Peatükk 4.2 (NK I järk)

Nimetab olulisi dokumente Eesti ajaloost

Katsenõue on täidetud, kui noorkotkas teab eelmainitud dokumentide tähendust Eesti ajaloos ja suudab avada oma sõnadega nende sisu.

Tähtsad dokumendid

Ajalugu on täis keerulisi sündmusi, mis kõik mõjutavad maailma arengut. Olulisemad hetked dokumenteeritakse ja allkirjastatakse. Sellistest paberitest saavadki tähtsad dokumendid. Kriitilistes olukordades võivad need samad dokumendid päästa meie riigi iseseisvuse!

Aleksander Einselni käskkiri nr 1.

Olulised dokumendid Eesti ajaloos

Henriku Liivimaa kroonika

Henriku Liivimaa kroonika (ladina k Heinrici chronicon Livoniae või Origines Livoniae) on arvatavasti preester Henriku (ka Läti Henriku) kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses. 

Kroonika on kirjutatud ladina keeles ja tõenäoliselt ajavahemikus 1224–1227. Oletatavasti kirjutati see aruandena paavsti legaadile Modena Wilhelmile.

Kroonika tegevus algab 1180. aastatel, mil Liivimaale tuli esimene piiskop Meinhard, ja lõpeb 1227. aastaga, mil saarlased ristisõdijatele alistusid. 

Teose põhiosa käsitleb piiskop Alberti aega (alates aastast 1199), eriti eestlaste vastast võitlust, mille tänapäeval kasutatavad ajalised piirid tulenevadki kroonikas käsitletud ajavahemikust.

Palju ruumi on pühendatud ka Läti alal elanud hõimude alistamise kirjeldamisele. 

Kroonika on peamine kasutatav allikas tolle aja Eesti ja Läti ajaloo kohta. Ehkki Henriku vaated on igati piiskop Alberti meelsed, tunnustab ta ka eestlaste ja mitme teise paganarahva meelekindlust ja visadust oma maa kaitsmisel.

Tema kirjeldused tunduvad enamjaolt tõelähedastena. Palju on valmiskujul kasutatud Piiblist pärinevaid fraase, mistõttu tekstis tsiteeritud kroonika tegelaste väljendid ei pruugi tegelikega sõnasõnaliselt kokku langeda. 

Samas on Henriku kroonika ainus üksikasjalik otsene allikas eestlaste ja nende lõunanaabrite alistamise kohta, seetõttu sõltub tänapäevane arusaam enamjaolt just selles kirjutatust.

Võib arvata, et kroonika annab mõnevõrra moonutatud pildi eriti piiskopi rivaalide, ordu ja taanlaste tegevusest, püüdes nende rolli Liivimaal vähendada.

Henriku Liivimaa kroonika on kirjutatud ladina keeles.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.

Dokument trükiti Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. 

Aleksander Jürvetsoni trükikojas korraldas manifesti ladumist ja trükkimist Aleksander Jürvetsoni naine Maria Jürvetson. Manifest kleebiti Pärnus kiires korras üles.

Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult. 

Manifesti luges linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele ette Maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner. 

24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis, 25. veebruaril Tallinnas ja Paides.

Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. 

Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et „...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24. veebruari 1918, s. o. päeva, mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte.“ 

Manifest on avaldatud Riigi Teatajas nr 1.

Noorkotkad Eesti Vabariigi aastapäevaüritusel. Foto: Ain Saare
Vabariigi aastapäeva tähistamine. Foto: Karmen Vesselov

Tartu rahuleping

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Rahulepingu alusel tunnustas Venemaa SFNV „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.“

Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal.

Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Tartu rahulepingu aastapäeva tähistatakse igal aastal üheskoos teiste Kaitseliidu struktuuriüksustega. Foto: Kristel Kaasiku
Palun oota