Ahastav algus

Katkend

„Ehk õnnestub meil leida mõni kokaraamat ja sealt söögitegemist õppida,“ lootis Klaus. „Lihtsat einet ei peaks olema nii raske teha.“

Päris mitu minutit avasid ja sulgesid Violet ja Klaus krahv Olafi köögikappe, aga ei leidnud neist ühtegi kokaraamatut.

„Ei saaks just öelda, et see üllataks mind,“ sõnas Violet. „Me pole sellest majast ju ainsatki raamatut leidnud.“

„Ma tean,“ ohkas Klaus. „Ma tunnen lugemisest nii suurt puudust. Peaksime ükspäev raamatukokku minema.“

„Aga mitte täna,“ ütles Violet. „Täna peame me kümnele inimesele süüa tegema.“

Sel hetkel kuulsid nad koputust uksele. Violet ja Klaus vaatasid teineteisele ärevalt otsa.

„Kes küll võiks krahv Olafile külla tulla?“ arutles Violet valjusti.

„Võib-olla tahab keegi meile külla tulla,“ ütles Klaus ilma suurema lootuseta.

Baudelaire’i vanemate surmast saadik oli enamik Baudelaire’i laste sõpru ära vajunud, see väljend tähendab siin­kohal, et „nad enam ei helistanud, kirjutanud ega käinud Baudelaire’i lapsi vaatamas, nii et nood tundsid end väga üksi“. Sina ja mina ei käituks nii muidugi ühegi leinava sõbraga, ent see on kurb tõsiasi, et kui keegi on kaotanud armastatud inimese, hakkavad sõbrad teda mõnikord vältima, kuigi neid oleks just sel ajal kõige rohkem vaja.

Violet, Klaus ja Sunny hiilisid eesukse juurde ja vaatasid läbi ukse­silma, millel oligi silma kuju. Nad rõõmustasid, nähes, et neile vaatas vastu kohtunik Strauss.

„Kohtunik Strauss!“ hüüatas Violet. „Kui tore teid näha.“ Ta pidi juba ütlema: „Astuge aga sisse,“ kuid siis tuli talle pähe, et kohtunik ei tahagi ehk oma jalga sellesse pimedasse ja räpasesse majja tõsta.

„Andke andeks, et mul varem polnud aega läbi astuda,“ sõnas kohtunik Strauss, sellal kui Baudelaire’id kohmetult ukseavas seisid. „Tahtsin näha, kuidas te siin hakkama saate, aga ülem­kohtus oli mul käsil väga raske juhtum, mis võttis ära suurema osa mu ajast.“

„Mis juhtum see selline oli?“ küsis Klaus. Kuna ta enam lugeda ei saanud, oli ta nälg uue info järele suur.

„Ma ei saa sellest pikemalt rääkida,“ vastas kohtunik Strauss, „tegu on tööasjadega. Aga ma võin teile öelda, et see puudutab mürgist taime ja kellegi krediitkaardi ebaseaduslikku kasutamist.“

„Kiika!“ kriiskas Sunny, mis pidi tähendama „väga huvitav“, kuigi Sunny ei võinud muidugi mingil moel öeldust aru saada.

Kohtunik Strauss vaatas Sunny poole ja hakkas naerma. „Kiika tõesti,“ sõnas ta ja sirutas käe välja, et Sunnyl pead paitada. Sunny hakkas käest kinni ja hammustas seda õrnalt.

„See tähendab, et te meeldite talle,“ selgitas Violet. „Kui keegi talle ei meeldi või tahab teda vannitada, hammustab Sunny väga-väga kõvasti.“

„Selge,“ kostis kohtunik Strauss. „Aga ikkagi, lapsed, kuidas te siin toime tulete? Kas teile oleks midagi vaja?“

Lapsed vaatasid üksteisele otsa, mõeldes sellele, mida neil vaja oleks. Näiteks teist voodit. Sunnyle korralikku hälli. Kardinaid nende toa akna ette. Kappi kasti asemel. Aga kõige rohkem ihkasid nad muidugi seda, et nad ei peaks enam üleüldse krahv Olafiga tegemist tegema. Kõige rohkem oleksid nad tahtnud koos vanematega oma päriskodus olla, aga see polnud loomulikult võimalik. Violet, Klaus ja Sunny põrnitsesid küsimuse üle järele mõeldes tusaselt põrandat. Lõpuks tegi Klaus suu lahti.

