Raamatute suur võim

Iga raamatu taga on inimene – kirjanik, autor. Raamatu kirjutamine nõuab teadmisi, oskusi, aega ja vaeva, neid ei kirjutata niisama. Raamatu kirjutab inimene, kes tahab midagi kogu maailmaga jagada. Raamat sünnib autori mõtetest, soovidest, unistustest, tunnetest.

Raamatu kaudu levivad ühe inimese mõtted miljoniteni. Autor võib oma raamatus kutsuda rahvast üles vabaduse ja eesmärkide eest võitlema, halval ajal aga rahvale lootust pakkuda. Ta võib pöörduda iga üksiku lugeja poole, tõmmata teda kaasa oma fantaasiamaailma, pakkuda talle elurõõmu ja panna teda unustama muresid. Raamat võib inimesi mõjutada ja mõtteviisigi muuta, seega on raamatutel suur võim. Kirjanikud astuvad oma raamatutes välja ebaõigluse vastu ning nende hääl omandab trükisõna kaudu väga suure jõu. Kirjanik võib oma teosega maailma muuta.

Teaduslikud raamatud tuginevad faktidel, see tähendab, et nende sisu on kontrollitav. Ilukirjanduslikud raamatud võivad aga väljendada kellegi arvamust või põhineda lausa väljamõeldisel. Lugedes tasub meeles pidada, et iga selline raamat on vaid üks arvamus paljude hulgast ning et igaüks võib kirjutada seda, mida ta soovib. See ei tähenda, et iga raamat meeldima peab või on ainuke tõe allikas.

Ometi on raamatuid suure võimu tõttu ka kardetud. Oleme rääkinud, kuidas raamatud tekkisid, st kuidas neid kirjutati ja trükiti. Kuid raamatuid mitte ainult ei kirjutatud ega trükitud, vaid ka... hävitati.

Raamatute hävitamise ajalugu algas ühes nende kirjutamise ajalooga. Raamatud on alati sisaldanud midagi, mis mõnele valitsejale ei meeldi. Näiteks vanal ajal Lõuna-Mesopotaamias asunud Babüloonia riigi kuningas Nebukadnetsar hävitas kõik oma eelkäijate tegusid kirjeldavad ajaloodokumendid, et jääks mulje, nagu algaks ajalugu temaga. Ka hiljem on paljud valitsejad lasknud oma maal hävitada raamatuid, mis võisid nende võimu kahjustada või sellele halba varju heita.

Tuhandeid raamatuid hävitati keskaja Euroopas usutülide tõttu. Paganad põletasid kristlaste raamatukogusid. Kristlased põletasid paganate raamatukogusid. Katoliiklased põletasid luterlikke raamatuid. Luterlased põletasid katoliiklikke raamatuid. Nii muutusid tuhaks terved raamatumäed.

Võimumehed on pidanud vajalikuks karistada ka raamatute autoreid, vahel trükkijad ja müüjadki. Sageli ajas valitseja kirjaniku kodumaalt välja või saatis kaugetele äärealadele, kus ta ei kujutanud enam nii suurt ohtu. Tihti pidi kirjanik selle tee ette võtma ise, sest koju jäämine oleks võinud talle lõppeda halvasti. Mõnikord aga kirjanikud vangistati või halvimal juhul ka tapeti.

Kõiki ohtlikke raamatuid ei jõutud muidugi hävitada, kõiki ohtlikke kirjanikke ei saanud tappa või jalust minema saata. Siin võtsid valitsejad kasutusele lisaabinõu – raamatute kirjutamise, trükkimise ja levitamise üle kehtestati tugev kontroll ehk tsensuur. Raamat ei tohtinud trükist ilmuda enne, kui vastav ametnik ehk tsensor oli käsikirja läbi vaadanud ja veendunud, et seal ei ole midagi ohtlikku. Nii tekkisid keelatud teoste nimekirjad. Aastal 1556 kehtestati Hispaanias keelatud raamatute müümise, ostmise ja isegi lugemise eest surmanuhtlus.

Võiks arvata, et raamatute ja nende autorite hävitamine kuulub kaugesse minevikku. Aga kahjuks pole see nii. Eelmise sajandi 30. aastatel leegitsesid Adolf Hitleri võimu all oleva Saksamaa linnaväljakutel hiiglaslikud raamatupõletamislõkked. Paljud kirjanikud võeti kinni ja viidi vangilaagritesse. Üle 200 saksa kirjaniku lahkus tagakiusamise kartuses teistesse riikidesse.

Kui Eesti Vabariik kaotas 1940. aastal iseseisvuse, tahtis uus võim kustutada eestlaste mälust vähimagi jälje varasemast vabadusest, mistõttu hävitati ka siin suur hulk raamatuid. Eesti langemine Nõukogude Liidu ja Saksa võimu alla tähendas ränki kannatusi paljudele eesti kirjanikele. Osa neist, teiste seas lastekirjanikud Jüri Parijõgi ja Julius Oengo (kirjanikunimega J. Oro), kaotasid selle tagajärjel elu.

Tänapäeval ilmub palju raamatuid, kuid suur mõju on neil endiselt. Meie riigis on igaühel võimalus oma mõtteid vabalt välja öelda ja raamatus avaldada. Kuid maailmas on endiselt palju riike, kus see on keelatud või takistatud. Ka praegu hävitatakse ja tsenseeritakse mitmel pool maailmas raamatuid. Tänapäevalgi võib juhtuda, et mõne raamatu autor antakse kohtu alla, mõistetakse süüdi, pannakse vanglasse ning tema raamatud korjatakse müügilt ära. Samuti piiratakse inimeste eneseväljendust internetis.