Kolonistide võim
Eurooplased valitsesid kolooniaid põhiliselt kahel viisil. Otsese valitsemise puhul määrati kõik kohalikud võimuesindajad emamaalt ehk metropolist. Nii talitas näiteks Prantsusmaa. Kaudse valitsemise puhul kaasati koloonia juhtimisse kohalikke elanikke. Senised võimumehed (sultanid, hõimupealikud, emiirid) säilitasid oma ameti, kolonisaatorid piirdusid vaid nende tegevuse kontrollimisega. Nii valitsesid oma valdustes inglased.
Mõnes piirkonnas tekkisid suured Euroopa väljarändajate asundused, kuid enamikus kolooniates elas vaid üsna vähe asunikke, kellele kuulus suur majanduslik võim. Asunikud ja Euroopa äriettevõtted tegelesid põllumajandussaaduste (riis, puuvill jne) tootmise ja väljaveoga ning maavarade (kuld, vask, kivisüsi jne) kaevandamisega. Kohalikele elanikele müüdi Euroopas toodetud kaupu. Kaubaveo hõlbustamiseks ehitati maanteid, raudteid ja sadamaid.
Maa põlisasukaid kasutati tööjõuna, kuid neile makstud palgad olid madalad ning mõnel pool (näiteks Kongos) sunniti vaeseid külaelanikke lausa orjatööle. Kohalikud pidid riigile makse maksma ning sageli tuli neil oma parimatest maatükkidest kolonistide kasuks loobuda. Kui puhkesid ülestõusud, surusid Euroopa valitsejad need jõuga maha.
Edela-Aafrikas kohtasid Saksa kolonisaatorid hererode vastupanu. Rändkarjakasvatajatest rahvas keeldus reservaati ümber asumast. Sõja, kolonisaatorite vägivalla ja näljahäda tagajärjel hukkus lühikese ajaga suurem osa rahvast. 1904. a loendati 60 000–80 000 hererot, 1911. aastaks oli neid jäänud alles vaid 15 000.
Euroopa kultuuri levitamine
Olles veendunud oma kultuuri ja religiooni ülimuslikkuses, avasid kolonisaatorid koole, kus põliselanikele õpetati emamaa keelt ja ajalugu. Kõik lapsed siiski kooli ei pääsenud. Tihedama asustusega piirkondadesse ehitati euroopalikke linnu. Euroopast tulnud misjonärid levitasid asumaade elanike seas aktiivselt kristlikku usku ning sellega kaasnevaid kombeid ja moraalipõhimõtteid. Nii lõhenes asumaade ühiskond euroopaliku ja traditsioonilise kultuuri pooldajate vahel. Eurooplastega jõudsid kolooniatesse meditsiini edusammud (nt vaktsineerimine), mis vähendasid põliselanike suremust, nii et kolooniate rahvaarv hakkas kasvama.
Misjonäride teeneks oli Aafrika rahvaste keelte, kultuuri ja eluolu tundmaõppimine ja tutvustamine Euroopas. Nad töötasid kirjakeeleta rahvastele välja kirjakeele, rajasid koole ja haiglaid. Misjonäride negatiivne suhtumine orjakaubandusse aitas seda keelustada.
Kuidas hinnata kolonialismi?
A.
Mõnede rumalate kaasaegsete etteheidete kohta võiksin vaid öelda: Meie väed toovad maale õiguse ja korra, põllumeestena saame kasutamata maast häid saake, meie misjoniõed õpetavad mustadele lastele õiget usku ja meie arstid teevad kõik, et ohtlikke troopilisi haigusi välja juurida. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas võiks kellelgi midagi selle kohta öelda olla.
Ühe kohviistanduse omaniku kirjast oma emale Saksamaal, 1913.B.
Ma räägin uppilöödud ühiskondadest, puruks litsutud kultuuridest, ära võetud maast, tapetud religioonidest, hävitatud kunstist. Ma räägin tuhandetest ohvriks toodud inimestest, … tooraine ja toodangu röövimisest.
Aafrika päritolu kirjanik Aimé Cesaire kolonialismist, 1968.Küsimused
- Millised tagajärjed olid kolonialismil asumaade rahvastikule? Too näiteid.
- Milliseid argumente kasutasid eurooplased koloniaalpoliitika õigustamiseks?
- Arutlege, mida oleksid saanud eurooplased teha kohalike rahvaste olukorra parandamiseks.
