1945–1955. Rahvus­romantika. Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Villem Kapp

Kõige alus on kooli lauluõpetus. Kuidas haridusejuhid muusikast aru saavad, sellele ehitub hiljem kogu muusikaelu, kaadrid ja ka kontserdipublik. See rahvas, kes muusikat armastab, on tugev rahvas ja töökas rahvas.
Gustav Ernesaks

Aeg raamis

Käsud ja keelud

Eesti muusika- ja kultuuriellu saabusid pärast teist maailma­sõda keerulised ajad. Ametlikud suunised Eesti heliloojate ja muusikategelaste tagakiusamiseks ilmusid 1948. aasta märtsi ajalehes Sirp ja Vasar.

Avaldati Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee otsus „Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus“ täitmise kohta“, millega kuulutati kõik Eesti muusika senised saavutused kodanlike iganditena tähtsusetuks ning ainsaks õigeks suunaks kuulutati nn sotsialistlik realism.

Muusikas tähendas see eelkõige lihtsakoelisi, Stalinit või Leninit, suurt oktoobrirevolutsiooni või kolhoosielu ülistavaid propagandistlikke massilaule. Kogu läänemaailma tolleaegne helikunst sildistati formalistlikuks ning pandi põlu alla.

Paljud Eesti toonased tuntud heliloojad ja koorijuhid (nt Tuudur Vettik, Riho Päts, Alfred Karindi) vangistati 1950. aastal.

Osa Tallinna Riikliku Konservatooriumi professoreid (nt Hugo Lepnurm, Mart Saar, August Topman, Karl Leichter, Cyrillus Kreek) kõrvaldati aga samal aastal töölt.

Rahvusromantika

Niisuguste repressioonide tõttu ei kirjutatud Eesti muusikas vahetult sõjajärgsel perioodil kuigi palju püsiva kultuuriväärtusega heliteoseid.

Kuid rahvusromantism oma meloodilisuse ja heakõlalisusega oli muusikasuund, mida toonased ameti­võimud siiski soosisid. See asjaolu võimaldas 1940. aastate lõpul oma teoste ja ka pedagoogilise tegevusega esile tõusta sellistel heliloojatel nagu Gustav Ernesaks, Eugen Kapp ja Villem Kapp.

Gustav Ernesaks

Muusikahariduse omandas Gustav Ernesaks (1908–1993) Tallinna konservatooriumis, mille ta lõpetas 1931. aastal muusikapedagoogi diplomiga ning 1934. aastal heliloomingu erialal Artur Kapi käe all. Kuid juba tudengina huvitus Gustav Ernesaks ka koorijuhtimisest, millest hiljem saigi tema kutsumus.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi professorina jagas Ernesaks oma koorijuhtimisoskusi ja -kogemusi kuni 1972. aastani. Tema käe all sirgusid koorijuhtideks näiteks Jüri Variste, Kuno Areng, Olev Oja, tütarlastekoori Ellerhein kauaaegne dirigent Tiia-Ester Loitme, rahvusvaheliselt tunnustatud maestro Eri Klas jpt.

Koorijuhti, heliloojat ja pedagoogi Gustav Ernesaksa tuntakse peamiselt laulupidude traditsiooni n-ö tõrviku­kandjana ja paljude Eesti koorimuusika kullafondi kuuluvate koorilaulude autorina. Neist „Mu isamaa on minu arm“ Lydia Koidula sõnadele tõusis nõukogude ajal, mil Eesti vabariigi hümni esitamine oli keelatud, üldlaulupidude lõpetamisel mitteametliku hümni staatusesse.

Tänapäevani on Eesti koorikultuuri üheks lipulaevaks Eesti Rahvusmeeskoor, mille Gustav Ernesaks asutas juba aastal 1944.

