Sõna diktatuur tuleneb ladina­keelsest sõnast dictare (käskima, ette kirjutama) ning tähistab valitsemisvormi, milles juhil ehk diktaatoril on kas piiramatu või peaaegu piiramatu võim otsuste tegemisel.

Esimeses maailmasõjas tõestasid demokraatlikud suurriigid (Suur­britannia, Prantsusmaa ja USA) oma elujõudu ja suutlikkust raskest olukorrast võitjana välja tulla. Kuid pahatihti ei suudetud seal rahuajal lahendada mõningaid elanike probleeme. Seetõttu pettuti demokraatlikes ideedes ning seda on nimetatud demo­kraatia kriisiks. Selle tekkimisel oli mitu põhjust.

1. Muutused ühiskonnas. Valimis­õiguse laienemisega tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust majanduslike ja ühiskondlike oludega üritasid ära kasutada demokraatiavastased poliitikud.
2. Maailmasõja mõju. Sõja-aastatel olid inimesed harjunud karmikäelise võimuga, mis jäikusest ning vägivaldsusest hoolimata suutis tõhusalt riiki juhtida. On mõistetav, et ka rahu ajal leidsid rahva seas poole­hoidu need juhid, kes lubasid tegutseda kindla­käeliselt, et inimeste elu paremaks muuta.
3. Pettumine Versailles’ süsteemis. Pariisi rahu­konverentsil koostatud rahulepingud vihastasid nii sõja kaotanud rahvaid kui ka mõningaid Antandi liitlasi. See­pärast leidsid toetust need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.
4. Majanduslikud raskused. Sõjajärgsed raskused ning 1929. aastal alanud üle­maailmne majanduskriis röövisid paljudelt inimestelt usu demokraatiasse.
5. Terav riigisisene võimu­võitlus. Pettumust põhjustas poliitiliste era­kondade omavaheline kemplemine ning üks­teise mustamine.

Demokraatia kriisi tingimustes hakkasid mõjuvõimu koguma demokraatiavastased liikumised. Mõjukamad neist olid kommunistid NSV Liidus, fašistid Itaalias ning natsionaal­sotsialistid Saksamaal. Sotsialistide ridadest välja kasvanud kommunistlike juhtide arvates pidi tööliskonnast saama õnneliku homse ehitaja. Ajaloo liikumapanevaks jõuks oli nende meelest klassivõitlus, s.o vaeste tööliste ja talupoegade võitlus rikaste kapitalistide ja mõisnikega. Selles võitluses oli vaestel õigus kasutada kõiki vahendeid: relvaga võim haarata, rikastelt vara vägi­valdselt ära võtta, hirmu­valitsus kehtestada ning kõik, kes vaenlaseks tunnistatud, hävitada.

Hirmuvalitsemine oli ka fašistidele ning natsionaalsotsialistidele ideaalne riigijuhtimise viis. Kuid nende lipukirjaks oli mitte ühe ühiskonnaklassi, vaid oma rahvuse ülistamine. Vaenlasteks, kelle süül on nende rahvust tabanud suured hädad, kuulutati võõr­riigid, reeturitest riigijuhid, kes võõr­riikide ees lömitasid, teised rahvused (nt juudid, mustlased, slaavlased) ning kommunistid. Majandusliku õitsengu ning õnneliku elu nimel tuli vaenlased muidugi hävitada.

Demokraatia kriisi süvenemine 1930. aastate Euroopas soodustas diktatuuride võidulepääsu. 1939. aastal valitses diktatuur enamikus Euroopa riikides.

Hoolimata sellest, et diktaatorite ideed ja eesmärgid üksteisest erinesid, oli diktatuuridel palju ühiseid jooni. Diktatuuririigis ei kehtinud demokraatiale iseloomulik mitmeparteisüsteem ega võimude lahususe põhimõte. See oli asendatud ühe partei ja ideoloogia ainuõigusliku seisundiga. Piirati kodaniku­vabadusi ja inimõigusi ning inimese allutamist riigivõimule põhjendati riigi ja ühiskonna kõrgemate huvidega üksikisiku ees. Riik kuulutati iga inimese ja terve ühiskonna heaolu ning helge tuleviku kindlustajaks ja tagajaks.

Lihtinimese eeskujuks pidi olema juht, keda tuli igal võimalusel ülistada – seda nimetatakse juhi­kultuseks. Juhikultust teenis kõik, mis oli juhiga seotud – tema elulugu, välimus, harjumused. Juht toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Partei liikmed said mitmesuguseid eesõigusi mitteparteilastega võrreldes. Teatud riigiameteid ja töökohti võisid saada vaid võimul­olevasse parteisse kuuluvad inimesed. Partei ridadesse võeti aga ainult neid, kes tõestasid tegudega oma ustavust valitsejatele ja nende õpetusele.

Allutamaks rahvast oma tahtele, hirmutati teda pidevalt ümbrit­sevate vaenlastega. Välis­vaenlasteks olid teised riigid, sise­vaenlasteks aga sobisid kas teised rahvused (nt juudid, mustlased või slaavlased), jõukamad inimesed või need, kes ei soovinud innukalt võimumehi teenida. Valitsevale korrale igasuguse vastu­panu maha­surumiseks loodi võimsad sala- ja julgeoleku­teenistused. Need organisatsioonid tegutsesid väljaspool avalikkuse kontrolli ja seadusi ning külvasid pidevalt hirmu. Mitte ainult teadlikult välja öeldud või kirja pandud mõtted, vaid ka ettevaatamatult poetatud sõna või keelevääratus võis maksta inimesele elu, rääkimata vabadusest.

Üldiselt jagatakse diktatuurid autoritaarseks ja totali­taar­seks. Autoritaarses riigis on kogu võim koondunud ühe isiku või väikese rühma kätte, seadusi muudavad valitsejad oma suva järgi, rahval ei ole mingit võimalust riigi juhtimises osaleda. Enamikku Euroopa diktatuure 1920.–1930. aastail võib pidada autoritaar­seks. Nende hulka kuulub ka Eesti, kus Konstantin Päts sooritas 1934. aastal sõja­väelise riigipöörde.

Totalitaarset diktatuuri ise­loomustavad peale võimu koondumist ühe isiku või rühma kätte ka kontroll inimeste mõtte­avalduste ja väljendamis­võimaluste üle. Sellega kaasnesid inimõiguste rikkumine ja inimeste pidev hirmu all hoidmine, mis saavutati näiteks küüditamise või surmalaagrisse saatmisega. Totalitaarne diktatuur taotleb seda, et ühiskonna elu oleks pisiasjadeni ühtlustatud ja reeglitele allutatud. Tüüpilised totalitaarsed riigid olid natsionaal­sotsialistlik Saksamaa ja kommunist­lik Nõukogude Liit. Kuna tegemist oli suurte ja võimsate maadega, siis mõjutas seal toimuv nii Euroopa kui ka kogu maailma ajalugu.