„Vikerlastest“ ja mitte ainult – Eesti ooper

Ooper on muusikaline lavažanr, milles on ühendatud vokaal- ja instrumentaal­muusika, kirjandus ja kujutav kunst ning sisu antakse edasi lauldes. Ooperi ajalugu ulatub tagasi Itaalia linna Firenzesse 16. sajandi lõpul. Tol ajal nimetati ooperit muusikaliseks draamaks, sest tekst oli muusikast olulisem. Seetõttu peetakse 17. sajandi algust, mil Claudio Monteverdi oma ooperites muusikale suurema tähtsuse omistas, ooperi kui muusikalise lavažanri alguseks.

Ooperit armastav publik läheb teatrisse suurte ootustega. Sellesse, et kuulajad saaks ooperietendusest nauditava elamuse, panustab palju oma ala professionaale. Nii ei sünni ükski lavatükk ilma helilooja loodud ooperipartituurita, mille järgi dirigent etenduse muusikat juhatab. Ilmselgelt on vaja ka libretisti kirjutatud libretot ehk ooperiteksti ja lavastajat, kes loob etendusest terviku. Mõeldamatu on etenduse süžee ehk sisu edasi andmine ilma vokaalsolistide esitatud aariate ehk virtuoossete soololauludeta. Mõnikord laulavad solistid mitmekesi koos, moodustades ansambleid, rahva rolli täidab ooperis koor. Meeleolu aitavad luua kavandatud kostüümid ja lavakujundus. Enne ooperietenduse algust kõlab orkestri esituses avamäng ehk muusikaline sissejuhatus, kus on sageli kasutatud ooperis leiduvaid juhtmotiive ehk tegelasi iseloomustavaid meloodialõike. Eesriide avanedes algab tegevus, mis on jaotatud vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Sõltuvalt lavastaja nägemusest võib ooperis osaleda ka balletirühm.