Pole olemas selliseid asju nagu tühi ruum või täitmata aeg. Alati on midagi kuulda, midagi näha. Asi on selles, et kuidas me ka ei püüaks luua täielikku vaikust, ei suuda me seda.
John CageKultuurielu uus tulek
Loobumine senisest
Pärast teist maailmasõda kerkis nii Euroopas kui ka Ameerikas esile terve põlvkond uusi heliloojaid, kelle loomeprintsiibid vastandusid silmatorkavalt senisele helikunstile, sealhulgas ka 20. sajandi I poolel domineerinud muusikavooludele. Nad eksperimenteerisid ebatavaliste pillikoosseisude ja kompositsioonitehnikatega, hakkasid kasutama elektroonilisi väljendusvahendeid ning hülgasid lõplikult senised klassikalised muusikavormid.
Kõige selle tõttu hakati neid nimetama avangardistideks või modernistideks. Avangardne muusika ei kujutanud endast sellegipoolest mingit ühtset stiili, vaid oli ühisnimetus mitmele uuenduslikule kompositsioonitehnikale, näiteks serialismile, aleatoorikale ja elektronmuusikale.
Tehnika ja kultuurielu areng
Avangardismi tekkimise üks olulisemaid eeldusi oli tehnika kiire areng, mis tegi võimalikuks näiteks elektronmuusikastuudiote tekkimise.
Teine eeldus oli 1950. aastatel Darmstadti suvekursuste ja Donaueschingeni festivali muutumine uue muusika peamiseks taimelavaks. Suur osa seal kõlanud teostest on tänaseks muutunud nüüdismuusika klassikaks.
Tänapäeval mõistetakse avangardismi või modernismi all neid teoseid, mis olid uuenduslikud aastatel 1945–1970.
John Cage
John Cage (1912–1992), USA helilooja, pianist ja publitsist, on üks 20. sajandi muusikalise avangardismi tähtsamaid esindajaid. Radikaalse uuendajana on ta avaldanud suurt mõju mitte ainult selle sajandi muusika, vaid ka kunsti arengule.
Cage sündis Los Angeleses. Tema kui helilooja kujunemisele said määravaks tunnid Henry Cowelli juures New Yorgis aastal 1933 ja Arnold Schönbergi käe all Los Angeleses aastal 1934. Sellest ajast pärinevad ka Cage’i esimesed atonaalsed teosed. Kuid Schönbergi dodekafooniline meetod valmistas Cage’ile lõpptulemusena siiski pettumuse. Aastal 1937 kolis helilooja Seattle’isse, kus hakkas töötama tantsutruppide klaverisaatjana. Seal organiseeris Cage aastal 1938 oma esimese löökpilliorkestri.
Laiema tuntuse saavutas Cage pärast teist maailmasõda eelkõige kirgliku eksperimenteerijana ning uute, seninägematute loometeede otsijana. Tema uudne muusikalise aja ja ruumi käsitlus ei mõjunud jalustrabavalt mitte ainult publikule, vaid ka tema professionaalidest kolleegidele. Nii mõnedki tema teoste ettekanded ei põhjustanud mitte ainult tormilisi vaidlusi, vaid mõnikord ka lausa skandaale.
John Cage’i mõju maailma uue muusika kujunemisele oli kõige suurem 1950.–1960. aastatel, muusikalise avangardismi kuldajal, ent mitmed tema innovatiivsed leiud pole oma tähtsust kaotanud ka tänapäeval.
John Cage. „The Wonderful Widow of Eighteen Springs“ häälele ja suletud klaverile
Aleatoorika
Juhuse tahe
Cage’i stiili määratletakse enamasti mõistega „eksperimentaalmuusika“ või „aleatoorika“ .
Aleatoorika on heliloomingu- ja interpretatsioonisuund, kus määrav roll on juhuslikkusel. Üldjuhul tähendab see, et autor annab noodikirjas esitajale ainult üldiseid juhiseid ning jätab teose esitamisel üsna palju interpreedi enda otsustada.