Gustav Ernesaks
Tema​ teened nii Eesti koorimuusika edendajana kui ka paljude laulupidude üldjuhina on hindamatud. Eriti nõukogude okupatsiooni tingimustes oli laulupidudel eestlaste ühtehoidmisel ja eestimeelsuse säilitamisel ülitähtis roll.
  • Türnpu meeskoor
  • Kaama kraavi­hallide meeskoor
  • Tallinna prantsuse lütseumi lastekoor
  • Tallinna inglise kolledži segakoor
  • Tartu Akadeemi­line Meeskoor
  • Eesti Rahvus­meeskoor
  • Klaver
  • Viiul
  • Klarnet
  • Orel
  • Eesti lipp
  • Põhjamaa
  • Ta lendab mesipuu poole
  • Mu isamaa on minu arm
  • Raadiotehnika
  • Sport
  • Puutöö
  • Maalimine

Gustav Ernesaksa looming

Koorilaulud

Gustav Ernesaksa loomingu kõige olulisemaks osaks tuleb hinnata tema arvukaid koorilaule. Neid iseloomustavad meeldejäävad meloodiad ja rahvusromantiline tundelaad.

Ernesaks on oma koorilaulude sõnad võtnud tihti rahvaluulest, kuid samas kasutanud ka Eesti poeetide loomingut, nende seas nt „Lauliku talveüksindus“ Juhan Liivi ja koorisüit „Kuidas kalamehed elavad“ Juhan Smuuli sõnadele.

Gustav Ernesaks on kirjutanud ka lastelaule, millest tuntuim on kindlasti „Rongisõit“ Ellen Niidu värssidele.

Praeguseni üks populaarsemaid Ernesaksa koorilaule on „Hakkame, mehed, minema“ meeskoorile, mis kõlas noore helilooja ja koorijuhi kirjutatuna esimest korda juba 1938. aasta üldlaulupeol. Seda iseloomustab ühelt poolt lihtne, kuid sugestiivne põhirütm, teisalt aga „mehelikult“ lakooniline meloodiajoonis ning mehiselt tarmukas ja kaasahaarav karakter.

Gustav Ernesaks. „Mu isamaa on minu arm“
Eesti Rahvusmeeskoor, juhatab Gustav Ernesaks
Gustav Ernesaks. „Hakkame, mehed, minema“
Eesti Rahvusmeeskoor, juhatab Gustav Ernesaks

Lavamuusika

Gustav Ernesaks on kirjutanud ka oopereid, millest kõige rohkem tähelepanu äratas „Tormide rand“ (1949) Juhan Smuuli libretole. Selle lavateose tegevus toimub XVIII sajandi lõpul Hiiumaal, kus ajaloostki tuntud Ungru krahv peibutas valemajakatega mööduvaid laevu karile, et neid siis oma meestega paljaks riisuda.

Omaaegsed arvustused tunnustasid küll „Tormide ranna“ lavastuses suuri rannaelanike rahvastseene ja ka Juhan Smuuli libretos esile tulevat rahvalikku olustikuhuumorit, kuid selle ooperi kui terviku dramaturgiat peetakse kunstilises mõttes siiski pisut lihtsakoeliseks ja väheveenvaks.

  • Ooperid
  • Koorimuusika
  • Kammermuusika
  • Sümfooniline muusika
  • 3
  • 5
  • 6
  • 8
  • Tormide rand
  • Käsikäes
  • Pühajärv
  • Raudne kodu

Eugen Kapp

Tallinna konservatooriumi kauaaegne professor Eugen Kapp (1908–1996) sai heliloojahariduse oma isa Artur Kapi komposit­siooniklassis, mille lõpetas 1931. aastal.

Teise maailmasõja päevil viibis Eugen Kapp evakuatsioonis Nõukogude Venemaa tagalas, kus ta oli Jaroslavlis üks Eesti Riiklike Kunstiansamblite asutajaid. Ühiskondlik aktiivsus ja suur töövõime iseloomustasid Eugen Kapi tegevust hiljemgi: aastatel 1944–1966 oli ta Eesti Heliloojate Liidu esimees ja ajavahemikus 1952–1964 Tallinna konservatooriumi (di)rektor.

Eugen Kapi kunagistest kompositsiooniüliõpilastest on Eesti muusikasse särava jälje jätnud Eino Tamberg ja Olav Ehala.

