19. sajandi kõige olulisem kultuuriline murrang oli see, et lugemis‑ ja kirjutamisoskus jõudis kõigi inimesteni. Varasemas ajaloos tuli lihtrahva puhul eeldada, et nad ei oska lugeda ja kirjutada, 20. sajandi algul muutus aga üha imekspandavamaks hoopis see, kui mõni täiskasvanu ei osanud lugeda (kirjaoskuse tase jäi siiski suhteliselt madalaks Hispaanias, Portugalis ja Venemaal). Alamkihtide suhtumine kooliharidusse muutus. Kirjaoskuse levik poleks saanud olla nii kiire, kui inimesed poleks hakanud ise loomulikuks pidama seda, et 7–12‑aastased lapsed käivad koolis ja et õppida tasub teadmiste enda, mitte üksnes neist saadava materiaalse kasu pärast.

Esimese maailmasõja alguseks (1914. a) suutis enamik eurooplasi ajalehti, raamatuid ja muud nende jaoks olulist infot lugeda. Nii talurahvas kui ka töölised olid võimelised lepingutest aru saama ja neile alla kirjutama. Sõjaväkke võetud mehed saatsid oma olu­korrast ja tegemistest kodustele kirju. Lihttöölised oskasid mingis ulatuses ka arvutada, tabeleid koostada ja said aru masinate kasutamise juhenditest.

Kirja tundvatel töölistel olid paremad võimalused oma õiguste eest seista ja ametiühinguliikumises osaleda. Kirjaoskuse laienemisest võitsid palju ka rahvuslikud liikumised. Lugeda oskavaid inimesi oli hoopis lihtsam poliitiliselt mõjutada. Kõigi inimeste teadmised maailmast avardusid, ebausk taandus ja maailma seletamine üleloomulike nähtuste kaudu vähenes. Piir­kondlikud keeleerinevused ühtlustusid ja kasvas kultuuriliste ühisteadmiste osa.

Üldise kirjaoskuse saavutamine ei suurendanud mitte ainult raamatute trükiarvu, vaid sellega kaasnes ka ajakirjanduse laiem levik ja ühiskondliku tähtsuse tõus. Oma osa väljaannete tiraažide kasvus oli muidugi ka tehnika arengul, mistõttu oli võimalik kirja­sõna üha suuremates kogustes trükkida ja levitada. Paranes ka väljaannete trükikvaliteet, 19. sajandi lõpul algas fotode ja värviliste piltide võidukäik. Ridamisi tekkis uusi nädala‑ ja päeva­lehti ning ajakirju. Kiirem transport, 1830. aastatest rajatud tele­graafiliinid ja telefoniside kasutuselevõtt 19. sajandi lõpul võimaldasid uudiseid märksa kiiremini vahendada.

Ajakirjandus lõi avaliku arvamuse, millega poliitikud pidid üha enam arvestama. Ajakirjandusvabadus oli üks 19. sajandi liberaalide peamisi nõudmisi. Põhiseaduse tasemel kehtestati sõna‑ ja pressivabadus esimesena USA‑s 1791. aastal. Sealt jõudis poliitilisse kultuuri arusaamine, et ajakirjandus on valitsuse ohjaja, nn neljas võim. Euroopas olid 19. sajandi esimesel poolel kõige vabama ajakirjandusega riigid Šveits, Belgia, Holland, Rootsi, Taani ja Suurbritannia. Prantsusmaal kehtestati tõeline ajakirjandusvabadus alles 1880. aastatel, Saksa keisririigis kaotati küll tsensuur, kuid riik ei lakanud sekkumast ajakirjanduse sisusse.

19. sajandil tegi teadus suuri edusamme, oluliste avastuste arv ulatub tuhandetesse. Kõige kiiremini arenesid loodusteadused füüsika, keemia, bioloogia ja arstiteadus. Just neis valdkondades tehtud avastused edendasid kõige enam tööstusrevolutsiooni ning uusi tehnoloogiaid ja tooteid, mis muutsid kõigi inimeste elu tunduvalt kergemaks ja mugavamaks (elektrienergia, hõõglamp, telegraaf, telefon, film, auto, kunstmaterjalid ja muud keemia­tööstuse tooted). Näis, et inimkond sammub teaduse ja tehnika arengu tulemusel vääramatult helge tuleviku poole. See muutis inimeste maailmavaadet ja väärtushinnanguid. 19. sajandi teisel poolel juurdus massidesse usk teaduse kõikvõimsusesse inim­konna heaolu edendamisel. Usuti, et reaal- ja loodusteaduste meetoditega on võimalik maailma kõige tõsikindlamalt kirjeldada ja et teaduse areng juhib inimkonna katkematut arengut ehk progressi.

Suured muutused toimusid ka teaduses endas. Mida keerulisemaks läksid uuritavad probleemid, mida rohkem tuli juurde uusi teadmisi, seda enam teadus spetsialiseerus. Varasemate ajastute õpetlased olid tegelenud korraga üsna paljude eri valdkondadega, 19. sajandil kujunesid aga teadlaste uurimissuunad järjest kitsamaks. Tekkisid erialased teadus­ajakirjad ja teaduslikud seltsid, hakati korraldama ühe eriala teadlaste kokkutulekuid ja kongresse. Ülikoolide juurde rajati uurimiskeskusi ja suuri laboreid. Teadusega ei tegelenud enam mitte ainult rikkad, kes said endale sellist lõbu lubada, vaid teadus muutus elukutseks. Samal ajal asuti teadust agaralt rahva hulgas tutvustama. Ilmusid mitmesugused üldhuvitavad maailmaruumi, looduse ja rahvaste eluolu käsitlused, mis saavutasid laia lugejaskonna.

19. sajandi suurte muutuste tulemusena kaotasid traditsioonid, rahvatarkused ja põlised kombed oma senise tähenduse. Loodusteaduslikud teooriad läksid vastuollu pühakirja tavapärase tõlgendusega. Liberaalne maailmavaade, mis seadis esiplaanile üksikisiku vabaduse oma elu üle otsustada, ei sobinud kogukondliku usukorralduse ja kiriku tavapärase võimutaotlusega. Paljud juhtivad 19. sajandi mõtlejad (Darwin, Nietzsche, Freud) olid kristluse suhtes kriitiliselt meelestatud. Selle kõige koosmõjul hakkas religiooni tähtsus ühiskonnas, eelkõige just suurlinnades, järjekindlalt vähenema, nii et 19. sajandit on sageli nimetatud sekulariseerumise ehk ilmalikustumise sajandiks.

Euroopa riigid tunnustasid küll religiooni olulise ja kasuliku vahendina ühiskondliku korra säilitamiseks, kuid ei soovinud näha kirikut iseseisva ja suure võimutäiusega institutsioonina riigivalitsuse kõrval. Seetõttu püüti kirikuid oma kontrolli alla saada. 19. sajandi lõpul tõusis päevakorrale teinegi lahendus: kiriku ja riigi lahutamine, nii et kumbki ei sekkuks teise asjadesse ja kummalgi poleks teise suhtes mingeid kohustusi. Esimesena Euroopas kehtestati sotsialistide eestvedamisel selline korraldus Prantsusmaal 1905. a.