Möödunud sajandi viimasel veerandil toimus oluline läbimurre mateeria ehituse tundmaõppimisel. Mateeria algse struktuuri intensiivse tundmaõppimise käigus on jõutud nn elementaarosakeste füüsika standardmudeli väljatöötamiseni. Lahenduse on leidnud valdav osa struktuursetest probleemidest, mis olid suunanud füüsikateooriat poole sajandi jooksul.
Õpiku kolm osa ei ole üksteisega väga tugevasti seotud. Nad kõik liigituvad teoreetilise füüsika alla, kuid praktikas on näiteks relatiivsusteooria vajalik massidefekti mõistmiseks tuumafüüsikas ja kõrgete energiate efektide mõistmiseks osakeste füüsikas. Tuumafüüsika on aga ka ajalooliselt olnud esmaseks osakeste teooria katselavaks.
Õpik tervikuna sisaldab rohkem materjali kui ainekavajärgselt on võimalik käsitleda. See puudutab eriti kolmandat osa Elementaarosakesed. Selle materjali esitamine sellisena õpikus on põhjendatav reaalteadlaste veendumusega, et gümnaasiumi parimate lõpetajate teadmiste ja teaduse eesliini vahel ei tohi laiuda kuristikku. Põhitekst, s.o orienteeriv miinimum, on valgel taustal. Tekst sinisel taustal võiks olla täiendav, kasutatav vastavalt võimalusele, kuid eraldusjoone nende vahel võib õpetaja muidugi ka teisiti tõmmata.
E-õpikut täiendavad ülesanded pärinevad Erna Paju, Venda Paju, Rein-Karl Loide „Füüsika ülesannete kogust gümnaasiumile”.
