Rahvalaulu kasutamine
Oma helikiri
1970. ja 1980. aastad tähistavad mitme varem loometeed alustanud Eesti helilooja jaoks oma isikupärase autoristiili leidmist. Ka Arvo Pärdi loomingus toimus 1976. aastal suur pööre dissoneerivast modernismist heakõlalisse tintinnabuli-muusikasse, sellest tuleb juttu eraldi peatükis.
1970. aastad olid selleks kümnendiks, mil suuresti tänu Veljo Tormise eeskujule hakkasid teisedki heliloojad, näiteks Ester Mägi, oma loomingus uuesti kasutama eesti rahvaviiside ja regilaulude motiive. Erinevalt Tormisest, kes pani regiviisid ja soome-ugri pärimusmuusika taas kõlama oma kooriteostes, kajastuvad Ester Mägi loomingus rahvalaulu teemad põhiliselt sümfoonilises ja kammermuusikas.
Austades algupära
Veljo Tormis ei lähtunud oma kooriteoseid luues ainuüksi eesti tavandilauludest, vaid ta pöördus ka teiste soome-ugri rahvaste – ingerisoome, vadja, vepsa jt – folkloori poole.
Seetõttu võib Tormise kooriloomingut vaadelda kui muusikalist avastusretke, et leida meie pärimusmuusika muistseid ja paraku juba unustusehõlma vajunud juuri. Tormis säilitab nende ürgsete runoviiside temaatilise algupära ning mõtestab selle lahti tänapäevase helikeele abil.
Varieeritud motiivid
Kuna regilaulu ülesehituses on oluline roll muusikaliste motiivide kordustel (laulusõnad muutuvad pidevalt, muusika jääb põhiliselt samaks), siis sama printsiipi kasutab oma kooriteostes ka Tormis.
Üks peamine muusikaline arendusvõte on heliloojal varieerimine, ta laiendab seda nii põhimotiivi(de) töötlemisele kui ka harmoonia ja polüfoonia kasutusele. Sel kombel saavutabki Tormis kompositsioonilise tasakaalu muistsete regiviiside ja tänapäevase muusikalise väljenduse vahel.
Nii näiteks kasutab ta oma kooriteostes tihti modaalharmooniat, mis tähendab, et kooskõlad tuginevad samale helilaadile, mida kuuleme meloodiahääles. Tulemuseks on sageli polürütmilised ja polütonaalsed kõlakogumid ning klastrid.
Manav ja keskendunud esituslaad
Heliloojale on alati olnud väga oluline ka regilaulu traditsiooniline esituslaad. Dirigentide ja lauljate nõudliku õpetajana on ta selgitanud rahvapärast laulmisviisi, sellele omaseid sõnarõhke ja silbitamist, korduste sugestiivsust ning õiget tunnetust, et säiliks regilaulus peituvate iidsete rituaalide loitsiv, maagiline toime.
„Raua needmine“
Rütmikorduse kütkes
Muistset ja tänapäevast väljendusviisi seob Tormise muusikas sageli rütm, nt šamaanitrummi maagiliselt korduv rütmipulss mõjub ka tänapäeva kuulajale. Sisendusjõulisi rütmimustreid on Tormis kasutanud ka juba oma esimeses laialdase tuntuse võitnud helitöös „Raua needmine“ (1972), mis on kirjutatud tenorile, bassile, segakoorile ja šamaanitrummile.
„Raua needmise“ regivärsiline tekst pärineb põhiliselt „Kalevalast“, kuid seda on vabamas vormis täiendatud ka Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski luuleridadega.
Muusikas on põhiline roll koori lühikestel, loitsulistel motiivikordustel ja šamaanitrummi maagilisel rütmil. Rituaali juhib dirigent, kes lööb ka trummi. Kooritehnika on kohati äärmiselt ekspressiivne, kuulda võib rütmiseeritud kõnet, karjeid, glissando’sid, üksteisele järgnevaid kobarakorde jm.
Õpetussõnad tänapäevale
„Raua needmise“ kunstiline idee on kõnetada läbi muistse sõnumi just tänapäeva inimest.
Nimelt räägitakse „Kalevala“ üheksandas runos raua sünni lugu, kus „raud saab inimeste peale kurjaks“: tööriistade asemel hakatakse sepistama relvi, Väinämöinen saab kirvega haavata jms. Soome rahvuseepose „kurjas rauas“ võib näha ka hoiatust tänapäeva inimesele, manitsust mitte tõsta esimesena mõõka ja mitte kasutada tehnikasaavutusi kurjasti.
Tänapäeval on populaarseks saanud „Raua needmine“ ka ansambli Metsatöll ja RAM-i esituses.
„Unustatud rahvad“
Hõimlaste koondportree
Nagu eelpool mainitud, hakkas Tormis juba 1960. aastate lõpul oma väiksemaid koorilaulude tsükleid teemade järgi suurematesse kogumikesse koondama. Samal põhimõttel on koostatud ka kooritsüklite hiigelsari „Unustatud rahvad“, mida Tormis kirjutas kokku ligi kaks aastakümmet (ajavahemikus 1970–1989).
