Vee olekud ja nende muutumine

Vesi esineb looduses jää või lumena, veena ja veeauruna, st tahkes, vedelas või gaasilises olekus. Aine olek sõltub peamiselt temperatuurist. Tahkes olekus on vesi kindla kujuga, sest veemolekulid on üksteisega tugevalt seotud. Vedel vesi pole kindla kujuga, vaid voolab, sest aineosakesed on nõrgalt seotud. Gaasilise aine molekulid ei ole omavahel seotud.

Toatemperatuuril on vesi vedelas olekus. Kui vett jahutada, siis 0 °C juures hakkab vee olek muutuma: vesi tahkub ehk muutub vedelast tahkeks. Vee tahkumist nimetatakse jäätumiseks. Kui õhutemperatuur langeb alla 0 °C, siis veelompidele tekib jää ning märjad kõnni- ja sõiduteed muutuvad libedaks.

Vastupidine nähtus on jää sulamine. Kui temperatuur tõuseb üle 0 °C, siis jää sulab ehk tahke vesi muutub vedelaks. Jääpurikad hakkavad tilkuma.

Kui panna märg pesu nöörile kuivama, on see mõne aja pärast kuiv. Selle põhjuseks on vee aurustumine: vesi muutub veeauruks ja hajub õhku. Mida soojem on õhk ja mida tuulisem on ilm, seda kiiremini toimub aurustumine. Õhus leidub alati veeauru, kuid meie seda ei näe. Ka väljahingatav õhk sisaldab veeauru.

Kui vett kuumutada, hakkab see veel kiiremini aurustuma. Temperatuuril 100 °C hakkab vesi keema, veeauru (mulle) tekib kogu vee ulatuses.

Kui hingata peeglile, siis läheb see uduseks, sest peegli jahedal pinnal hingeõhk jahtub ning selles olev veeaur veeldub ehk kondenseerub ja tekivad veepiisad. Kondenseerudes muutub gaasiline aine (veeaur) vedelaks. Pea meeles, et keeva vee kohale tekkiv aurupilv koosneb tegelikult väikestest veepiiskadest.