Kuidas ironiseerida. Kuidas rääkida lastega

Võib-olla on sõna „iroonia“ sulle tuttav, aga võib-olla kuuled seda esimest korda. Võib-olla tead sa hoopis, mis on aroonia? Noh, selle teadmisega pole sul siin midagi peale hakata.

Oleme juba näinud, et kõige lihtsam on asju seletada näidete kaudu. Oletame, et vahetad sõbraga sõnumeid.

Sõber: „Kõndisin peaga vastu prügikasti ja lõin kulmu mõnusalt lõhki.“

Sina: „Oh. Tubli poiss!“

Sõber: „Homme vist on koolis pildistamine?“

Sina: „Jaa, räme vedamine sul, hästi ajastatud!“

Sõber: „Kümnesse! Ilus pilt tuleb!“

Kui sa juba juhtumisi oma sõbraga mõne sarnase vestluse maha pidanud oled, siis pole mul sulle iroonia alal midagi õpetada. Te mõlemad oskate seda kunsti juba täiuslikult. Aga milles see siis seisneb?

Oletame nüüd, et oled oma sõbraga neid sõnumeid vahetanud bussis, ebaviisakalt uudishimuliku naabri pilgu all (joonis 18). Too muudkui kõõritab sinu telefoni poole! Ta on kõigega kursis, välja arvatud sõbra esimese sõnumiga, mille ümber kogu edasine jutt tiirleb. Mida peaks sinu ebaviisakas naaber teie vestlusest arvama? Eks ilmselt seda, et su sõbraga on juhtunud midagi harukordselt toredat. Ehk on ta vanematelt viimaks välja kaubelnud loa teha endale mingi äge tätokas, millega homme pildistamisel uhkeldada? On ju ometi öeldud, et „tubli“ ja „vedamine“ ja „ilus pilt“!

Ning too ebaviisakas tüüp ei saa kunagi teada, et su sõber läheb klassipildile hoopis üles paistetanud kulmuga. Ta ei tea, et kogu teie omavaheline jutt oli iroonia. Te pöörasite kõik ümber, oleksite justkui valetanud või teeselnud, et kulmu lõhkilöömine on midagi mõnusat! Sest seda see ju ometi ei ole!

Niimoodi käibki ironiseerimine. See on nagu naer läbi pisarate. Ja väga tervislik.

Seda peaksin ma vist õieti küsima sinult, sest mis muu on kirjutamine, kui lugejaga rääkimine, ja kes muu oled sina kui laps? Või oled sa juba suur? Enda arust kindlasti, aga mida ütlevad faktid? Kas sul juhiload on? Aga teine pensioni­sammas? Kutsetunnistus? Kodulaen?

Mina eeldan, et sa oled laps. Ja tahan rääkida sinuga sulle arusaadavas keeles. Kui oled raamatuga siiamaale jõudnud, on mul see enam-vähem vist isegi õnnestunud. Aga kindlasti on siin ka kohti, kust paistab välja, et me ikka päris samas keeles ei räägi. Asju nimetame küll enamasti samade sõnadega, aga see, kuidas neid kirjeldame, erineb tublisti. Või kas mul sobibki öelda, et „erineb tublisti“? Kas tänapäeva noored üldse ütlevad nii? Ja näiteks leheküljel 35 mainisin ma „ägedat tätokat“. Kas noored ütlevad enam „äge“, kui neile midagi meeldib? Miks ma selles kahtlen? Aga sellepärast, et keel muutub. Kui ma kasutaksin siin sõnu, mida tarvitasin sinuvanusena, ei saaks sa ilmselt enam muhvigi aru. Juba teengi seda, pane tähele: tead sa üldse, mida tähendab, et „ei saaks muhvigi aru“? Või kui räägiksin mõnest raamatust ja ütleksin, et see oli „kipa“ või „kift“? Või koguni „sünge“, olgugi et selles midagi rusuvat ega morni ei olnud? Kummaline, eks ole?

Täpselt samamoodi tundus mulle lapsena kummaline, kui mõni vanem inimene tervitas mind sõnadega „segens“ või „moens“. Või ütles, et loetud raamat oli „timm“ või „mall“. Või lausa „maru pull“!

Niimoodi ei räägi ju enam keegi. Sest vaata, kõik tahavad rääkida, nagu räägivad noored. Ma ei tea, miks, aga nõnda see on. Isegi poliitikud – kes peale selle tihti ka käituvad nagu lapsed, aga see selleks.

Mul on hea meel, et sain sinuga siin oma kõhklusi jagada. Aga ära ka arva, et ma oma sõnakasutuse pärast üleliia muretseksin. Mäletad, kuidas Karlsson ja Väikevend leidsid ühest pööningukorterist beebi? Karlsson pistis talle näpu lõua alla ja ütles kelmikalt: „Pluti-pluti-plutt“, lisades, et väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi ja et „see meeldib neile“ (joonis 40). Ma arvan, et Karlsson eksis. Olgu laps väike või suur nagu sina, ma küll ei usu, et talle meeldiks, kui mõni onu või tädi püüdlikult tema moodi prooviks rääkida. See oleks veel kummalisem kui ta enda noorusest pärinevad sõnad. Jah, minu arvates oleks see mage. Saad aru, mida ma mõtlen? „Mage!“