„Kartulipõllul“

Harri Jõgisalu, Lembit Tihkan

Varbla Rannaküla Allikamäel juhtunud kartulivõtmise ajal niisugune lugu, et kõrrepõllul ringi luusinud orikas pugenud aiaroigaste vahelt läbi ja tulnud kartulimaale. Ja on siis seal aru peas! Löönud kärsa kohe vaootsa peal mulda ning kahmanud kartuli suhu. Õnneks juhtunud perenaine pahandusetegijat nägema ja tõstnud kära: kus selle kahju ots, mida siga põllul teeb!

Perenaine, peremees, teenijatüdruk ja päilised – kõik, kes põllul olid – hakanud siga taga ajama ning piirama, et kartulit kätte saada. Siga pole aga kartulit suust maha pannud, hoopis pistnud kõblaste ja konksudega vehkivaid inimesi nähes kiunudes jooksma. Siga ees, inimesed kannul, lastud ringiratast mitu tiiru ümber põllu, kuni orikas leidnud aiaaugu ja lipsanud sealtkaudu karjatänavale. Tagaajajad pole maha jäänud: kes roninud üle aia, kes pugenud mulgu vahelt läbi, ja ikka orikale järele. Jooksnud end päris hingetuks.

Õnneks juhtunud karjapoiss loomadega vastu tulema. Perenaine hüüdnud juba eemalt:

„Ats, ae! Siga jooseb, tihvel suus, joose ede, ehk soad käde!“

Ats löönudki seale niisuguse sõidu sisse, et see oli hirmuga kartuli maha pillanud.

Seda, et ühe kartuli pärast nii palju kära ja jooksmist oli, ei ole imeks panna ega naerda midagi. Kartulit kasvatati tol ajal veel vähe ja enamasti oli saak kasin. Suuremugulalisi sorte, nagu meie ajal, ei tuntud. Loomadele kartulit siis veel ei söödetud; hea, kui jätkus perele silgukõrvasekski.

Miina Jõgisalu (1879–1947) jutustatu järgi