsnagi traditsiooniline, lähtudes klassikalisest sonaat-allegro printsiibist.
Terviklik tulem
Oma hilisemates sümfoonilistes poeemides eksperimenteeris Strauss vormiga märksa julgemalt. Nii on „Don Quixote“ muusikalise ülesehituse aluseks hulk fantastilisi variatsioone, Friedrich Nietzsche samanimelisest peateosest inspireeritud „Nõnda kõneles Zarathustra“ jaguneb aga kümneks episoodiks.
Osade rohkusest hoolimata on mõlemas teoses nii muusikaline materjal kui ka läbiv muusikalis-dramaturgiline arendus siiski sedavõrd ühtsed, et kummagi puhul ei teki hetkekski muljet ei vormi killustatusest ega süidilikkusest.
Richard Strauss. Sümfooniline poeem „Don Juan“
„Alpisümfoonia“
Iseäralik kõla ja vorm
Richard Straussi viimane sümfooniline suurteos „Alpisümfoonia“ (1915) on helilooja loomingus mõneti erandlik. Esiteks on orkestri koosseis siin ebaharilikult suur: tavainstrumentidele lisaks kasutab Strauss orelit, tšelestat, tuulemasinat, baritonoboed, nn Wagneri tuubasid ning 16 mängijast koosnevat vaskpillirühma, mis paigutatakse lava taha.
Teiseks ühendab teos endas teatud määral sümfoonilise poeemi ja sümfooniatsükli tunnusjooni: „Alpisümfoonia“ on tervikuna küll üheosaline, kuid jaotub programmilisteks alalõikudeks, mida võib seostada sümfooniatsükli osadega.
Richard Strauss. „Sisenemine metsa“ sümfoonilisest poeemist „Alpisümfoonia“
Ooperid
Kolm eri väljenduslaadi
Richard Straussi 15 ooperis eristub kolm olulist suunda:
- tragöödiad (esimesed küpsed ooperid „Salome“, „Elektra“),
- Antiik-Kreeka-ainelised koomilised ooperid („Daphne“, „Danae armastus“, „Ariadne Naxosel“),
- koomilised ooperid, mis tuginevad Viini olustikule ja olustikumuusikale („Roosikavaler“, „Intermezzo“, „Arabella“). Sisuliselt võib sellesse rühma liigitada ka helilooja viimase ooperi „Capriccio“, kuigi lavateose tegevus ei toimu mitte Viinis, vaid ühes Pariisi salongis.
Mõnevõrra erandlikul kohal on ooper „Naine ilma varjuta“, kuna selle tegelased – Lihavõttesaare kuningas, tema tütar, hingede jumal Keikobad jt – on muinasjutulised ning tegevustik metafooriderikas ja allegooriline.
- „Danae armastus“
- „Intermezzo“
- „Elektra“
- „Roosikavaler“
- „Salome“
- „Arabella“
- „Capriccio“
- „Daphne“
- „Ariadne Naxosel“
- 11 ooperit
- 13 ooperit
- 15 ooperit
„Salome“
Torm ooperimajas
Aastal 1902 juhtus Strauss nägema Oscar Wilde’i näidendit „Salome“ ning oli kohe võlutud Wilde’i rafineeritud stiilist ning draama eksootilisest ja erootilisest õhustikust. Ta kirjutas Wilde’i näidendi alusel ise libreto, teos tuli ühevaatuselisena lavale aastal 1905 Dresdenis ning põhjustas ooperimaailmas tõelise tormi. Lauljad kurtsid keeruliste partiide üle, ajakirjandus püüdis etendust pahatahtlikult pilgata, oma nördimust avaldas isegi Saksa keiser Wilhelm II. Publik aga oli ooperist vaimustatud.
Ooperi tegevustik viib vaataja kristluse tekkimise aega. Julma kuninga Herodese käsul on Jeruusalemmas kinni võetud ja vangikongi heidetud prohvet Jochanaan (Ristija Johannes). Herodese kasutütar Salome tunneb vangi vastu naiselikku huvi, kuid prohvet lükkab Salome tagasi ning neab ta ära. Solvunud ning oma tahtmist saama harjunud Salome haub kättemaksu. Herodes, kes on abielus Salome ema Herodiasega, ihaldab ka oma kasutütart. Mõni aeg hiljem korraldab lõbujanune kuningas peo ning palub seal Salomed tantsida erootilist „Seitsme loori tantsu“. Salome on nõus vaid tingimusel, et saab tasuks prohveti pea. Jochanaan hukataksegi ning ta pea tuuakse kandikul Salomele. Kui Herodes näeb seejärel Salomed maharaiutud pea veriseid huuli suudlemas, karjub ta valvuritele: „Tapke see naine!“ ning erootikast ja verest küllastunud vaatemängu lõpuks jääb Salome surnuna lavale lebama.
