Varastatud oranž  jalgratas

Järgnevas katkendis on lapsed kahtlusaluse isiku tuvastanud ning poisid jäänud valvesse. Kui midagi toimuma hakkab, siis peavad nad koju sööma läinud tüdrukutele sellest telefoni teel teatama. Kuid päris alguses, kui poisid veel tüdrukutega ühiselt tegutseda ei tahtnud, oli Mari nad juhtinud karistuseks vale­jälgedele – otsima kauboisaabastes meest. Loomulikult olid poisid pärast selle ilmsiks­tulekut pisut solvunud.

Tüdrukutel küll suuremat söögiisu polnud, aga kõik, mis emad neile ette tõstsid, sõid nad kenasti ära. Ka igapäevane kruusitäis piima läks alla ilma ema meelituste või ähvardusteta. Kõige kiiremini tegutses Mari, kes tühjendas kanasuppi täis taldriku lausa rekordkiirusega. Seejärel pani ta sandaalide asemel tossud jalga ja ajas Matile jälle rihma kaela. Ema saatis oma punapõsksele ja tedretähnilisele tütrele rõõmsa pilgu. Ta oli väga rahul, et tütar veedab nii palju aega väljas värske õhu käes ega tiku üldsegi arvuti taha endale sammalt selga kasvatama.

Ühte asja ta siiski imestas: „Miks sa tossud paned? Väljas on ju suvi, sul hakkab nendega palav. Pane sandaalid.“

„Ei saa, me mängime rannas võrkpalli,“ pidi Mari väikse valega lagedale tulema. Ta ei saanud ju öelda, et sandaalid on päris nirud jalavarjud, kui peab Supilinna kaabakaid taga ajama, või vastupidi, nemad sind taga ajavad …

Ema jäi võrkpallivalet uskuma. Kui väikse vale kokkuluuletamine oleks olnud kooli õppekavas, siis oleks Mari, nagu ka paljud teised lapsed, nendest tundidest ammu vabastatud.

Umbes täpselt samal ajal asus ka rattavaras jälle tegutsema. Poiste poolt ülihoolsalt valvatava maja uks avanes ja välja ilmus kõigepealt jalgratas, seejärel mees ise. Ta tõstis jalgratta maja seina äärde ja sulges enda järel ukse. Mees oli prillid jälle ette pannud.

„Jess!“ sosistas Olav. Nende kahtlused olid kinnitust saanud, nende sisetunne võis hiilgavalt triumfeerida. See oli tõepoolest seesama jalgratas, mida nad otsisid – ereoranž vanamoeline naistekas, külje peal must kiri „Peugeot“. Lukk oli ikka veel peal.

„Ja ongi see ratas käes!“ rõõmustas ka Anton. „Helista nüüd Marile!“

Olavi kulm vajus kortsu. Siis torutas ta lausa mornilt huuli.

„Pärast seda kauboiasja?“ ütles ta hapult „Mkm. Ei helista. Lahendame selle asja ise ära.“

„Nojah,“ nõustus vend. „Ei olegi tüdrukuid vaja. Aga inspektor Kuul? Temale võiks küll helistada.“

Aga Olav raputas jälle pead.

„Ei. Vaevalt ta meid niisama jälle uskuma jääb. Vaatame enne, kuhu see mees ratta viib.“

Sellega pidi Anton taas nõus olema.

Prillidega mees tuli, jalgratas kaenla all, väravast välja ja kadus Marja tänavasse. Poisid ronisid kähku oma vaatluspunktilt alla, jooksid ümber nurga ja järgnesid ettevaatlikult vargale. Õnneks keskendus mees täielikult jalgratta tassimisele ega hakanud üleliia palju aega kulutama ümbrusest üleliigsete silmapaaride otsimisele. Kandamit oli selleks piisavalt raske ja eba­mugav hoida. Iga kord, kui mees peatus, et kätt vahetada või jalgratast paremini haardesse sättida, tõmbusid poisid kiiresti plangu­servade, prügikastide ja muu lähedale jääva varju.

Aga niisamuti, nagu pätt ei teadnud midagi poistest, ei olnud ka poistel aimu, et neil endil on neli varju taga. Tüdrukud ja Mati olid jõudnud poisse märgata just sel hetkel, kui rattavaras oli keeranud juba Tähtvere tänavasse ja poisid jälitasid teda veel viimaseid samme mööda Marja tänavat.

„Reeturid!“ nähvas Mari.

„Näe, Reilikal oli õigus!“ lisas Sadu.

Viimane ei osanud selle peale kohe midagi öelda.

„Tjah,“ kostis ta siis. „Noh, vaatame, mis saab.“

Tüdrukud jooksid poiste sabas. Mari, kes oli neist kõige kiiremini söönud, oli söönud ka kõige rohkem. Tal hakkas joostes kõhus pistma. „Oodake,“ lõõtsutas ta teistest maha jäädes.

„Pole midagi teha, tule,“ vastas Reilika ja kõik kolm rühkisid vapralt edasi. Õnneks polnud neil vaja kaugele joosta, sest rattavaras ronis Marja treppe mööda üles Tähtvere linnaossa, poisid kannul nagu luurekat mängides. Keset treppe jäi mees seisma ja pani kandami korraks maha, et veidi puhata. Poisid tabasid selle õnneks käigu pealt ära ja pugesid peitu. Poiste kannul püsisid omakorda takjatena tüdrukud. Mari hoidis Matit rihma otsas enda lähedal, et koer ei teeks ulakusi, näiteks ei võtaks liiga kiireid spurte.

Haukumise pärast vahelejäämise hirmu õnneks polnud, sest Mati üks tõuvoorusi oli see, et lärmi ta üldiselt ei teinud – kui just Mari väike õde teda ei kiusanud või keegi teda väga marru ei ajanud.

Varas kadus üle mäe. Poisid lippasid tema järel kähku üles ja seejärel alustasid trepiastmestiku kiirkorras läbimist tüdrukud.