Peatükk 6.7 (Maakaitse käsiraamat)

Nurje­tegevused

Nurjetegevused (sabotaaž, ingl sabotage) on vastasele eeliseid andva taristu ja süsteemide kahjustamine, mida vastane peab turvaliseks, et nõrgestada vastase sõjapidamisvõimet, kahjustades või hävitades materjale jt vahendeid, rajatisi ja isikuid või suunates isikuid ja vahendeid kõrvale nende plaanitud liikumisteest.

Nurje võib olla kõige tõhusam või isegi ainuke võimalus rünnata olulisi sihtmärke, mis jäävad konventsionaalsete relvasüsteemide ulatusest välja. Nurjetegevused häirivad, hävitavad või neutraliseerivad vastase võimeid, nõudes minimaalset omapoolset pingutust ja samas põhjustades vastasele ülemääraseid kulutusi, et valvata ja kaitsta oma vahendeid edaspidiste rünnakute vastu.

Nurjetegevuste liigid ja tehnikad

Nurjetegevusi võivad sooritada:

  1. maakaitseallüksused ja hajutatud lahingutegevusele üle läinud tavavägede võitlejad vastase tagalas;
  2. tsiviiltöölised töökohtadel;
  3. tsiviilvastupanugrupid ja nende liikmed;
  4. igaüks, kellel on tahtmist ja julgust osutada vastasele vastupanu.

Nurjetegevusi saab jagada suunatuteks ja üldisteks.

Suunatud nurjetegevused

Need on hoolikalt valitud, planeeritud ja ajastatud rünnakud vastasele vajalike objektide pihta, mille õigel ajal rivist väljaviimine põhjustab olulise kahju tema plaanidele. Näiteks silla õhkimine vahetult enne vastase vasturünnakut meie vägede kaitsepositsioonidele. Kui teha seda liiga vara, on vastasel aega tuua kohale oma pioneeritehnika ja rajada uus ülepääs. Kui aga teha seda vahetult enne ületust, tekitab see viivituse vastase lahingutempos ja võib anda meie vägedele olulise eelise. Samavõrd tuleb vältida sellise taristu kahjustamist, kus kahju vastasele on olematu või minimaalne, kuid kohalikule elanikkonnale võib kahjustus põhjustada tarbetuid kannatusi.

Üldised nurjetegevused

Need on suunatud peamiselt nn juhusihtmärkide vastu võimaluse avanedes. Ka siis, kui sellised nurjerünnakud ei tekita olulist kahju, ruineerivad need vastast moraalselt ja sunnivad teda tugevdama julgestust, mis omakorda vähendab ta võitlusvõimet.

Nurjetegevused jagunevad ka surmavateks ja mittesurmavateks.

Surmavad nurjetegevused

Need on tegevused, mille jooksul või vahetu tulemusena tõenäoliselt hukkub või saab viga mingi hulk vastaseid. Sellised tegevused on näiteks:

  1. rongi rööbastelt mahajuhtimine;
  2. miinide lõhkamine vastase patrullide läheduses;
  3. silla õhkimine hetkel, kui vastane seda ületab või kaitseb;
  4. vastase poolt kasutatavate hoonete süütamine;
  5. lõhkekehade paigaldamine vastase sõidukitele;
  6. lõhkeaine või mürskudega täidetud sõidukite parkimine vastase tugipunktide lähedusse või teele, mida nad rutiinselt läbivad (õigeaegne lõhkamine);
  7. muude maskeeritud lõhkekehade paigutamine vastase liikumisteede lähedusse (õigeaegne lõhkamine);
  8. rakettide kahjustamine stardihetkel täpsuslasuga (stardimüra summutab lasu);
  9. üksikud miinipilduja- või raketirünnakud vastase paiknemiskohtadele jne.

Mittesurmavad nurjetegevused

Need tegevused ei pruugi põhjustada inimelude kaotust, kuid rikuvad vastase plaane ja tekitavad lisakulutusi nii rahas, ajas kui inimtööjõus, et rikkeid kõrvaldada:

  1. elektrisüsteemide katkestamine (NB! Vaid juhul, kui see ei tekita ohtu ega kannatusi elanikele.);
  2. vastase kasutatavate sõidukite kahjustamine (suhkur kütusepaagis, läbilõigatud pidurivoolikud, süütepudelid);
  3. rongide valele teele või umbteele suunamine (eeldab teadmisi raudteesüsteemist);
  4. rongiplatvormide ühenduste või alusvankrite kandvate osade kahjustamine (eeldab teadmisi raudteesüsteemist);
  5. vastase mehitamata hoonete süütamine;
  6. kütusehoidlate süütamine või õhkimine;
  7. seadmete ja masinate rikkumine (ülekoormuse tekitamine, liiva või metallitükkide panek mootoritesse jms);
  8. küberrünnakud vastase elektrooniliste süsteemide vastu;
  9. vastase sideliinide ja -süsteemide kahjustamine või valeandmete sisestamine;
  10. teede blokeerimine langetatud puudega või mahajäetud ja rikutud veoautodega;
  11. vahetatud suunaviidad vastase liikumisteedel;
  12. naelad teedel, kus liiguvad kergemad vastase masinad;
  13. vastuhakku toetavad loosungid, tänavakunst jne.

