Puulane ja Tohtlane

Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. Ehk ta küll nende käest enam tööd ei tahtnud kui teisedki, oli seal siiski see vahe, et ta teenijaile nii palju süüa ei andnud, et nad oleksid võinud kõhtu täita. Kes veerand või pool aastat koerapõlve oli kannatanud, selle sundis nälg jälle hulkuma. Ja kui viimaks ümberkaudu avalikuks tõusis, mispärast pere ära oli läinud, siis ei olnud ihnsal peremehel kogunisti enam võimalik sulaseid saada.

Kaugel Alutaga elas üks kuulus tark. Selle juurde tõttas peremees nõu küsima, viis targale kotitäie raha ning muud meelehead ja päris, kas ei oleks võimalik leida niisugust sulast ja tüdrukut, kes vähema toiduga lepiksid ja peremeest paljaks ei sööks. Tark kostis:

„Võimalik on asi küll, aga see käib üle minu jõu. Seal pead sa v a n a peremehe juurde minema, kes sind üksi võib aidata.“

Seepeale andis ta pikemalt õpetust, kuidas mees kolmel neljapäeva õhtul natuke aega enne keskööd, must jänes kotis, ristteele pidi minema ja seal vilistama, et vanaperemees tuleks.

„Katsu siis ise, kuidas kaupa saate,“ ütles tark, „mina ei või seal pikemalt mitte aidata. Aga ära lase ennast petta.“

Mees küsis, kust ta musta jänese pidi saama, ja tark käskis musta kassi kaasa võtta.

Kui nüüd esimene neljapäev tuli, pistis peremees kassi kotti ja läks ristteele, ehk tal küll natuke hirm püksis oli. Ta vilistas ja ootas, aga kedagi ei tulnud sinna. Viimaks vilistas ta veel korra ja mõtles: „Kui ta nüüd ei tule, siis olen asjata seda teed käinud.“

Tuules tõusis kohin, nagu oleks sepalõõts puhunud. Siis nägi ta musta kogu ülal tuuleõhus lendavat ja hääl küsis: „Mis sa tahad, vennike?“

„Mul on must jänes müüa,“ kostis mees.

„Tule tuleval neljapäeval, mul ei ole täna aega sinuga kaupa teha,“ ütles hääl ja sedamaid kadus kogu vaataja silmist.

Mees oli küll natuke pahane, et ta asjata oli teed käinud, aga mis see aitas – ülemate vastu peab alam kannatlik olema.

Teisel neljapäeval läks asi paremini korda. Sai ta esimest korda vilistanud, siis tuli üks väike vanamees, kaelkott kaelas, ja küsis: „Mis sa tahad, vennike?“

Mees kostis jälle: „Mul on must jänes müüa.“

„Mis ta hind on?“ küsis võõras vanamees.

Mees kostis: „Ma ei taha jänese eest suuremat hinda kui ühe sulase ja tüdruku, kes mind teenivad, aga mind paljaks ei söö.“

„Mitme aasta peale tahad sa kauba teha?“ küsis vanaperemees.

„Minupärast nii kauaks, kui ma elan,“ andis talumees vastuseks.

Aga võõras tähendas, et see kogunisti võimalik ei ole ja et nad muud kaupa ei või sobitada kui seitsme aasta või kaks korda seitsme aasta peale. Talumees oli sellega rahul.

„Tule siis tuleval neljapäeval, too oma must jänes kaasa, siis toon sulle sulase ja tüdruku, kes su käest iial süüa ega juua ei tarvita. Aga põuasel ajal pead nad ööseks vette likku panema, muidu närtsivad nad ega suuda enam tööd teha.“

Mees oli kolmandal neljapäeva õhtul jälle ristteel. Ta vilistas ja vanaperemees tuli sedamaid sinna, aga üksi, ei olnud tal sulast ega tüdrukut kaasas.

„Sa pead mulle nimetissõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks andma, et sa ei võiks taganeda,“ ütles võõras.

Mees küsis, kus sulane ja tüdruk on.

„Kotis,“ kostis vanaperemees.

Et nüüd kaelkott suur ei olnud, seepärast kartis talumees pettust. Võõras, kes ta mõtteid näis tundvat, ütles: „Mina ei peta sind.“ Ta sasis korra kaelkotti ja viskas takukoonla suuruse topi välja, öeldes: „Siin on su sulane!“ Pikk laiade pihtadega mees seisis sedamaid vanataadi kõrval. Teisest topist, mis kotist visati, sündis tüdruk.

„Siin on sinu teenrid, kes süüa ei taha,“ ütles võõras. „Nüüd anna kinnituse veretilgad ja must jänes mulle vastu, siis võid sa koju minna.“

Mees tegi nõnda, kuidas kästud, ja küsis viimaks, mis uute teenrite nimed on. „Sulase nimi on Puulane ja tüdruku nimi Tohtlane,“ ütles vanaperemees, pistis arvatud jänese kotti ja läks siis oma teed. Talumees läks oma pererahvaga koju.

Sulane ja tüdruk tegid iga päev hommikust õhtuni tööd, aga ei küsinud iial süüa – asi, mis peremehele väga armas oli. Ja kui nad mõnikord palaval suvepäeval närtsinud näisid, siis pandi nad ööseks likku, ja teisel hommikul olid nad niisama prisked ja tugevad kui ennegi. Ihnus peremees pani nüüd igal aastal rohkem rahavara kokku, sest et tal tarvis ei olnud pererahvale ei leiba anda ega palka maksta. Sedaviisi olid kaks korda seitse aastat mööda läinud, nõnda et aga mõni nädal veel puudus. Peremehel tuli mure, et ta oma teenijad võiks kaotada. Sellepärast mõtles ta üht ja teist, kuidas võimalik oleks aega pikendada.

Ühel hommikul tõusis ta üles ja nägi, et sulane ja tüdruk veel tööl ei olnud. Ta arvas, et nad lakas alles magavad, ja ronis mööda redelit üles. Aga seal ei olnud kedagi looma leida. Asemelt, kus nad olid maganud, leidis ta ühe mädanenud puukännu ja hunnikukese kasetohtu. Äkitselt märkas ta, mis olid tähendanud tüdruku ja sulase nimed, kes vist muud ei võinud olla kui nõiduse võimul puust ja tohust tehtud. Ta tahtis praegu mööda redelit alla hakata minema, kui üks käsi ta kõrist kinni võttis ja ta sealsamas ära kägistas. Naine ei leidnud hiljemini lakast muud kui kolm verepiiska. Aita minnes pani ta tähele, et viljasalved tühjad ja rahakirst kolletanud kaselehtedega oli täidetud.

Nõnda oli korraga kõik vara lõppenud. Ja ka lesknaine suri mure pärast, ehk ta küll sellest teada ei saanud, et vanapoiss oli peremehe kägistanud, kes oma hinge ahnuse pärast temale oli müünud. See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta ülekohtusel kombel oma rikkust oli kokku pannud.