Küberkirjandus saab hoo sisse

Digimodernistlik Eesti kirjanik

Piret Viires

[---] Digimodernism on kõige otsesemalt seotud tehnoloogilise arenguga ja tähistab uut suhet teksti ja arvuti vahel. [---] Eriti on digimodernism seotud Web 2.0 levikuga 21. sajandi algul – blogosfääri, Wikipedia, Twitteri, Facebookiga – kõigega, kus toimub aktiivne interaktsioon autorite, lugejate ja üldse kasutajate vahel ning kus kasutaja loob suure hulga veebi sisust. [---] Eestis on suhteliselt vähe nn klassikalise küberkirjanduse ehk digitaalse kirjanduse näiteid. Küberkirjandusel on mitu alaliiki, aga kõige žanripuhtamad on arvutispetsiifilisi võimalusi kasutavad teosed: hüpertekstuaalsed luuletused, kollektiivsed online-romaanid, keerulisema struktuuriga programmeeritud kübertekstid, teksti-videot-heli ühendavad multimeediateosed. Kuigi esimesed Eesti küberkirjanduse teosed loodi juba 1996. aastal (nt Hasso Krulli hüpertekstuaalne luuletus „Trepp“), ei järgnenud sellele eksperimentaalse küberkirjanduse laia levikut. Tegemist on pigem üksikute katsetustega (nt Paul-Eerik Rummo (1942) „Veebikannel“).

Aastatuhande vahetusel toimus arvutitehnoloogia ja interneti arengus oluline pööre. Senine lähenemine veebiruumile, Web 1.0, mida iseloomustasid staatilised ja suhteliselt harva muutuvad veebilehed ja mis domineeris põhiliselt aastatel 1995–2001, asendus uue põlvkonna veebilahendusega. Seda uut veebidisaini on hakatud nimetama Web 2.0, selle lahendused lasevad kasutajatel sisu loomisesse ise panustada ning võimaldavad inimestevahelist infovahetust ja koostööd. [---] Web 2.0 rakendused on näiteks blogid, Wikipedia, Twitter, Facebook. Blogisid hakati laialdaselt ja aktiivselt looma 1999. aastal, kui käivitus esimene suurem blogide haldamise ja levitamise platvorm Blogger.com. See tegi blogimise populaarseks ja levinuks. Blogide hulk kasvas plahvatuslikult eriti aastatel 2003–2004: kui 2003. aastal loetleti 100 000 blogi, siis 2004. aastal oli blogide arv kasvanud kolme miljonini. 2007. aasta aprillis oli 70 miljonit blogi, kuid nende juurdekasv hakkas aeglustuma. Tavaliselt võivad blogid kõikuda ülimast isiklikkusest tugeva institutsionaalsuseni – näiteks mõne meediaväljaande või ka firma blogid.

Blogimisega läksid nullindatel kaasa ka Eesti kirjanikud. Blogi on olnud ja on päris paljudel Eesti kirjanikel, nende hulgas on Vahur Afanasjev (1979), Contra, Aapo Ilves, Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Igor Kotjuh, Diana Leesalu (1982), Jaan Pehk (1975), Paavo Piik, Aare Pilv, Aarne Ruben (1971), Olavi Ruitlane, Ivar Sild, Andra Teede, Elo Viiding, Heiki Vilep (1960), Toomas Vint (1944), Wimberg, Tõnu Õnnepalu. Enamik blogide autoreid on noorema põlvkonna kirjanikud, kuid blogijate hulgas on ka näiteks Toomas Vint ja Jaan Kaplinski.

Vaadeldes lähemalt kirjanike blogisid, mida ja kuidas nad kirjutavad, võib välja tuua järgmised teemad.

1. Autorid avaldavad arvamusi mõne kirjandusküsimuse, mõne meedias avaldatud artikli või mõne ühiskondliku nähtuse kohta. Need on seega omamoodi lugemispäevikud või kommentaarid parajasti maailmas toimuva kohta.
2. Autorid reklaamivad oma uusi teoseid või jagavad infot oma esinemiste kohta. Sel juhul saaks blogi defineerida kui reklaamikanalit.
3. Autorid avaldavad oma arvustusi ja muid kirjutisi, mis on perioodikas varem ilmunud. Sel juhul võiks blogi vaadelda lihtsalt ühe avaldamiskohana ja blogis postitatud teoseid kordustrükina.
4. Autorid avaldavad uusi teoseid, mis pole trükis ilmunud ja millest osa ei pruugigi ilmuda, kusjuures autorid võivad oma blogis ka mängida faktuaalse ja fiktsionaalse piiridel. Enamik kirjanikke eeldab aga siiski vaikimisi, et nende loomingu lõplik tulemus on raamat. Sel juhul saaksime blogis ilmunut käsitada mustandina.
5. Autorid kirjeldavad oma isiklikke tundeid, kajastavad igapäevaelu ja pihivad lugejatele. Sel juhul saaksime blogi võtta sügavalt isikliku päevaraamatuna.

On avaldatud arvamust, et blogimise kõrgaeg hakkab mööda saama, blogisid on küll loodud ja luuakse veel, aga enamik jääb pooleli ja seisab internetiavarustes muutumatul kujul. Ka osa Eesti kirjanikke on oma blogi pooleli jätnud ega ole postitusi lisanud. Kui on küsitud, kuhu siis blogijad on kadunud, on vastus: Facebooki.

Ka Eesti kirjanikud on aktiivselt Facebookiga liitunud. Facebookis domineerivad ennekõike lühikesed teated oma tegevuse kohta, info üritustest, oma teoste reklaam ja arutelud. Samas on Facebookis ka autoreid (nt Kivisildnik, Contra), kes avaldavad seal regulaarselt oma vastvalminud luuletusi. Facebook on tänuväärne keskkond just vahetu, äsja loodud luule ja muu loomingu lugemiseks. Facebook koosneb ennekõike lühikestest tekstilõikudest ja soodustab lühivormide kirjutamist. Samasugust lühivormi valdamist eeldab ka Twitter ja see on näiteks inspireerinud Rein Rauda (1961) kirjutama 140-tähemärgilist tviteratuuri, mida ta on levitanud nii Twitteri kaudu (@reinraud) kui ka Facebookis ning mõned neist tekstidest on ilmunud trükis. Tviteratuuri eeskujudena võib näha ka Jaapani mobiiltelefoni-romaane ja SMS-luulet.

Kõige paremini tunnevadki end Facebookis lühivormide autorid – luuletajad ja humoristid, kes lühitekste ja tekstikatkeid lugejate jaoks postitavad. Samas on Facebook keskkond, kus toimib vahetult kollektiivne looming.

[---] Nullindate Eesti kirjanduse ühe põhilise muutusena võiks näha just kirjanike tehnoloogilist hüpet, aktiivset Web 2.0 võimaluste kasutamist ja osalust võrgumaailmas – blogides, Facebookis ja Twitteris. Samas tähistab raamatu trükis ilmumine siiamaani teatud initsiatsiooni, astumist kõikelubavast veebimaailmast elitaarsema „päriskirjanduse“ hulka. Seda seika iseloomustab tabavalt ka noorte eestivene kirjanike rühmituse Tuulelohe raamatusarja „Esimene lend“ moto: „Raamat – see on sündmus, internet – see on argipäev“.