Helikoptereid saab kasutada võitlejate transpordiks, varustamiseks ja nii võitlejate kui haavatute evakuatsiooniks. Kopter on kõige haavatavam laskumisel, seetõttu tuleb maandumiskoht nii luurata kui ka julgestada alati, kui võimalik.
Helikopteri maandumisala (pickup zone, PZ / landing zone, LZ / hot landing zone, HLZ) valimine
Suurus
Minimaalne ringikujulise maandumisala läbimõõt, mis peab mahutama kopteri takistustest või teistest kopteritest eemal, on järgmine.
- Suurus 1: kerged vaatluskopterid (R-44, OH-6, OH-58D) – 25 m / 80 jalga (feet).
- Suurus 2: kerged transpordi- ja rünnakukopterid (UH-1H, H-65, AH-1W) – 35 m / 125 jalga.
- Suurus 3: keskmised transpordi- ja rünnakukopterid (UH-60, AH-64, H-2) – 50 m/160 jalga.
- Suurus 4: suured transpordikopterid (CH-47, CH-46, CH-53, H-3) – 80 m / 265 jalga.
- Suurus 5: tundmatud kopterid ja troppidega varustuse transport – 100 m / 328 jalga.
Pinnase nõuded
Väldi pehmet, liivast, tolmust, lahtise lume, kändude, suurte ja lahtiste kivide ning lohkudega ala. Esemed, mis võivad tuules lendu tõusta ja vigastada kopteri labasid või mootoreid, tuleb eemaldada.
Rohi või hein ei tohi olla kopteri maandumisalal kõrgem kui 30 cm vastavalt kopteri suurusele, raadiuses maandumisala keskelt:
- suurus 1 – 15 m;
- suurus 2 – 20 m;
- suurus 3-4 – 35 m;
- suurus 5 – 60 m.
Maapinna kalle
See mõjutab kopteri maandumist järgmiselt:
- 0 – 7% – kõik kopterid saavad maanduda,
- 7 – 15% – ratasteta kopterid jäävad hõljuma, ratastega kopterid saavad maanduda nina ülespoole,
- üle 15% – maad puudutamata (hõljumisel peale- ja mahaminek).
Kalle protsentides on 1/100 ühest täisosast ehk 1% kallet on 1 cm ühe meetri kohta. Seega 7% 50 m läbimõõduga maandumisalal on kõrguse vahe 3,5 m ühest servast teiseni; 100 m läbimõõduga alal on see 7 m.
Tuul ja päike
Püüa alati maandada kopter vastutuult. Tuule suunda kuni 45 kraadi vasakule või paremale maandumissuunast loetakse vastutuuleks.
Vilunud piloot suudab maandada kopteri ka risttuules kuni 9 sõlme (4,6 m/s) ja 5 sõlmega taganttuules (2,6 m/s). Kui tuul ületab 9 sõlme, siis peab piloot maandama vastutuult. Samad tingimused kehtivad ka kopteri õhkutõusmisel.
Kui võimalik, püüa vältida kopteri maandamist otse madalal horisondil oleva päikese suunas, et mitte pilooti pimestada.
Takistused lähenemis- ja lahkumisteel
Täislastis kopterid ei saa laskuda ega tõusta vertikaalselt ja vajavad horisontaalset vaba ruumi. Maandumisalaga piirnevate takistuste korral (kõrged puud, elektriliinid, majad jms) kehtib päevavalguses 1 : 10 reegel: kui kopter peab lähenemisel või õhkutõusmisel ületama näiteks 10 m kõrguse puu, siis peab maandumisala keskkohani olema 100 m vaba maad. Öösel tuleb arvestada suhtega 1 : 14 ehk iga meeter takistuse kõrgust võrdub 14 m maapinnal.
Maandumisala märgistamine
Päevasel ajal märgistab esimese või ainukese laskuva kopteri maandumispaiga üksikvõitleja, kes hoiab oma relva ülessirutatud kätega pea kohal, olles ise näoga kopteri suunas. Parema märgatavuse saavutamiseks võib võitleja selga panna helkurvesti või rinnale kinnitada mingi ereda riide- või kiletüki. Kopteri laskumisel liigub võitleja eest ära.
Maandumiskoha märgistamiseks võib kasutada ka suitsugranaati (mitte fosforit!), kuid tuleb kindlasti arvesse võtta, et suits ei tohi paljastada maandumiskohta vastasele. Samas annab suitsu kasutamine piloodile teavet tuule suunast ja kiirusest maapinnal.
Öösel märgistatakse maandumiskoht kas taskulampide või keemiliste valguspulkadega (ka infrapuna-). Valguse värvi valides tuleb teada, et öövaatlusseadmetega ei näe siniseid ja rohelisi märgistusi. Punase valgusega märgitakse ainult maandumisala läheduses olevad takistused (suured kivid, üksikud puud jms, mida ei ole võimalik eemaldada).
Maandumisala märgistamisest lähemalt
Maandumisala märgistatakse kas T-kujuliselt (NATO) või pööratud Y kujuliselt (US). Need mõlemad tähised näitavad juhtkopterile maandumiskohta ja lähenemissuunda. Ülejäänud märgistused näitavad maandumiskohti teistele, järgnevatele kopteritele. Iga kopter peaks maanduma ca 5 m märgistusest vasakul; suured transpordikopterid 10 m.
Öösel võib veel kiirkorras märgistada esimese või ainukese kopteri maandumiskoha võitlejaga, kes esimese kopteri maandumiskohas keerutab käes kahte tavalist või infrapunavalguspulka, mis on seotud ca 1 m nööri külge.
Öösel hädaolukorras võib autode olemasolul kasutada maandumisplatsi märgistuseks autotulesid, kui vastane ei ole läheduses. Selleks paigutatakse kaks autot teineteisest ja maandumiskohast 35 m kaugusele vastutuult nii, et tuled ristuvad maandumiskoha keskel.
Kopter lendab autode vahelt läbi ja maandub valgustatud alal. See meetod ei tööta hästi suurte transpordikopteritega.
NB!
Kopterite maandamisel tuleb julgestada vastase võimalikud lähenemisteed, et koptereid ei saaks maandumisel ja õhkutõusmisel rünnata.
Kuna öösel kasutavad piloodid öövaatlusseadmeid ja on valgusele eriti tundlikud, siis väldi alati valgusallika otsest suunamist kopterile, et mitte piloote pimestada.
Maandunud kopterile lähene otse küljelt või eest, mitte kunagi saba poolt (sabarootor!). Kopteri kereni jõudes siruta kopteripoolne käsi välja ja toeta vastu kopteri keret, et mitte ekslikult kõndida pimedas ja müra tõttu kopterist eemale, kui näiteks liiv või muu praht nägemist takistab. Kanna kiivrit ja kaitseprille, et kaitsta ennast lenduvate kivikeste ja prahi eest. Talvel ära kopterile lähene ega sealt välju enne, kui rootorid seisavad või piloodid lubavad, sest rootorid võivad paisata kopteri küljest jäätükke kümnete meetrite kaugusele.
Sisenedes kopterisse relvaga, suuna relv alati alla vastu põrandat ja istudes hoia raua suue vastu põrandat. Ainult paukpadruniotsikuga suuna relv üles.
