Termotuumapomm
Tänaseks on termotuumareaktsioon teostatud mittejuhitavana ehk plahvatuslikuna termotuumapommis ehk vesinikupommis. Vesinikupommi südamikus on tavaline lõhustumistuumapomm. Selle lõhkemisel tekib ülikõrge temperatuur, mis käivitabki termotuumareaktsiooni. Esimese vesinikupommi juures kasutati sünteesireaktsiooni kütuseks veeldatud (alla keemistemperatuuri jahutatud) deuteeriumi. Tänapäevastes pommides on kütuseks liitium-deuteriid LiD.
Vesinikupommi lõhkab tavaline tuumalaeng.
Liitium-deuteriidi eelised
LiD on tahke aine, mida on lihtsam hoida ja transportida kui tavatingimustes gaasilist deuteeriumi, pealegi on deuteeriumi kontsentratsioon temas kõrgem. Termotuumkütust saab paigutada pommi kuitahes palju, suurendades niiviisi pommi võimsust. Meenutame, et lõhustumistuumapommis on kütusepoolkerade mass piiratud, olles kummalgi 0,5 ja 1 kriitilise massi vahel. Termotuumapommi detonaatori (lõhustumistuumapommi) lõhkemisel kutsub tekkinud soojus esile deuteeriumi muundumise heeliumiks, peale selle muudab neutronite voog ka liitiumi heeliumiks, mille juures vabaneb ka energiat. Tulemuseks on plahvatus, mis ületab näiteks sadu kordi tavalise tuumapommi võimsuse.