Korduvad teemad ja pidev areng
Muusikaliselt järgis Strauss selles teoses veel Wagneri ooperipõhimõtteid. Sarnaselt oma kunagise eeskujuga ei lähtu ka Strauss numbriooperi skeemist, muusikalise materjali arendus on „Salomes“ katkematu ja läbiv. Samuti ei raatsinud Strauss loobuda Wagneri geniaalsest leiutisest, juhtmotiivist, ning sellepärast on ooperis umbes kolmkümmend pidevalt korduvat teemat.
„Elektra“
Terav ja väljendusrikas
„Salomes“ astus Strauss sammu ekspressionismi poole, „Elektras“ (1908) astub ta aga sealt veel ühe sammu edasi.
Muusikaliselt on „Elektra“ monumentaalsem kui „Salome“: orkestri koosseis on suurem kui tavalises sümfooniaorkestris, polüfooniline faktuur tihedam ning ekspressiivsed meloodilised liinid märksa keerulisemalt põimunud. Kõik see loob ooperis ühelt poolt arhailise, teiselt poolt pingestatud ning traagilise atmosfääri.
Selle ooperiga astub Strauss prohvetliku sammu polütonaalsuse ja atonaalsuse poole, mis leidsid Euroopa muusikas laiemat kõlapinda tegelikult alles 1920. aastatel. „Elektra“ dissonantsiderikas helikeel tegi 1909. aasta esietendusel Dresdenis publiku nõutuks, vaimustusetormi polnud ning ka Strauss ise tunnistas, et ta jõudis kuulajate vastuvõtuvõime äärmise piirini.
Richard Strauss. „Orest ist tot“ ooperist „Elektra“
„Roosikavaler“
Nimekaimu radadel
Kahele sünge ja traagilise tegevustikuga ooperile on märksa helgemaks kontrastiks 1911. aastal esietendunud „Roosikavaler“. Selles ooperis on Straussi helikeel muutunud lihtsamaks ja selgemaks. Helilooja ise ütles hiljem, et ta tundis vajadust pöörduda tagasi Mozarti juurde.
Ehkki „Roosikavaleri“ tegevus toimub 18. sajandi II poolel Viinis, pöördus Richard Strauss siiski ka oma nimekaimu, 19. sajandi valsikuninga Johann Straussi muusikaradadele: ooperi muusika tugineb väga suures osas Viini valsile.
Richard Strauss nimetas oma teost komöödiaks muusikas, ent selles leidub ka lüürilis-eleegilisi stseene. „Roosikavaleri“ iseloomustab ka Viini õhkkonna ja karakterite peen tundmine. Tegemist on Straussi ühe populaarseima lavateosega ka tänapäeval.
Richard Strauss. „Ohne mich, ohne mich jeder Tag dir so lang“ ooperi „Der Rosenkavalier“ 2. vaatusest
Mõisted
atonaalsus – tonaalsuse puudumine; üksikute akordide ja helide olenematus põhihelist
ekspressionism – 20. saj algul tekkinud kunsti-, kirjandus- ja muusikavool, mis vastustas realismi ning tähtsustas individualistlikku, pessimistlikku ja traagilist elutaju
faktuur – helikude, heliteose kooskõlalise ülesehituse omapära
numbriooper – ooper, mille muusikaline ülesehitus koosneb üksikutest etteastetest ehk numbritest; käibel eelkõige 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel
ooper – muusikaline lavateos, milles on ühendatud laulmine, instrumentaalmuusika, näite-, tantsu- ja kujutav kunst
polütonaalsus – mitme helistiku üheaegne kasutamine
sümfooniline poeem – programmiline heliteos, mille keskmes on ilukirjandusest, ajaloost või mütoloogiast tuntud kangelane, mõni kirjanduslik või filosoofiline süžee
Mõttekoht
- Milliste žanritega on Richard Straussi looming läinud maailma muusikalukku? Nimeta helilooja tähtsaimad teosed nendes žanrites.
- Don Juani on erinevatel sajanditel kujutanud mitmed muusikud, kirjanikud ja kunstnikud. Milline võiks see legendaarne tegelaskuju olla tänapäeval? Esita oma visioon tegelasest kas kirjandus- või kunstiteosena.
- Kuula Straussi sümfoonilist poeemi „Don Juan“. Mil määral sobivad teose meeleolud sinu loodud tegelaskujuga?
- Kuula internetist Straussi sümfoonilise poeemi „Nõnda kõneles Zarathustra“ algust. Millega põhjendad selle muusika erakordset populaarsust?
- Seleta mõistet „programmiline sümfonism“ ja too näiteid.
- Tõesta ooperite „Salome“ ja „Elektra“ põhjal, et Strauss oli novaatorlik helilooja.
- Too näiteid Richard Wagneri mõju kohta Richard Straussi loomingus.
- Too näiteid Straussi novaatorliku vormikäsitluse kohta.
- Milliseid ühisjooni leiad Straussi ja Mahleri elust ning loomingust?
- Millised kirjandusteosed on inspireerinud Straussi ja Mahlerit?
- Milliste tänapäeva rock-ansamblite muusikat võiks võrrelda Mahleri ja Straussi muusikaga? Põhjenda oma valikut ning too näiteks üks lugu. Koosta ansambli kohta lühike tutvustus.