Valikuid on palju ja need selguvad peamiselt vaatlusega, mida vastane oma tarbeks kasutab. Nurjetegevuste piiriks on vaid fantaasia, kuid alati tuleb arvestada oma julgeolekuga ja võimalike mõjudega kohalikule elanikkonnale.

Mida kindlasti ei tohi teha:

  1. vee ja toidu mürgitamine;
  2. kontrollimatute püünismiinide ülesseadmine;
  3. keemiliste ja bioloogiliste agentide kasutamine;
  4. mürkgaaside kasutamine;
  5. oma tsiviilisikute tapmine või vigastamine, sh kaasneva kahjuna;
  6. haiglate ja hospidalide, sh vastase meditsiinirajatiste kahjustamine;
  7. selliste rajatiste kahjustamine, millega põhjustatakse ohtu või kannatusi tsiviilelanikele (üldine elekter, veevarustus, soojus talvel, toidutarned jms). 

Nurjetegevustel on ka oma rahva moraali tõstev mõju, need kutsuvad tegutsema. See omakorda võimendab vastase pinget ja kulusid, sunnib teda kapselduma ja rohkem ennast julgestama, mis kurnab ta võitlejaid ja logistikat. Nurjetegevuste üks peamine eesmärk on muuta sõjapidamine vastase jaoks liiga kulukaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt. 

Vaata ka peatükki 1.1.9. „Tsiviilvastupanu“.

  • vee mürgitamine
  • rongi rööbastelt mahajuhtimine
  • raketirünnakud vastase paiknemiskohtadele
  • keemiliste agentide kasutamine
  • meditsiinirajatiste kahjustamine
  • lõhkeainega täidetud sõidukite parkimine vastase tugipunktide lähedusse ja nende õigeaegne lõhkamine
  • silla õhkimine hetkel, kui vastane seda ületab
  • oma tsiviilisikute tapmine või vigastamine

Improviseeritud ründevahendid

Füüsilise kahju tekitamiseks – materjali, seadmete või vastase isikute kahjustamiseks – saab tõhusalt kasutada ka improviseeritud ründevahendeid, mis on valmistatavad kättesaadavatest materjalidest, mahajäetud lahingumoonast või lõhkeainest. Alljärgnevalt valik mittetraditsioonilisi vahendeid ja tehnikaid, mida saab kasutada vastasele kahju tekitamiseks.

NB! 

Kütuseid ja muid kemikaale käitle lahtisest tulest eemal, ventileeritud ruumis või õues ja kaitsekinnastega.

a. Süütepudelid

Süütepudelid on odavad ja tõhusad süütevahendid. Nendega saab süüdata kõike, mis põleb ja mille vastu klaas puruneb. Tarvis on vaid tühja klaaspudelit või -purki, süütevedelikku ja süütajat.

Anum võiks olla õhema seinaga, paksu klaasi on raske puruks visata. Süütevedelikuna kasutatakse peamiselt bensiini. Kuna see üksi põleb kiiresti ja pindmiselt, siis lisatakse paksendit, mis annab põlevale vedelikule voolavuse ja pikema kestuse – mootoriõli (võib olla kasutatud), diislikütus, vedelseep, sooda, tõrv jms. Paksendi annab põledes ka lämmatava suitsukatte.

Segada tuleb vahekorras kaks osa bensiini, üks osa paksendit. Süütajaks on lihtsaim kasutada puuvillast kaltsutükki, mis topitakse osaliselt pudelisse ja vähemalt pool pudelipikkust jäetakse välja. Kalts tuleb pudeliavasse korralikult korgiga fikseerida (sobib näiteks puupulk). Kasutusvalmis süütepudeleid tuleb transportida püstises asendis, et süütevedelik välja ei voolaks.

Enne sihtmärgile heitmist kalluta pudelit ja lase kaltsul korralikult süütevedelikuga läbi imbuda. Süüta tulemasina või tikuga. Lase kaltsul põleda vähemalt 5 sekundit enne heitmist, et tuli jõuaks kaltsuni, sest varem heites võib kalts kustuda enne, kui pudel sihtmärgile jõuab.

