„Mardileib“

(Katkend)

„Mnjm,“ ütleb meister Johann, kui ta aevastusest toibunud on. „Me tegime vea, et me pulbritega püüdsime algust teha. Meil tuleb täna vedelikkudest peale hakata.“

Niisiis hakkavad nad nüüd vedelikkudest peale. Mart toob käske mööda kohale keldrikakandipiirituse, hundisooleleotise ja muumiaessentsi ning meister tilgutab iga ülikallist rohtu mitut mõõtu pipettidest laia helkivasse klaaskarikasse. Aga just siis, kui ta tahab kalliste tilkade segule kivikannust kortlijao mitte sugugi palju odavamat musta kassi kust peale kallata – just siis ründab teda järjekordne aevastusehoog. Ta ajab pea kuklasse („AA–AAA–AAA“) ja pöörab näo kiiresti karikast kõrvale – kuid tõukab samal ajal, kui ta ise pöörase TSIHHHHi käes lõnksatab, kalli karika kassikusekannuga ümber. Nõnda, et karikas veereb enne, kui Mart jaole jõuab, laualt paekivipõrandale ja kukub sealjuures mitte ainult solksti tilgatuks, vaid ka klirdi katki.

„Mnjm,“ ütleb meister Johann ja on hulga aega päris vait. „Kuidas me siis nüüd niimoodi edasi saame, ah?“

„Ma arvan,“ ütleb Mart, „ega meil muud üle ei jää, kui et meister katab oma näo kuidagi kinni ja ütleb mulle järjekorras, mida ja kui palju võtta ja kuidas teha, ja mina siis teen. Seekord. Khm.“

„Mnjm,“ ütleb meister Johann, „seekord ei jää meil tõesti vist muud üle. Aga mismoodi ma oma näo siis kinni katan?“

„Noh,“ ütleb Mart, „suud ja nina rätikuga kinni siduda meister ei või. Sest siis ei saaks ma aru, mis käskusid ta mulle annab. Aga – üks silmapilk – ma arvan, et ma vist leidsingi juba nõu...“

„Mis nõu?“

„Paraja.“

„Missuguse?“

„Selle savist salvikeedunõu. See on just tühi. Ja julgesti seitse toopi suur. Nii et meistri pea mahub siia kõige nina ja prillidega lahedasti sisse.“

„Kuidas...?“

„Noh, meister tõstab selle kena poti endale pähe. See katab meistri näo kaelani ära. Nii et selle seest ei aevasta enam tuulevinetki välja. Kindlam kui kiiver. Sest silmade ega suu pilusid pole. Aga mis sealt seest öeldakse, see on selgesti ja kumedalt kuulda. Ja meister muudkui ütleb ja mina muudkui teen.“

Ja mis sa ikka teed – niimoodi nad siis teevadki. Sest paremat nõu nad tõesti ei leia – paremat kui see salvikeedunõu, mis mahub meistrile täiesti täpipealt pähe.

Aga missugusel silmapilgul plaan, mis Mardil äkitselt täitsa küpsel kujul valmis on, – missugusel silmapilgul see talle õieti pähe turgatas, seda on takkajärele tõesti raske ütelda. Niipalju on selge, et mida enam Mart meistrile äsja mitridaatsiumi tarvis aineid kätte tõi (mõtelge ise, missuguseid ja misnimelisi!), seda enam hakkas teda vaevama tõsine mure: mismoodi saan ma selle neetud rohu, mida me siin praegu kokku segame, raehärra Kalle voodi ees kõrist alla?! Sellessamas hulgas nagu tema?! Ja pealegi niisuguse näoga, nagu oleks selle sissesöömine kõige igapäevasem või koguni veel hoopis mõnusamgi asi?! Sest nimelt niisugust nägu meister minult ju ootab. Et raehärra ei tõrguks seda kuninglikku imesodi minuga koos kinni pistmast. Sest isegi see, kui ma süües ainult üsna pisut hapuka näo teen või kui märgata on, et mul hambad vastikusest pikaks kipuvad, võib takka tõugata, et raehärra keeldub mitridaatsiumi võtmast – misläbi ju meister oma õhinal oodatud hõbedast ilma jääks. Aga see oleks talle tõesti pauk kõige jämedama toruga mortiirist, tõsijutt, kui meeles pidada, mis kõik need hundisooleleotised et cetera maksavad... Ja muidugi teada: kui see pauk peaks meistrile juhtuma, ei jääks see ju teps tema külge pidama, vaid tuleks sealt etteheidete ja kisa ja kõrvakiiludega karvirdi minule kaela! Et kuidas mina, lambapea, ei mõistnud magusa näo ja isuka mugimisega kaasa aidata, et raehärra oleks oma mitridaatsiumiportsu kinni pistnud, nii et tal poleks olnud maksmisest pääsu?!

Mismoel see murelik mõttekäik ja too teine mõte (et meister pangu endale savinõu aevastuste lämmatamiseks pähe) kahe peale kokku Mardi suureks plaaniks ühte sulasid, kes seda enam täpselt ütelda teab. Aga aimdus süttis, kujutlus lahvatas, eelplaan välgatas ja plaan sündis. Nagu plaanid ikka. Ja nüüd on see Mardil naermaajavalt selgesti silmade ees:

„Nõnda ma nüüd teen. Ah et kas see on aus ja tubli ja laitmatu ja hea ja sünnis ja kiiduväärt ja nõnda edasi...? Oh armas Jumal taevas ja Jeesus Kristus tema paremal käel ja Neitsi Maarja ja kõik pühakud... eriti püha Tehvan, kes sa väikeste petiste kaitsja oled, – te teate ju kõik, et halba see mitte kui kellelegi ei tee! Vaid üksnes head! Sest see aitab vähendada riski, et meister oma hõbedast ilma jääb, ja kõrvaldab ülepea hädaohu, et raehärra mitridaatsiumist oksele hakkab (ja mina niisama), ja teeb nõnda siis hoopis ebatõenäoliseks ähvardava väljavaate, et ma kogu selle mitridaatsiumiasja eest viimaks kolkida saan... Oh, isegi kui raehärra mitridaatsium sel moel pisut vähem tõhus peaks tulema (mida ma tõtt ütelda küll ei usu), tuleb härrale ometi kasuks, kui ta seda sisse võttes üldsegi ei tarvitse läilusevaevaga võidelda!“

Aga kas Mardi plaan end ka ladusasti teoks teha laseb? Nähtavasti küll. Vähemalt katset tegemast ei keela teda miski. Meistril on seitsmetoobine tumepruun salvikeedupott kindlalt ja õlgadeni peas. Ta sätitab seda esmalt natuke ette- ja siis natuke tahapoole ja teeb pihud nõgisest potist kenasti tahmaseks. Ta kobab oma siniste kividega arvelaua endale kätte ja ütleb poti seest (ja ta hääl kõmiseb nii, nagu ei istuks ta siinsamas neljajalgsel järil, vaid käsutaks Marti laboratooriumi põranda alt võlvitud keldrist):

„Mnjmmm. Hakkame otsast peale.“

Ja siis hakkab Mart tõesti peale. Oma plaani teoks tegema nimelt. Aga see käib tal nii. Meister ütleb: „Võta nael elevandiluujahu ehk – nagu palju peenem on ütelda – vandlijahu.“

Ja Mart mõtleb: „Elevandiluujahu? Ehk nagu ta ütles – vandlijahu – oot-oot-oot, mis maitse sellel on? Õigus, ma mäletan küll: nagu kõvasti kopitanud kondijahu... Oh ei!

Mina ei võta seda elevandiluud!
Mina võtan hoopis midagi muud,
hoopis midagi muud!
Ma kohe mitte ei mõtlegi võtta seda,
kuidas see oligi – vandlijahu!
Mina võtan näiteks hoopis naks
mitte naela, vaid hoopis kaks
mandlijahu –
jajaa!“

Ja nimelt seda ta siis võtabki ja puistab segamisliuda. Ja tõmbab arvelaual (sest temal on ka niisugune käes) ühe sinise kivi paremalt vasakule tagasi. Täpipealt nii, nagu meister teeb enese omal.

Meister ütleb: „Nüüd võta untsi jagu uhmerdatud rästikukeeli.“

Mart mõtleb: „Oot-oot, ma tean ju küll, mis maitse neil on. Nii et neid ma ei võta. Need on ju nii lollisti vihad, et...

Ei mingeid rästikukeeli!
Mina võtan hoopis untsi,
ei, kaks untsi, kolm untsi
kaneeli,
jah, kaneeli!“

Ja seda ta siis võtabki ja segamisliuda puistab. Ja tõmbab teise sinise kivi esimesele lisaks.

Äkitselt lööb salvikeedunõu meistri peas või õigupoolest küll meistri pea salvikeedunõus vankuma ja tardub siis vabisedes paigale – Mart varjab segamisliua meistri poolt küljest rutusti kuuehõlmaga ära ja sealsamas kostabki salvikeedunõust kohutavkaikuv, kohutavkõmisev aevastus:

KNN–KNNN–KNNNN–TSIHHHHH!

Otsekui oleks allmaajumal Vulcanusel laboratooriumi keldris karvane kumalane ninna lennanud.

„Mnjmm,“ küsib meister natukese aja pärast potist, „kas segamislaual oli tuult tunda?“ Ja Mart luiskab igaks juhuks: „Raasuke paraku oli. Paari graani jao neidsamuseid rästikukeeli pühkis ikkagi minema. Nii et meister hoidku pott aga hästi sügavasti peas ja istugu parem natuke kaugemal.“

Meister nihutab neljajalgse järi segamislauast kaugemale ja Mart torkab ta arvelaua talle pihku. Et ta mitridaatsiumi ainete arvu täpselt kontrollida saaks. Nagu peremees peab... Ja peremees ütleb:

„Mnjmmm. Järgmiseks võta unts pulberdatud pääsukesepesi.“ Aga õpipoiss mõtleb:

„Pääsukesepesi? Ahaa.
Ma tean, mis maitse neil on.
Nagu õled ja suled ja linnusõnnik ja tolm.
Nii et ei mingit untsi pääsukesepesi!
See, mida mina selle asemel võtan –
see on selge kärjemesi.
Ja mitte unts, vaid kaks või koguni kolm!“

Ja kolmas sinine kivi läheb kummalgi arvelaual klõpsti platsi. Ja natukese aja pärast neljas ja viies. Ja sedasi aina edasi.

Meister ütleb: „Nüüd pane kaks graani pulberdatud viirukit.“

Mart ütleb: „Just nii.“ Ja paneb kaks lusikat siirupit.

Meister ütleb: „Ja nüüd need meie kolm loodi jahvatatud rubiini.“

Mart ütleb: „Just nii.“ Ja paneb kolm graani kuivatatud rosmariini.

Meister ütleb: „Ja nüüd – kolm graani mumifitseeritud tuhkrut.“

Mart ütleb: „Just nii, just nii.“ Ja lisab pool naela lumivalget suhkrut, suhkrut, suhkrut.

„Aga nüüd,“ ütleb meister, „leota kõik läbi kibeda koirohuteega.“

„Just nii,“ ütleb Mart – ja leotab kõik hoolega läbi roosiveega, roosiveega, roosiveega.

Ning aina sedasi edasi.