See on Veljo Tormise kooriloomingu tippteos, kuue Läänemere-äärse soome-ugri hõimu – liivi, vadja, isuri, ingeri, vepsa ja karjala – muusikaline koondportree.
„Unustatud rahvaste“ kuus väiksemat kooritsüklit |
„Liivlaste pärandus“ |
Rännud allikatele
1969. aastal liivlaste juurde tehtud matk andis tõuke sarja esimese osa „Liivlaste pärandus“ loomiseks. See omakorda ajendas uusi uurimisretki ja järgmise viie osa sünni.
Praeguseks on surnud kõik rahvalaulikud, kelle lauldud laule Tormis oma teostes kasutas. Paljud neist läänemeresoome rahvastest on väljasuremise äärel ja on keeli, mida kõnelevad veel vaid mõned üksikud inimesed.
Oma hiigeltsükli kohta on Tormis ise öelnud, et selle kultuurilooline mõte on „unustusest äratada, säilitada ja edasi anda läänemeresoomlaste ürgset pärandust“.
Vaata ja kuula telesaadet „Unustatud rahvad. Ingerimaa õhtud“.
Kooriteose juhatab sisse selle autor Veljo Tormis.
„Eesti ballaadid“
Vana ja uue kokkukõla
Uudse kunstilise žanrina, milles on ühte tervikusse ühendatud nii regiviisiline pärimusmuusika kui ka koreograafia, valmis Veljo Tormisel tervet õhtut täitev kantaat-ballett „Eesti ballaadid“ (1980, lavastajaks Mai Murdmaa Estonia teatris).
„Eesti ballaadides“ on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks.
Tormis on öelnud: „Siin on vastuolu, mis tuleb ületada paratamatu kompromissiga: kunagine rahvalooming jõuab tänapäeval laiemalt rahvani kaasaegsete professionaalsete vahendajate kaudu. Niisiis tuli jälgida üheaegselt nii rahvalaulu struktuuri kui ka sümfoonilise käsitluse põhimõtteid.“
Tarkuste laulud
Helilooja on siia koondanud autentsete tekstidega pärimuslaule paljudest Eesti maakondadest, kusjuures läbiva tegevustikuga libretot „Eesti ballaadides“ pole. Selle asemel koonduvad Tormise kantaat-balleti muusika ja selle lavastus kahe sisulise tugipunkti ümber, milleks on läbivalt Ema motiiv ja saatuse teema. Mõlemad kajastuvad vastavalt koori lauldavale tekstile ka etenduse koreograafias.
Veljo Tormis on kirjutanud, et teda ei huvita tänasele mõeldes mitte niivõrd ballaadide ränk ja verine sündmustik, kuivõrd see inimlik hingeline seisund, emotsionaalne ja eetiline hinnang sündmustele, mis lauludes peitub. „Neis on mingi ürgne moraali- ja eluväärtuste koodeks, mis kehtib siiani. Süü- ja vastutustunne, inimese vahekord teise inimese, looduse ja kõiksusega,“ on öelnud Tormis, kelle arvates peaksid need asjad puudutama igaüht isiklikult.
„Eesti ballaadide“ muusikajuht ja dirigent oli Tõnu Kaljuste, kellel on väljapaistva koorijuhina märkimisväärselt suuri teeneid Veljo Tormise muusikapärandi salvestamisel ning maailma kultuurikaardile viimisel ka edaspidi.
Kuulamissoovitus
„Eesti ballaadid“
Mõisted
modaalharmoonia – kooskõlad tuginevad samale helilaadile nagu on meloodiahääles
polüfoonia – mitmehäälsus, kus kõik hääled on võrdselt tähtsad
Mõttekoht
- Mida teadsid Veljo Tormisest enne peatüki lugemist?
- Kirjelda Tormise rahvalaulukäsitlust.
- Kuula Tormise „Raua needmist“ kahes erinevas ettekandes. Kumb esitus sulle rohkem meeldib? Põhjenda oma arvamust.
- Mille poolest on kooritsükkel „Unustatud rahvad“ kultuurilooliselt oluline?
- Kuidas on „Eesti ballaadid“ muusikaliselt üles ehitatud? Mis on selle teose eetiline sõnum?
- Koosta koduse tööna lühiettekanne mõnest Eesti ansamblist, kes on oma repertuaaris kasutanud pärimusmuusikat. Leia tutvustuse juurde ka muusikanäide ning põhjenda oma valikut.
- Tormis on loonud muusika mängufilmile „Kevade“. Millised meloodiad sulle sealt meenuvad? Vaata katkendeid filmist ning jälgi, kuidas toetab ja kujundab muusika filmi meeleolu.
- Paljud koorid Eestist ja ka mujalt maailmast, kes osalevad rahvusvahelistel koorifestivalidel ja konkurssidel, valivad oma repertuaari mõne Tormise loo. Miks?