Süütajana saab kasutada ka tormitikke (soovitatavalt dubleeritult), mis teibitakse pudeli küljele ja tõmmatakse põlema vahetult enne heitmist. Sellisel juhul ei ole vaja ja pudeli saab sulgeda kindla korgiga. Kui on vaja heita süütepudel n-ö pehmesse keskkonda, kus klaas ei pruugi puruneda, tuleb näiteks teipida pudeli küljele lõdvalt kive, et need põrutuse ajal pudeli lõhuksid.

b. Napalm

Liimjas, kõrge temperatuuriga põlev mass, mida on raske kustutada ja mis põleb kauem kui vedel süütevedelik. Kahjustatav pind tuleks napalmiga kokku määrida (püsib ka vertikaalsetel pindadel), napalmi peale või sisse visata või asetada. Süüdata tuleks vähem kui tunni jooksul, et põlevad aurud ei jõuaks lahtuda. Varem valmistatud napalmi tuleb hoida õhutihedalt suletud konteineris ning vältida igasugust lahtist leeki ja suitsetamist selle läheduses. Napalm on väga tuleohtlik ja süttib koheselt lahtisest leegist.

Napalm koosneb vedelast kütusest (bensiin, diisel, atsetoon vms), mis on muudetud geelitaoliseks massiks tavalise seebi laastudega. Seebi lahustamise protsess vajab soojust. Selleks kuumuta vesi keema ja aseta vette teine nõu. Kui vesi läheb keema, tõsta mõlemad nõud koos tulelt ära, et vältida süttimist. Kalla kuiva kuuma nõusse seebilaastud või puru (mida peenemad seebiosakesed, seda rutem toimub lahustumine) ca 1/4 nõu ulatuses. Vala juurde kütus ca 1/2 nõu ulatuses ning sega plast- või puupulgaga pidevalt, kuni seep kütuses lahustub ja moodustab liimja, veniva ühtlase massi. Kui mass ei moodustu 15 minuti jooksul, siis on sisemist anumat soojendav vesi jahtunud. Tõsta sisemine nõu eemale ja aja suuremas nõus vesi uuesti keema; siis paiguta väiksem nõu napalmi materjaliga kuuma vette tagasi ja jätka segamist.

Kui ühtlane mass on valmis, kalla liigne vedelkütus ära ja pakenda valminud napalm konteinerise, näiteks kaanega suletavasse purki või süütepudelisse. Õhukindlalt suletud napalm säilib kuid.

Teine moodus napalmi valmistada on lahustada bensiinis, atsetoonis või värvilahustis vahtplasti (polüstüreen). Täida nõu osaliselt kütusega ja murenda sinna sisse vahtplasti osakesi. Sega, kuni vahtplasti osakesed sulavad kokku massiks. Arvesta väga suure vahtplasti kogusega, sest see lahustub kütuses vaid murdosaks oma esialgsest mahust. Napalmile võib lisada ka vana mootoriõli, mis annab juurde venivust ja eritab põledes suitsu. Napalmi põlemise kestust saab pikendada, kui lisada sellesse purustatud puusütt.

c. Süütenöör

Vahend, mida kasutatakse kas süütematerjali, nagu napalmi, süütamiseks või kapseldetonaatori plahvatama panekuks. Süütenööre saab valmistada mitmel meetodil ja neil on väga erinevad põlemisajad. Üks lihtsamaid materjale on tikuväävel: eemalda tangide või noaga tikkudelt väävel, lisa ca 1/10–1/4 suhkrut (väävel põleb kiiresti, kuid suhkur toimib aeglustina), uhmerda segu pulbriks. Niisuta mass kange alkoholi või bensiiniga.

Kasta lõng või nöör tekkinud pastataolise massi sisse ja mudi hoolikalt läbi, kuni vedelik on imendunud ja mass ühtlaselt lõngal. Riputa lõng päikese kätte kuivama või kuivata ahjus plaadil sirgete ribadena (mitte üle 120 kraadi). Kui lõng on täielikult kuivanud (muutub jäigaks), lõika mõned 10 cm pikkused proovijupid. Süüta nad kordamööda ja võta aega, mitu sekundit kulub leegil teise otsa jõudmiseks. Nii saad arvutada soovitud viivituseks vajaliku süütenööri pikkuse. Niiskes kasutamiseks pane valmis süütenöör näiteks joogikõrre sisse ja teibi otsad.

Hoiustamiseks paki süütenööri valmis lõigatud tükid paberisse ja hoia võimalikult kuivas kohas.

