„Kääbik“

John Ronald Reuel Tolkien

„Kääbiku“ peategelasel väiksel kääbikul Bilbol tuleb juhuse sunnil koos trobikonna päkapikkudega ette võtta teekond kaugele mäele, kus lohe valvab suurt aaret. Ees ootavad ohud ja takistused… Parajasti on kogu reisiseltskond peale Bilbo sattunud kurjade ämblike kätte vangi. Vapper kääbik aga tahab sõbrad vabastada.

(Katkend)

Bilbo mõistis, et nüüd on käes hetk, kus tal tuleb midagi ette võtta. Üles nende koletiste juurde ta ei pääsenud ja tal polnud ka mingit laskeriista. Kuid ringi vaadates märkas ta, et koht, kus ta seisis – nähtavasti kuivanud ojasäng –, oli kive täis. Bilbo oli kindla käega märkiviskaja. Ja ilma pikema otsimiseta leidis ta ilusa sileda munakujulise kivi, mis mugavalt pihku istus. Poisikesena oli ta märkiviskamist nii kaua harjutanud, kuni küülikud, oravad ja koguni linnud õppisid tema teelt välgukiirusel kaduma, niipea kui teda kummardumas nägid, ja isegi täiskasvanuna oli ta kulutanud rohkesti aega rõngaheitmisele, noa- ja noolepildumisele, märkilaskmisele, keegli ja veeremängule ning muudele rahulikele sihtimis- ja viskemängudele. Tegelikult oskas ta peale suitsurõngaste puhumise, mõistatuste andmise ja toiduvalmistamise veel terve hulga kõiksugu kunste, mida mul pole mahti olnud sulle jutustada. Ja praegu pole samuti sobiv hetk. Selle aja sees, kui ta kive korjas, jõudis ämblik Bomburi juurde ja viimasel oleks varsti ots peal olnud. Just sel hetkel saatis Bilbo kivi lendu. See kopsas ämblikule otse vastu pead, elukas pudenes oimetult puu otsast alla ja potsatas selili maha, jalad konksus.

Järgmine kivi vihises läbi ühe suure võrgu, purustas nöörid ja tabas otse võrgu keskel kükitanud ämblikku, nii et see surnult maha langes. Selle peale läks kogu ämblikukoloonia ärevile ja sa võid mind uskuda, kui ütlen, et mõneks ajaks unustasid nad päkapikud sootuks. Bilbot nad ei näinud, aga suuna järgi, kust kivid tulid, võisid nad tema asupaiga võrdlemisi täpselt ära arvata. Imekiiresti tulid nad joostes ja hõljudes kääbiku poole, heites igas suunas pikki võrguniite, kuni õhk oli õõtsuvaid püüniseid paksult täis.

Bilbo aga lipsas juba ära teise kohta. Tal tekkis mõte meelitada tulivihased ämblikud, kui võimalik, päkapikkudest ikka kaugemale ja kaugemale ning ajada nad ühtaegu uudishimulikuks, ärevaks ja vihaseks. Kui umbes viiskümmend ämblikku oli kogunenud sinna, kus ta äsja seisis, kostitas ta neid uute kividega, samuti nagu nende kaaslasigi, kes olid ootama jäänud. Ja siis alustas ta puude vahel põigeldes laulu, millega ta tahtis neid vihale ajada ja enda kannule meelitada, lootes ühtlasi, et ta hääl päkapikkude kõrvu ulatub.

Tema laul oli niisugune:

Vana ämblik, paks ja juhm!
Ei sa näe mind, silm on tuhm!
Mürgikott! Mürgikott!
Oled nagu rasvapott!

On sul valmis püügivõrk?
Vana tobu, suur kui hobu!
Vana tobu, õel ja kõrk!
Mürgikott! Mürgikott!
Kukud alla justkui nott!
Püüdma mind su köis on nõrk!

See polnud ehk just eriti meisterlik, aga ära unusta, et ta pidi selle väga ohtlikus olukorras ise käigu pealt kokku seadma. Igatahes andis see soovitud tulemusi. Lauldes viskas ta veel paar kivi ja trampis jalgadega. Peaaegu kogu kohalik ämblikkond tormas teda jälitama. Mõned kargasid puu otsast alla, teised sibasid mööda oksi, osa õõtsutas end puult puule või tõmbas uusi köisi hämaratesse tühemetesse tüvede vahel. Nad avastasid ta hääle järgi palju rutem, kui ta oli arvanud. Ja nad olid kohutavalt vihased. Kivid kivideks, aga ükski ämblik pole iial sallinud, et teda mürgikotiks hüütakse, ja „vana tobu“ on muidugi igaühele solvav.

Bilbo sibas uude kohta, aga seks ajaks olid mitmed ämblikud juba siia-sinna oma kodupaiga piiridele laiali jooksnud ja tõmbasid puutüvede vahele kiiruga võrke üles. Kääbik taipas, et varsti ümbritseb teda igast küljest tihe tara – niisugune sõjaplaan ämblikkudel ilmselt oli. Seistes teda küttivate ja võrku kuduvate elukate keskel, võttis Bilbo südame rindu ja alustas uut laulu:

Laisk labakäpp, kohm kobakäpp
las koovad võrku puu täis!
Mu liha on hea, kuid sest ei pea
küll saama neile suutäis!

Siin olen ma, kärbes, üksi nüüd,
teid pakse pole vähe.
Mind võrku püüda on teil püüd,
kuid korda see ei lähe.

Seepeale pöördus ta ümber ja nägi, et viimanegi avaus kahe kõrge puu vahel oli võrguga suletud, aga õnneks veel mitte päris võrguga, vaid ainult jämedate, kahekordsest ämblikuheidest köitega, mis olid kiiruga tõmmatud edasi-tagasi tüvest tüveni. Bilbo väike mõõk lendas tupest. Ta raius köied tükkideks ja eemaldus lauldes.

Ämblikud nägid mõõka, kuigi nad arvatavasti ei teadnud, mis see õieti on; sedamaid sööstis kogu jõuk karvaste koibade vehkides, lõugade ja küüniste naksudes maad ja oksi mööda kääbikule järele, silmad pungis, täis vahutavat viha. Nad jälitasid Bilbot laanes nii kaugele, kui ta minna söandas. Sealt hiilis ta vaiksemalt kui hiir jälle tagasi.

Ta teadis, et tal on hirmus vähe aega, sest peagi pöörduvad ämblikud pettunult tagasi oma kodupuude juurde, kuhu päkapikud olid üles riputatud. Selle vahe sees pidi ta oma kaaslased päästma. Kõige raskem oli üles pikale oksale ronida, mille küljes pambud tilbendasid. Ma ei usu, et ta sellega üldse oleks toime tulnud, kui üks ämblik poleks õnnekombel lahtist köieotsa tolknema jätnud. Ehkki see pihku kleepus ja haiget tegi, ronis ta selle abil üles – ja kohtas seal kohe üht vana, kohmakat ning õelat paksu kerega ämblikku, kes kaaslaste lahkudes oli vange valvama jäänud ning näpistas neid parajasti, et kindlaks teha, milline neist kõige mahlasem on. Ta kavatses teiste äraolekul pidusöögiga algust teha, aga isand Baggins tegutses kiiresti, ja enne kui ämblik asjast arugi sai, torkas terav astel talle kerre ja ta kukkus surnult oksa pealt alla.