Eesti kirjandus muutuste kiirteel

Kirjandusteadlane Piret Viires on välja toonud järgmised kirjanduses aset leidnud muutused:

• keeletasand – luules keeleeksperimendid, proosas argi- ja kõnekeele sissetung, normeeritud kirjakeele taandumine, võõrkeelte mõju;
• autoritasand – uute kirjandusvormide teke uute tehnoloogiate kaasabil; võrgukirjandus, infotehnoloogiast tulenevad võimalused kirjandusvormide muutumiseks (e-raamat, virtuaalsed maailmad), kirjanduse piiride hägustumine; kirjanduse sünteesimine teiste kunstiliikidega, eksperimendid video, muusika ja kirjanduse koosmõju vallas;
• sisutasand – massikultuuri segunemine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, ühiskonnas ilmnevate uute nähtuste peegeldamine kirjanduses, uued aktuaalsed teemad (narkootikumid, rokkmuusika, filmid, arvutid, internet, tehnika, glamuur);
• maailm – avatud maailm suletud maailma asemel, osalemine globaalses (lääne) kultuuridiskursuses; liikumine, kiirus, ajanihked, ühendus kogu maailmaga arvutivõrkude kaudu, informatsiooni kiire ja tõrgeteta levik.

1990. aastate kontekstis saab rääkida ka postmodernismist Eesti kirjanduses (postmodernismi üksikuid ilminguid esines Eesti kirjanduses küll juba varem). Kuigi postmodernismist on palju räägitud ja kirjutatud, pole olemas ühtset postmodernismi definitsiooni. Eri teoreetikud on postmodernismile lähenenud erinevalt. On arvatud, et mõnikord on modernistlikud ja postmodernistlikud jooned omavahel tihedalt põimunud, mistõttu on raske vahet teha, mis on mis.

Kuigi postmodernismi puhul ei saa rääkida konkreetsest definitsioonist, saab välja tuua mõned iseloomulikud tunnused. Postmodernismiga käib tavaliselt kaasas fragmentaarsus, intertekstuaalsus, žanripiiride ähmastumine või kadumine jm. Postmodernistiks võib nimetada näiteks USA kirjanikku Michael Cunninghami (1952), kelle romaan „Tunnid“ (1998, e k 2003) on intertekstuaalne ja fragmentidest koosnev. Eesti kirjanikest võib postmodernistideks pidada Kivisildnikku (1964, kodanikunimi Sven Sildnik) ja Kaur Kenderit (1971).

Üks murrangulisimaid 1990ndate alguse proosateoseid on Peeter Sauteri (1962) debüütromaan „Indigo“ (1990). Romaani tegevustik toimub 1980. aastatel ja selle peategelane on noormees O., kes seisab silmitsi eksistentsiaalsete probleemdega. Teose muudab tähelepanuväärseks rohke kõnekeele kasutus. Kirjandusteadlane Cornelius Hasselblatt on „Indigo“ kohta tabavalt märkinud, et Sauter kirjutas, „nagu nokk loodud“.

1990. aastate Eesti kirjanduselu mõjutanud romaanidest ilmus 1990 veel Jaan Unduski (1958) intertekstuaalne „Kuum. Lugu noorest armastusest“. Romaani 15. peatüki pealkiri on „Kümnes kiri Ingile“. Peatükk algab sõnadega

Kas mäletad, Ing, seda alleed, millele meid paarina kõndima lasti, peale õhtusööki, siis, kui vanahärra Leivart oma salatit mugivast suust seda nii rumalalt erutavat sõnaprügi meie silmile oli puhunud, et selle üle isegi naerda ei osanud, sest igatahes mina pelgasin küll naeru kaudu oma heldimust paljastada?

Peatüki pealkiri viitab Henrik Visnapuu luuletusele „Kümnes kiri Ingile“, mille esimesed read on järgmised: mäletad, Ing, seda alleed, / seda üksikut lumist teed?

Kolmas 1990. aastal ilmunud ja kümnendi Eesti proosat mõjutanud romaan oli Mati Undi (1944–2005) „Öös on asju“. „Eesti kirjandusloos“ rõhutatakse romaani fragmentaarsust, proosa traditsioonilise struktuuri lõhkumist, kollaažlikkust ning tegelaste eksimist võõrasse sõnasse – kulunud käibetõdedesse ja targa teaduskirjanduse maailma.

1990. aastate lõpul lõi Eesti proosas laineid Kaur Kender. 1998. aastal debüteeris ta skandaalse romaaniga „Iseseisvuspäev“. Romaan mõjus ärritavalt kasvõi juba julge keelekasutuse pärast. Ka teemad, millest Kender kirjutas, näiteks seks, olid varem olnud tabud. „Iseseisvuspäev“ oli 1990. aastate Eesti kirjanduses üks skandaalseimaid teoseid, seda aga saatis suur müügiedu.

Julge keelekasutusega äratas tähelepanu ka Kerttu Rakke (1970, kodanikunimi Kadi Kuus), keda sageli on Kenderiga võrreldud. Suurima tähelepanu osaliseks sai Rakke nullindatel, kui ta hakkas avaldama romaane, kuigi kirjandusliku debüüdi tegi ta juba 1989. aastal, kui ajakirjas Vikerkaar ilmus jutustus „Let’s go!“.

Ühelt poolt küll püüti kombata kirjanduse piire, kuid teisalt tõid muutused ühiskonnas kaasa ka selle, et kirjanduses hakati käsitlema lähiajalugu, sest varem seda täiesti ausalt ja ilustamata teha ei saanud. Oma ajalooromaanidega tõi proosasse uusi tuuli Viivi Luik (1946). 1985. aastal ilmus „Seitsmes rahukevad“ ja 1991. aastal „Ajaloo ilu“. „Seitsmes rahukevad“ jutustab lapse vaatepunktist Stalini aja lõpust Eesti külas, kus leidub märke küüditamisest ja metsavendadest. „Ajaloo ilu“ kujutab värvikalt nõukogude režiimi õhustikku sulaajal 1968. aastal. Romaanis on read MITTE AKNA PEAL SEISTA! MITTE UST LAHTI teha! MITTE telefonile vastata! MITTE mööblit nihutada ja MITTE mööda põrandat toole lohistada. Õhtul laetulesid MITTE põlema panna, laualampi süüdates aga MITTE unustada aknakardinaid ette tõmmata.

Lähiajaloole keskendus ka ajalookroonikuks peetud Jaan Kross (1920–2007). Tähelepanuväärsed on tema omaeluloolised romaanid, milles Kross on toetunud oma kogemusmälule: „Wikmani poisid“ (1988), „Tabamatus“ (1993), „Mesmeri ring“ (1995), „Paigallend“ (1998) ja „Tahtamaa“ (2001). Neist olulisim on „Paigallend“, mis jutustab peategelase Ullo Paeranna eluloo kaudu Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja Otto Tiefi valitsuse katsest 1944. aastal iseseisvus taastada.

1990ndatel debüteeris eelkõige nullindate Eesti kirjandust kujundanud Andrus Kivirähk (1970). Proosadebüüdi tegi ka Tõnu Õnnepalu (1962).

1990ndad lõid soodsa pinnase mitmekülgsele nüüdisaegsele Eesti proosale.