Kui on tarvis viitaega pikendada, saab selleks kasutada kuiva sigaretti ja tikke. Seo kaks tikku niidi, lõnga või peene nööriga isevalmistatud süütenööri külge.

Siis seo nende külge sigaret nii, et tikuväävlid puutuvad sigaretti. Süüdatud sigaret peab jääma kas horisontaalselt või kerge nurga all üles, et tubakas põleks tõrgeteta. Katseta sigareti põlemisaega teise samast pakist võetud sigaretiga.

Tööstusliku süütenööri viivitusaja pikendamiseks lõika süütenööri püstine lõhe ja pane sellest läbi kaks tikku, mille väävlipead puutuvad teineteist, kuid üks väävlipea jääb kontakti süütenööri süüteseguga ja teine puutub sigaretti.

d. Mürsud ja muud valmis lõhkekehad

Mürsud ja muud valmis lõhkekehad, mis on kätte sattunud või maha jäänud, saab kasutada ära miinide valmistamiseks. Lõhkemata mürsud, miinipilduja miinid, tankitõrjemiinid jms sisaldavad lõhkeainet, kuid mitte sütikut, mida saab kasutada distantsilt lõhkamiseks.

Selleks on siiski vaja omada plastilist lõhkeainet ja detonaatorit. Kui lõhkekehal on küljes originaalsütik, siis tuleb see ettevaatlikult lahti keerata ja lõhkekehast eemaldada. Topi sütikupesa tihedalt plastilist lõhkeainet täis ja suru pliiatsi või pulgaga selle keskele detonaatoripesa. Paigalda lõhkekeha plaanitud kohta, maskeeri, vea kaabel või paigalda muu plaanitud initsieerimissüsteem (nonel, distantslüliti vms), aseta detonaator tehtud avasse ja ühenda kaabliga.

NB! Kaabelühendused tuleb kinnitada maa või oksa külge enne kaabli vedamist ja alustada lahti kerimist lõhkekeha poolt, et kaabel kindlasti ulatuks ega rebiks ennast lõhkekeha juurest eemale. Hoia kaabli otsad kokkukeeratuna initsieerimispaigas, kui ühendad kaablit detonaatoriga. Ära mingil juhul ühenda initsieerimisseadet kaabli külge enne, kui lõhkekeha on lõplikult üles seatud ja inimesed ohualast väljas.

e. Muud improviseeritud lõhkeseaded ja süütevahendid

Need nõuavad kas valmis lõhkeaineid või natuke kõrgemal tasemel keemiateadmisi, et neid valmistada saadaolevatest materjalidest, nagu kodu- ja aianduskeemia, väetised, apteegikaubad jne. Vastavaid tehnikaid õpetatakse pioneeridele erialakursustel. Lõhkeaine olemasolul saab ise valmistada mitmesuguseid lõhke- ja süütekehasid vastase masinate ja isikute vastu. Allpool mõned näited.

Soomusmasinate vastu: koonus(suund)laeng, termiitlaeng, taldrikmiin, kleepuv laeng, vaialaeng. Isikute ja soomustamata masinate vastu: torumiin, kartetšmiin, okastraadirullist miin, teepiirdemiin, konservikarbigranaat jne. Lisaks saab käepärastest vahenditest ja vanast tehnikast valmistada initsieerimisseadeid, millega panna lõhkekehasid plahvatama tõmbe, elektri või raadiosignaaliga ja viivitusega. Võimalusi on palju, kuid valmistamine eeldab kasutajalt põhjalikumaid eelteadmisi, et tulemus oleks tõhus ning endale ja kaaslastele ohutu.

Näiteid improviseeritud laengutest
Okastraatmiin
Koonuslaeng
Kaitselaeng
Kartetšmiin
Taldrikmiin
Vaialaeng

Kokkuvõte

  • Nurjetegevuste üks peamine eesmärk on muuta sõjapidamine vastase jaoks liiga kulukaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt.
  • Nurje võib olla kõige tõhusam või isegi ainuke võimalus rünnata olulisi sihtmärke, mis jäävad konventsionaalsete relvasüsteemide ulatusest välja.
  • Nurjetegevusi saab jagada suunatuteks ja üldisteks; surmavateks ja mittesurmavateks.
  • Nurjetegevustel on oma rahva moraali tõstev mõju, need kutsuvad tegutsema.
  • Füüsilise kahju tekitamiseks saab tõhusalt kasutada ka improviseeritud ründevahendeid, mis on valmistatavad kättesaadavatest materjalidest, mahajäetud lahingumoonast või lõhkeainest.
Palun oota