Kolmandas peatükis käsitletakse olulisemaid rahvakalendri tähtpäevi sügisest talve esimese pooleni. Vanadel eestlastel oli oma kalender, mis põhines päikese liikumisel. Kuna meie esivanemad olid otseselt seotud maa ja maatööga, lähtus nende kalender põllumehele vajalikest tähtpäevadest. Aja arvestamisel võeti aluseks mõni oluline tähtpäev. 20. sajandil asus üha rohkem inimesi elama linnadesse, mistõttu muutusid ka inimeste kombed ja arusaamad. Võeti kasutusele uus kalender, vana, maaelule tuginev, muutus teisejärguliseks, seda hakati kutsuma rahvakalendriks. Paljud rahvakalendri tähtpäevad on senini kasutusel. Tundes ja hoides elus vanu kombeid, hoiame alles ja viime edasi oma kultuuri.
Mihklipäev ja selle kombed
Mihklipäev on väga vana tähtpäev, mida tähistati ammu enne ristiusu jõudmist meie maale. Ristiusust võeti üle vaid peaingel Miikaeli nimi, millest sai aja jooksul eestipärane Mihkel.
- Millest tuleb mihklipäeva nimi?
Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta ning tähistas talviste tegemiste algust. Loomulikult ei tähendanud see seda, nagu hakkaks kohe lund sadama – mihklipäev oli lihtsalt omalaadseks piiriks, millest ettepoole jäi suvi ja edasi tuli sügis. Öeldi, et sääsk on mees mihklipäevani.
Mihklipäevaks pidid suuremad välitööd tehtud olema ja pearõhk langes nüüd tubastele toimetustele, mida peamiselt tegid naised. Lõppes suvine loomade karjatamine. Tegelikult ei pruukinud kõik just selleks päevaks valmis olla – see sõltus ikka eelkõige ilmast. Kui püsisid soojad ja ilusad ilmad, lükkus kõik veidi edasi. Sellest üle jäänud tööd tuli igal juhul kiiresti lõpetada, sest ega tali taeva jää.
Mihklipäev oli ka töölepingute lõppemise aeg. Sel päeval lõppesid karjaste ja teenijate ehk suviliste lepingud ning seetõttu peeti pidusid või käidi õhtul niisama koos meeldivalt aega viitmas.
Mõnel pool tähistati karjaskäimise lõppu tuletegemisega karjamaal, kuhu lisaks karjustele kogunes ka külanoori. Kui aga ilmad püsisid ilusad ja öökülmi polnud, tehti karjustega „uued kaubad“, mistõttu õige pidu toimus siis veidi hiljem. Seetõttu püüdsid karjused vahel ka lund nõiduda: näiteks teati Lõuna‑Eestis, et kui karjus veab mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi, hakkab lund sadama ja karjane pääseb vabaks.
- karjuste lepingute pikendamine (olenes ka ilmast)
- suvised toimetused
- välitööd
- suvi
- loomade karjatamine (olenes ka ilmast)
- sügis
- sisetööd
- suvepoolaasta
- teenijate töölepingud
- karjuste töölepingud (olenes ka ilmast)
- talvised toimetused
- peamiselt traditsiooniline naistetöö (nt käsitöö, hoidiste tegemine jm)
- talvepoolaasta
Kindlasti oled kuulnud ütlust „igal oinal oma mihklipäev“. See ütlus tuleb sellest, et mihklipäeval oli kombeks tappa lammas või oinas. Pruuliti õlut ja toidulaud oli rikkalik. Tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud) kõrval küpsetati ka näiteks uudseleiba, sepikut, kooke, samuti naereid ja kaalikaid ning söödi sülti.
- Mida mihklipäeval söödi-joodi? Märgi lõigus toitude-jookide nimetused.
Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule.
- Kui õhtul koju tuli, vaadati, kas on suus – see tähendavat, et
talvel tuleb - Kui päeval ja öösel , tähendavat see, et talvel ei tule
Tänapäeval on mihklipäeva kombestik kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku.
Küsimused ja ülesanded
- Miks tänapäeval mihklipäeva enam eriti ei tähistata?
- Miks minnakse kooli septembris, mitte mais? Seosta see mihklipäevaga.
