Mardipäev, 10. november

Mardipäev on läbi aegade olnud väga armastatud tähtpäev. Mardipäeva nimi tuleb ristiusu pühaku Martinuse järgi ja selle päeva kombed on levinud üle terve Lääne-Euroopa. Püha Martinust peeti kerjuste kaitsjaks, kuna legendi järgi olevat ta kord kerjusele annetanud oma mantli. Samuti oli ta veiste ja karjuste kaitsja.

Mardipäev seostub eelkõige mardisantidega, kes on tuntud ka teiste Euroopa rahvaste kommetes. Algul käisid mardisantideks enamasti mehed, kellest vähemalt üks oli riietatud naiseks. Seetõttu on seda püha seostatud ka näiteks noorte meeste vastuvõtuga meeste kogukonda. Hiljem hakkasid ka naised meesteks riietatuna sanditamas käima.

Kunagi käis martideks maskeerimine kindlamate reeglite järgi. Martidel olid seljas tumedad riided või pahupidi pööratud kasukad. Kostüümi täiendamiseks või maski tegemiseks kasutati käepäraseid vahendeid: takku, tohtu, sammalt, oksi, vatti, riideribasid jms. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Linnades hakati end 20. sajandi keskpaiku maskeerima nõiaks, vanapaganaks, mõneks loomaks või ametimeheks. Tegelikult piisas linnas ka lihtsalt näo värvimist, kuna maal tunti üksteist nägupidi paremini, linnas üksteist aga nii hästi ei teatud.

Kuna püha Martinus oli kerjuste kaitsja, oli ka mardisantidel kombeks ande paluda. Selleks käidi majast majja ja lauldi mardilaule. Neis lauludes paluti sisselaskmist ja ande, vastutasuks lubati karja- ja viljaõnne. Kui marte sisse ei lastud või neile ande ei jagatud, siis mardid pahandasid ja needsid pererahvast. Tihti oli mardisantidel kaasas omavalmistatud mardisokk. Väga tähtis oli ka suur kott, kuhu ande koguti. Mardisantidel olid kaasas ka vitsad: nendega jagati õnne ja tervist või nuheldi laisku ja ninatarku. Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema.

Mardisantidele anti liha, kartuleid, tangu ja muid toiduaineid. Samuti kingiti maiustusi ja münte. Spetsiaalselt mardisantide tarvis küpsetati sepikut ja värsket leiba. Saadud annid jagasid mardisandid omavahel ära, pidades selleks tihti erilisi mardipulmi (selleks oli vaja vähemalt ühte naiseksriietatut). Need olid lõbusad ühissöömingud rohkete naljade ja mängudega, mis kestsid vahel mitu päeva ning kus osalesid ka teised külanoored.

Mardipäeval oli tavaks süüa mardihane ja juua just selleks puhuks pruulitud mardiõlut. Sel päeval oli keelatud villa kraasida ja kedrata, samuti ei tohtinud lina puhastada.