„Kas me saaksime äkki kokaraamatut laenata?“ küsis ta. „Krahv Olaf tegi meile ülesandeks täna õhtul ta teatritrupile süüa valmistada, aga meil pole võtta ühtki kokaraamatut.“

„Taevake,“ kohkus kohtunik Strauss, „õhtusöök tervele teatri­trupile on lastelt küll palju nõutud.“

„Krahv Olaf jätab meile suure vastutuse, sõnas Violet. Tegelikult tahtis ta öelda: „Krahv Olaf on õel vanamees,“ aga ta oli hästi kasvatatud.

„No aga tulge siis minu poole,“ kutsus kohtunik Strauss, „ja otsige välja mõni kokaraamat, mis teile meeldib.“

Lapsed jäid nõusse ja suundusid kohtunik Straussi järel tema hoolitsetud majja. Kohtunik juhatas lapsed läbi lillelõhnalise elegantse koridori avarasse tuppa, ja kui lapsed nägid toa sisemust, pidid nad rõõmust peaaegu minestama, iseäranis Klaus.

See tuba oli raamatukogu. Mitte küll avalik raamatukogu, vaid raamatukogu­tuba, see tähendab, suur hulk raamatuid, mis kuulusid kohtunik Straussile. Neid oli riiulite kaupa, igas seinas maast laeni, ja riiuleid oli ka toa keskel. Raamatuid ei olnud ainult ühes toanurgas, kus seisid suured mugava väljanägemisega toolid ja puust laud, mille kohal rippusid lambid: lugemiseks lausa ideaalne. Kuigi raamatukogu polnud nii suur kui nende vanemate oma, oli ta niisama mugav, ja lapsed läksid elevile.

„Tuhat ja tuline!“ ütles Violet. „On see vast uhke raamatukogu!“

„Aitäh,“ vastas kohtunik Strauss. „Ma olen juba aastaid raamatuid kogunud ja olen oma kogu üle väga uhke. Võite vabalt kõiki mu raamatuid igal ajal kasutada, kui te neid ainult hästi hoiate. Aga kokaraamatud on siin idapoolses seinas. Kas vaatame järele?“

„Jah,“ noogutas Violet. „Ja siis, kui te pahaks ei pane, tahaksin ma uurida teie raamatuid mehaanika kohta. Asjade leiutamine on mu suur kirg.“

„Ja mina tahaksin lugeda raamatuid huntide kohta,“ lisas Klaus. „Viimasel ajal on mulle hakanud huvi pakkuma Põhja-Ameerika loomad.“

„Raamps!“ hüüdis Sunny, mis tähendas: „Palun ärge unustage mulle mõnd pildiraamatut otsida!“

Kohtunik Strauss naeratas. „Milline rõõm on näha noori inimesi, keda huvitavad raamatud,“ sõnas ta. „Aga kõigepealt otsime ehk mõne hea retsepti välja, eks ole?“

Lapsed nõustusid, ja umbes kolmkümmend minutit lappasid nad läbi kokaraamatuid, mida kohtunik Strauss neile soovitas. Tõtt-öelda olid kolm orvukest nii elevil võimalusest viibida krahv Olafi majast eemal ja pealegi selles kenas raamatukogus, et see muutis neid veidi hajameelseks ja neil oli raske toidu­tegemisele keskenduda. Ent lõpuks leidis Klaus roa, mis näis olevat hõrgutav ja ka kergesti valmistatav.

„Lugege seda,“ ütles ta, „puttanesca. See on itaalia pastakaste. Meil tuleb ainult oliivid, kapparid, anšoovised, küüslauk, hakitud petersell ja tomatid üheskoos õli sees ära praadida ning nende juurde spagette keeta.“

„Paistab lihtne olevat,“ nõustus Violet, ja kaks Baudelaire’i orbu vaatasid teineteisele otsa. Võib-olla, kui naabermajas elutses hea kohtunik Strauss oma raamatukoguga, õnnestub lastel oma elujärge meeldivamaks muuta niisama kergesti kui valmistada puttanesca kastet krahv Olafile.

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kangro