Õhk ümbritseb meid kogu aeg ja kõikjal. Tavaliselt me ei pane seda isegi tähele. Õhk tuletab enda olemasolu meile meelde aga siis, kui tuuleiil ähvardab meid jalust lükata, tõmbab tagurpidi vihmavarju või kangutab majalt katuse. Muistsed rahvad arvasid, et kogu loodus on hingestatud, ja nii kujutlesid nad ka õhu ja tuulte valitsejaid elusolenditena. Paljudel rahvastel on muinasjutte tuulejumalatest või tuuletarkadest, kelle tegutsemine mõjutas ka inimeste elu. Tuulejumalatega tuli hästi läbi saada, nende nõu kuulda võtta, muidu võis juhtuda nagu ka selles Kuusalust üles kirjutatud rahvajutus.
Kord tahtnud kolm hiidlast suurele maale minna. Nad kartnud aga tormi ja läinud targa juurde nõu küsima, kas teekond hästi läheb. Tark andnud nendele oheliku, millel olnud kolm sõlme. Tark ütelnud: „Kui minema hakkate, päästke esimene sõlm lahti; keset merd teine, ja kui randa olete jõudnud, avage alles kolmas sõlm, aga pidage meeles, et te mere peal kolmandat sõlme ei ava!“ Mehed asunud teele. Minema hakates teinud nad sõlme lahti – kohe oli tuul tagant ja paat lendas edasi. Keset merd avanud nad teise sõlme, ja paat lennanud kiiremini edasi. Aga kui nad randa jõudmas olid, avasid nad kolmanda sõlme. Et nad targa keeldu ei kuulanud, tõusis tuul vastu ja ajas hiidlased merele tagasi. Nad kahetsesid väga, kuid mis see enam aitas.
(Üles kirjutanud Viinistu algkooli õpilane Arnold Adler 1935. a, ERA II 111, 140 (9) < Kuusalu kihelkond.)