Vasakult: Villem Kapp (Arturi vennapoeg), Eugen Kapp (Arturi poeg)​ ja Artur Kapp

Eugen Kapi looming

Romantiliselt rahvuslik

Eugen Kapi looming on žanriliselt küllaltki mitmekesine, see hõlmab nii koori- ja kammerteoseid kui ka sümfoonilist ja vokaalsümfoonilist muusikat.

Tema loomingu kõige kaalukama osa moodustab aga lavamuusika: ta on kirjutanud kuus ooperit (neist kaks lasteooperit) ja kaks balletti. Juba nooruses hakkas Eugen Kappi paeluma eestlaste muistse vabadusvõitluse teema, samuti muinasjutud ja eepos „Kalevipoeg“.

Eugen Kapi helikeelt iseloomustavad Eesti rahvamuusika intonatsioonide kasutamine, rahvusromantismile iseloomulik meloodilisus ja illustratiivsed muusikalised kujundid.

„Tasuleegid“

Jüriöö ülestõusu sündmusi kajastav ooper „Tasuleegid“ esietendus Tallinnas 1945. aastal. Selle lavateose ülesehitus on lähedane klassikalisele aariate ja retsitatiividega numbriooperile.

„Tasuleekidele“ on iseloomulikud nii muusika rahvusromantiline väljenduslaad, meloodilised aariad kui ka suured ja mõjuvad kooristseenid, mis ilmestavad rahva ülestõusu kujutavaid episoode.

Eugen Kapp. „Mõõkade tagumine“ balletist „Kalevipoeg“
BBC Philharmonic Orchestra, juhatab Neeme Järvi

„Kalevipoeg“

Eugen Kapi kõige õnnestunumaks lavateoseks peetakse neljavaatuselist balletti „Kalevipoeg“ (1948). Seda balletti on mitu korda lavastatud nii Estonias kui ka Vanemuise teatris.

Helikeeles on Eugen Kapp kasutanud rohkesti Eesti rahvamuusika motiive, samuti võib „Kalevipoja“ muusikas kuulda balleti põhitegelasi kirjeldavaid juhtmotiive. Mõned selle balleti stseenid on aga muusikaliselt sedavõrd eredad, et neid esitatakse mõnikord ka eraldi numbritena. Neist üheks tuntumaks on kindlasti „Mõõkade tagumise“ stseen.

„Kullaketrajad“

Eesti kirjandusliku folklooriga on seotud ka Eugen Kapi teine ballett, muinasjutuaineline „Kullaketrajad“ (1956). Sellegi lavateose muusikat iseloomustab rahvusromantiline väljenduslaad ja Eesti rahvamuusika intonatsioonide kasutamine.

„Rembrandt“

Eugen Kapi viimaseks muusikaliseks lavateoseks jäi kuulsa Hollandi maalikunstniku elukäigust jutustav ooper „Rembrandt“, mis Kaarel Irdi lavastatuna esietendus Tartus Vanemuises 1975. aastal.

  • Sümfooni­lised teosed
  • Koori­kantaadid
  • Kammerpalad
  • Lavateosed
  • Modernne helikeel
  • Rahva­muusika intonat­sioonid
  • Juht­motiivid
  • Groteskne fantaasia­maailm
  • Michelangelo di Ludovico Buonar­roti Simoni
  • Rembrandt Harmens­zoon van Rijn
  • Vincent Willem van Gogh
  • Jan Vermeer van Delft

Villem Kapp

Rahvusromantilise väljenduslaadiga heliloojana tuntakse ka heliloojate Kappide dünastia noorimat liiget Villem Kappi (1913–1964).

Esmalt lõpetas ta Tallinna konservatooriumi 1938. aastal organistina, kuid asus seejärel kompositsiooni õppima oma onu Artur Kapi juhendamisel. Teise maailmasõja sündmuste käigus need õpingud mõneks ajaks katkesid. Heliloojadiplomi Tallinna konservatooriumist sai Villem Kapp alles 1944. aastal pärast Heino Elleri kompositsiooniklassi lõpetamist.

