„Palju raamatuid jäi tulle!“
„Palju päästsime ära kah!“
Kaks Karlat naersid ja nutsid ühtaegu. Neil oli rõõm päästetud raamatutest, pisar silmas tuleroaks langenutest.
Karl Ader
Karl Ader (1903–1993) oli näitleja, lavastaja, õpetaja ja õpikute autor, kuid ta on kirjutanud ka lastele ilukirjandust. Jutud raamatutes „Kui mina olin veel väikene mees…“ ja „Kui mina sirgusin suuremaks…“ põhinevad autori lapsepõlvemälestustel ning kajastavad sajanditaguse küla eluolu: laste mänge ja tegemisi, suurte töid ja askeldusi, kõike ümbritsevat.
See jutt räägib sellest, kuidas peategelane Karla koos oma sõbraga tegutses küla seltsimaja põlengu ajal.
- linnalaste elust
- autori lapsepõlvemälestustest
- tänapäeva noorte elust
- laste ja noorte elust sajanditagusel ajal
- maa- ja külaelust
- tööelust Tallinnas
Kaks Karlat
Puhuti sarve. Löödi hädakella. Koosa külas põles seltsimaja. Tuli sai alguse katkisest korstnast. Juba leegitses katus. Külarahvas jooksis, kes pangedega, kes kannudega, kohale.
Naised hakkasid ojast vett tassima ja põleva maja peale pilduma. Mehed tirisid kuuri alt pritsi välja. Tükk maad eemal olevasse ojasse voolik ei ulatunud. Vooliku ots pandi kaevu ja hakati pumpama. Vajutati jõuliselt pritsikang üles ja alla. Kaks meest ühel pool, kaks meest teisel pool. Juba sahisesidki veejoad katusele.
Tuli praksus, särises, ragises. Osa külarahvast kandis majast toole, pinke, laudu ja kappe välja. Neid pilluti robinal ka akendest ja ustest. Püüti päästa, mis päästa andis. Olin seal oma koolivenna Liiva Karlaga. Meie tahtsime ka aidata ja tassisime sületäite kaupa raamatuid oja kaldale hunnikusse. Viru Alma tuli oja poolt veepangega.
- Mida inimesed tulekahju kustutamiseks ja kahjude vähendamiseks ette võtavad? Märgi erinevad tegevused tekstis.
„Alma, tule appi!“ hõikas Liiva Karla. ,,Me ei jõua kahekesi kappi tühjaks kanda!“
„Tule, Alma, raamatud põlevad ära!“ lisasin mina.
„Mul on targematki teha,“ vastas Alma jahedalt ja läks edasi. Olime hingepõhjani solvunud...
- Mis sa arvad, miks Alma poistele niimoodi vastab? Mida võib ta targemaks pidada?
Vaatamata suurele väsimusele ja higistamisele andsime jalgadele valu ja töötasime edasi, keegi ei tulnud meid aitama... Maja ümber tekkis tulekahjutuul. Kusagil karjus laps ja kirusid mehed ning hõikasid naised. Meid ei lubanud mehed enam põlevasse majja minna, kardeti katuse kokkuvarisemist. Pikkade pootshaakidega katsusid mehed, pritsimeeste kiivrid peas, põlevaid sarikaid maha kiskuda. Pritsijugadest põlevate palkide vahele purskuv vesi särises ja auras.
- Poisid jäävad tuletõrjujatele jalgu.
- Tuletõrjujad arvavad, et raamatuid ei tasu päästa.
- Maja katus ähvardab iga hetk kokku kukkuda.
Kogusime Liiva Karlaga kokku need raamatud, mis kandmise ajal maha olid kukkunud, ja panime teiste juurde hunnikusse. Meil oli võhm väljas. Kuklad leemendasid. Istusime raamatukuhja kõrvale maha. Sirvisin neist ühte. See oli Andres Saali „Leili“. Mul läks meel haledaks, kui nägin, et Liiva Karla ka ühte poollagunenud raamatut vastu rinda surus, pisarad silmis.
- Mis raamatuid poisid päästavad? Märgi kõik teoste pealkirjad ja autorid, mida nimetatakse.
„Mis raamat sul on?“ pärisin.
„Bornhöhe „Tasuja“,“ vastas Karla nutuse häälega.
„Palju raamatuid jäi tulle!“
„Palju päästsime ära kah!“
Kaks Karlat naersid ja nutsid ühtaegu. Neil oli rõõm päästetud raamatutest, pisar silmas tuleroaks langenutest.
Eemal, musta lepa otsas, kraaksus hall vares.
Küsimused ja ülesanded
- Kuidas poisid tulekahju ajal käituvad? Kuidas sa nende tegevust hindad?
- Kas oled ka ise tulekahju juures viibinud? Jutusta sellest teistele.
- Millest tulekahjud puhkevad? Kui võimalik, käi tuletõrjemuuseumis Tallinnas. Saad sealt palju olulist infot.
Kuula lisaks
Kuula raadiosaadet (01:21–04:35), kus autor ise oma lugu ette loeb.