Aleatoorilist meetodit võib rakendada kas muusika kirjutamisel, esitamisel või neid kahte kombineeritult mõlemal juhul. Kui aleatoorilist meetodit rakendada juba muusikat kirjutades, siis määratakse nootide asukoht noodijoontel ja vältused juhuslike operatsioonidega, näiteks täringuvisetega või tindi noodipaberile pritsimisega: kuhu tindipiisad langevad, sinna tuleb noot.
Kaos ja korralagedus
Teine võimalus on rakendada aleatoorikat teost esitades. Juhuslikuks jäetakse see, kust interpreet teost alustab, mis tempos mängib või milliseid partiisid esitab. Sellisel juhul on esitajal küll korrektne noodipilt, ainult et kontserdil jääb tema otsustada, milliseks ta selle teose esituslikult vormib, mida mängib ja mida mitte.
Võimalusi on siin palju, näiteks võib orkestripartiid orkestrantidele jaotada pimesi (mille tulemusena viiuldaja mängib flöödipartiid, flööt klarneti oma, aga kontrabassimängija, kellele sattus harfipartii, ei saa üldse mängida jms). Ka võib laval korraga sisse lülitada mitu raadio-vastuvõtjat, juhuslikuks jääb mõistagi alati see, mis siis erinevatest raadiojaamadest parajasti kostma hakkab.
- Ladinakeelsest vastest (alea –täring) tingitud omanäoline kompositsioonivõte, kus nootide asukoht määratakse noodijoonestikul juhuslike operatsioonidega, nt täringuviskega
- Teost esitades jäetakse juhuslikuks esitaja asupaik: näiteks ta võib pilli haarata tänaval, metroos vm, kuid silmside dirigendiga jääb
- Interpretatsioonisuund, milles autor annab noodikirjas vaid üldised juhised ja jätab esitajale tõlgendusvabaduse
Ebatraditsioonilised instrumendid
Konservikarbi kulinaarne kõla
Cage oli seisukohal, et muusika loomiseks pole traditsioonilisi muusikainstrumente alati vajagi. Muusika tegemiseks sobis talle mis tahes ese, millega saab heli tekitada. Nii on pala „Credo in Us“ (1942) kirjutatud järgmisele koosseisule: klaver, kaks komplekti tühje konservikarpe, elektrikell ja raadiovastuvõtja.
Süiti mänguklaverile (1948) tulebki pianistil tõepoolest esitada miniatuursel laste mänguklaveril. Ebatraditsioonilistele instrumentidele on kirjutatud ka kõik sarja „Imaginary Landscapes“ (1939–1952) viis teost. Esimeses kolmes osas kasutatakse löökpillide kõrval helitekitajatena ka plaadimängijaid, sireene ja võimendusaparaadiga ühendatud elektromagnetilist pooli. „Imaginary Landscape no. 4“ (1951) on mõeldud kaheteistkümnele raadioaparaadile. Sarja viimase osa „Imaginary Landscape no. 5“ (1952) kõlapilt on kokku monteeritud 42 stuudiosalvestisest.
Klaver trummiks
Ettevalmistatud klaver oli üks Cage’i enam tähelepanu pälvinud leiutisi. See kujutab endast klaverit, kus pilli kõlavõimaluste muutmiseks on klaveri keeltele või keelte vahele asetatud mitmesuguseid esemeid, olgu need siis metallpoldid, klaasitükid, kummiribad vms.
Sellisele eksperimendile oli Cage’i kannustanud puhtpraktiline vajadus. Nimelt tahtis ühe tantsutrupi juht taustamuusikaks Aafrika trumme, kuid neid polnud kuskilt võtta. Leidlik Cage otsustas siis klaverist eksootilised „trummihelid“ välja võluda ning polte ja klaasitükke keeltele asetades saigi soovitud tulemuse. Ettevalmistatud klaverit kasutas Cage oma teostes hiljem korduvalt, ka on teinud seda paljud teised maailma heliloojad.