Villem Kapi looming

Loodus lauludes

Kuna Villem Kapi elu- ja loometee katkes suhteliselt varakult, pole ka tema teoste nimistu ehk nii pikk kui teistel heliloojatel Kappidel.

Vokaalmuusika kujunes Villem Kapi üheks meelisžanriks ja seda nii soolo- kui ka koorilaulude kirjutamisel. Mõlema puhul paistab silma helilooja kiindumus loodus­lüürikasse, mis avaldub tema teoste pealkirjades.

Tema koorilauludest on tuntumad ja kõlavad sageli ka paljude Eesti kooride repertuaaris sellised laulud nagu „Pilved sõudvad“ ja „Mets“.

Rannik Paldiskis

Sümfoonia nr 2

Sümfoonilisest muusikast on Villem Kapi üks tuntumaid teoseid tema sümfoonia nr 2 (1954), mille helikeel ja ülesehitus viitavad romantilise sümfonismi suurtele eeskujudele.

Selle helitöö eripärana on muusikateadlased välja toonud pingelise, kuulajaid kaasa­haarava muusika­dramaturgilise arenduse ning ka muusikaliste karakterite ereduse.

„Põhjarannik“

Villem Kapi muusikaliselt kõige eredamaks ja tuntumaks helitööks on kindlasti tema meeskooripoeem „Põhjarannik“ (1958) Kersti Merilaasi sõnadele.

See põhjamaiselt karge, heroilise karakteriga kooripoeem on kirjutatud ABA-vormis, millele eelneb ka muusikaline sissejuhatus. Arvestades „Põhjaranniku“ erinevaid ettekandevõimalusi, tegi Villem Kapp selle instrumentaal­saateks koguni neli seadevarianti: on olemas „Põhjaranniku“ originaalsaade klaverile, orelile, puhkpilli- ja sümfooniaorkestrile.

Kuulamissoovitus

„Põhjarannik“

Muistne lugu ooperis

Ka Villem Kapp huvitus eestlaste muistsest vabadus­võitlusest, mis leidis väljenduse 1961. aastal valminud ooperis „Lembitu“. Helilooja ise pidas „Lembitut“ oma elutööks. Ooperi peatege­laseks on legendaarne Sakala maavanem, kes lahingutes risti­sõdijatega hukkub.

„Lembitut“ on Estonia teatris lavastatud vaid üks kord, pearollides esinesid sellised Eesti legendaarsed ooperilauljad nagu Tiit Kuusik, Georg Ots, Teo Maiste ja Aino Külvand.

  • Ugandi
  • Revala
  • Järva
  • Harju
  • Sakala
  • Viru
  • Vanemuine
  • Ugala
  • Endla
  • Estonia
  • Kammer­orkester
  • Klaver
  • Orel
  • Keelpilli­kvartett
  • Puhkpilliorkester
  • Sümfoonia­orkester

Mõisted

sotsialistlik realism – 20. sajandi alguses sotsialistlikes riikides ametlikult soositud kunstivool, millega kuulutati kõik seniloodu tähtsusetuks ja kodanlikuks igandiks

Mõttekoht

  1. Mis iseloomustab rahvusromantilist stiili?
  2. Milline on Gustav Ernesaksa roll Eesti koorikultuuri arendamisel?
  3. Mille poolest on oluline Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“?
  4. Mõelge klassis ühiselt välja 2–3 toredat kontserdi pealkirja ning koostage kas individuaalselt või grupitööna nendeks kontsertideks valik Ernesaksa koorilauludest (5–6 lugu). Tutvustage ja põhjendage oma valikut.
  5. Milliste teemade vastu tundis huvi Eugen Kapp? Nimeta teoseid, kus need kajastuvad.
  6. Mis iseloomustab Villem Kapi soolo- ja koorilaule?
  7. Koosta nimekiri 5–6 Eesti muusika­kollektiivist, lisa ka asutaja ja asutamise aasta. Tee vabal valikul ühest kollektiivist lühike tutvustus oma klassi­kaaslastele. Lisa ka muusikanäide ja põhjenda oma valikut.