Kuidas loodi keskajal raamatuid?
Pärgamendi kasutuselevõtuga varasel keskajal, 3.–4. sajandil, sai raamat tänapäevase kuju. Rullraamatute kõrvale hakkasid tekkima köidetud käsikirjad, sest pärgamendilehti oli võimalik kahe kõva kaane vahele kokku köita.
Sel ajal tegelesid Euroopas kirjutamise ja raamatutega mungad kloostrites. Nad osalesid raamatu sünniteekonnal algusest lõpuni: valmistasid pärgamenti, kirjutasid raamatuid käsitsi ümber ja lõpuks köitsid lehed kokku.
Mõistagi kulus ühe raamatu käsitsi ümberkirjutamisele pikki kuid, vahel isegi aastaid. Töötada sai vaid päevavalges. Ühe munga päevatööks võis olla kirjutada ümber pool lehekülge kaunikäekirjalist teksti. Ainuüksi piibel, mis tänapäeval on trükitult taskuraamatusuurune, võttis tol ajal käsikirjalisena enda alla üle 60 paksu köite.
Seejuures ei piirdutud üksnes ümberkirjutamisega, vaid teksti täiendati ohtrate kaunistuste ja värviliste joonistustega, mõnikord ehiti raamatukaaned koguni kulla, hõbeda ja vääriskividega. Nõnda nägid munkade ümberkirjutatud raamatud välja nagu kunstiteosed. Tänapäeval oleks mõnegi tollase raamatu koht mitte raamatukogus, vaid kunstimuuseumis.
Kuidas käis raamatute ümberkirjutamine?
Parempoolsel pildil kujutatakse aga seda, kuidas raamatud olid kirikus kettidega lugemispuldi külge kinnitatud, sest nende varastamine oleks teinud korvamatut kahju.
Raamatute väärtus
Nähtud vaeva ja kallite kaunistuste tõttu olid raamatud väga väärtuslikud, lausa hindamatud ning neid hoiti kui suurt aaret. Kõige hinnalisemad neist olid koguni riiuli või lugemispuldi külge kettidega kinnitatud! Oli mõeldamatu, et mõni selline teos oleks võinud kuuluda töölisele või talupojale. Isegi suured isandad pidasid raamatut au- ja uhkuseasjaks, kuigi nad seda võib-olla lugedagi ei osanud.
Raamatu väärtust, aga ka ümberkirjutaja töö ja vaeva suurust näitab kas või see, et kord makstud ühe jutluste kogu ümberkirjutamise eest 200 lammast, 3 tünni vilja ning lisaks veel nugisenahku.
Igal kloostril oli oma raamatukogu, kus hoiti munkade ümber kirjutatud raamatuid. Harvem kirjutati raamatuid teisele kloostrile, tähtsale usumehele, valitsejale või muidu jõukale inimesele. Oma raamatukogudest laenutasid kloostrid üksteisele teoseid ümberkirjutamiseks.
Keskaegsed käsikirjad
Lehekülgi käsikirjadest
Legend raamatute kaalukusest
LisalugemineKui tähtsaks peeti varasel keskajal raamatute kirjutamist, näitab see legend.
Keegi munk, kes oli maailmas palju pattu teinud, kuid ümber kirjutanud ka suure hulga raamatuid, ilmus pärast surma jumala kohtu ette. Ühele kaalupoolele asetati kõik tema patud, teisele kõik need sõnad, mis ta oli ümber kirjutanud. Kaua aega püsis tasakaal, kuid lõpuks tõi ülekaalu üksainus sõna – ning munga hing sai päästetud.
Võta kokku
Kuidas osutus mungale raamatute ümberkirjutamine kasulikuks?
Rullraamatute kõrval hakati pärgamendi lehti ka omavahel kokku . Nii tekkisid esimesed tänapäevased paberraamatu moodi raamatud, kuigi tehtud olid need esialgu siiski nahast.
Kõige olulisemad raamatute loomisel olid , kuna nemad valmistasid toonast kirjutusmaterjali ehk , kirjutasid raamatud sinna peale käsitsi ümber ja illustreerisid neid.
Raamatud olid toona , seetõttu maksid ülikud nende eest mõnikord terve suurepealise karja, kuigi nad ei pruukinud osata raamatuid lugeda.
Küsimused ja ülesanded
- Miks olid keskajal raamatud väga haruldased?
- Kes, kuidas ja kellele kirjutati keskajal raamatuid?
- Mis võis olla raamatute ümberkirjutamise juures keerulist?
- Mis sa arvad, kui kaua võis aega võtta ühe lehe ümberkirjutamine? Kui kaua võis aega kuluda terve raamatu ümberkirjutamiseks?