John Cage. Pala nr 3 sarjast „Imaginary Landscapes“
- Elektrikell
- Raadiovastuvõtja
- Ettevalmistatud klaver
- Plaadimängija
Performance’id ja happening’id
Esimene juhtum
Tavatud helitekitamise viisid ja juhuslikud toimingud viisid selleni, et Cage’ist sai üks esimesi, kes hakkas korraldama performance’eid ja happening’e.
Oma mälestustes kirjeldab Cage, kuidas ta 1952. aastal organiseeris koos tantsija ja koreograaf Merce Cunninghami ja kunstnik Robert Rauschenbergiga (kes oli tähtsamaid popkunsti algatajaid) esimese happening’i.
Tegevus toimus publiku ümber, ühel ja samal ajal tantsis Cunninghami trupp, Rauschenberg (kelle valgetel lõuenditel oli etenduses oma osa) mängitas kahte grammofoni, kaks poeeti esitasid redeli tipus seistes oma luulet, teise redeli tipust pidas Cage ise loengut, pianist esitas Cage’i klaverimuusikat.
John Cage. „4'33"“
Vaikust pole olemas
Cage’i loomingu puhul pole tavaliselt mõtet erilist vahet teha, kus lõpeb aleatooriline muusika ja algab happening või vastupidi. Tema teoste ettekanded on nii või teisiti enamasti performance’id, isegi kui seda pole otsesõnu niimoodi nimetatud.
Cage’i kõige radikaalsem teos pealkirjaga „4'33"“ (1952) sai omal ajal kurikuulsaks. Pole tähtis, missugune solist millisel pillil seda esitab, kuna teost ei esitatagi: interpreet tuleb lavale, seisab publiku ees või istub klaveri taga täpselt 4 minutit ja 33 sekundit täielikus vaikuses ning lahkub siis. Reaalne kõlapilt kujunes tegelikult saalist kostvatest helidest, näiteks naginatest, köhatustest, sosinatest jms.
Külastades Harvardi ülikooli akustikakambrit, olevat Cage mõistnud, et täielikku vaikust polegi olemas. Sest ka täielikus vaikuses tajub inimene ikkagi oma keha hääli, näiteks südametukseid ja hingamist.
Mõisted
aleatoorika – 1950. aastatel tekkinud avangardne heliloomingu- ja interpretatsioonisuund, milles autor annab noodikirjas vaid üldised juhised ja jätab esitajale tõlgendusvabaduse; ld alea – täring
avangardism – kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas mitme 20. saj kunstisuuna üldnimetus; modernismi äärmuslik väljendusvorm; eksperimenteeriv, tavalisi väljendusvahendeid hülgav ja uutele väljendusvormidele teed rajav suund
happening – improviseeritud ühekordne etendus, mis hõlmab kujutava kunsti, muusika, tantsu ja sõnakunsti sugemeid
Mõttekoht
- Iseloomusta avangardistlikku muusikat.
- Nimeta avangardismi tekke eeldused.
- Seleta mõistet „aleatoorika“.
- Miks nimetatakse John Cage’i muusikat eksperimentaalseks? Too näiteid.
- Kuidas leiutas Cage ettevalmistatud klaveri?
- Too näiteid Cage’i happening’ide ja performance’ide kohta.
- Praktiline ülesanne. Aleatoorika. Koostage grupitööna juhusliku printsiibi põhjal heliteos. Enne teose esitlemist tutvustage oma printsiipi. Valige esitamiseks üks kindel meloodia (nt õpitud laul) ning esitage see aleatoorikat rakendades. Valige välja parim esitus.
- Kuulake klassiga Cage’i teost „4'33"“. Koostage koos nimekiri helidest, millest teos koosnes.
- Kuula ja vaata internetist Cage’i teost „Water Walk“. Pange koostöös paarilisega kirja, milliseid tegevusi/helisid nägite/kuulsite. Vaadake ettekannet uuesti ja võrrelge tulemusi.
- Lavasta(ge) 1–2-minutiline muusikaline happening ning esita(ge) see oma klassikaaslastele. Valige esitatud näidetest parima idee ja parima teostusega esitus.
