Modernistlik kirjandus kompab reaalsuse ja kujutluse piiri, toob ilmsiks selle tinglikkuse ja muutlikkuse.
Tegelikkuse ja fiktsiooni suhted
Kirjandus on korraga seotud kahe maailmaga: reaalse maailmaga, mis inimesi ümbritseb ning milles kirjanikud ja lugejad elavad, ja fiktsionaalse ehk väljamõeldud maailmaga, mille kirjanik loob kujutlusvõime toel. 20. sajandil levis ja kinnistus uus arusaamine kirjanduse suhetest mõlemaga.
- Seda saab luua ja muuta individuaalse mõtte ja kujutluse abil.
- Ei allu individuaalsele mõttele ja kujutlusele, areneb omasoodu paljude tegurite koosmõjul.
- On kunstiliselt korrastatud, esitatud enamasti tervikliku loo või pildina.
- Ei ole kunstiliselt korrastatud ega tervikuna haaratav.
- On olemuselt tähenduslik, loodud mingi mõtestatud kavatsusega ja eeldab tõlgendamist.
- Ei ole olemuselt tähenduslik, kuid sunnib reageerima ja tegutsema.
- Võib sisaldada tegelasi, olukordi, sündmusi, keda või mida pole päriselt olnud või mis pole päriselt võimalikud.
- Sisaldab inimesi, olukordi, sündmusi, mis annavad ainest kunstiteoste loomiseks, kuid võib saada ka ise teostest mõjutusi edasiseks arenguks.
Märkimisväärselt kasvas teadlikkus fiktsiooni omadustest. Mõisteti, et fiktsiooni ja tegelikkust tuleb eristada, aga ka seda, et eristamine ei ole alati sugugi lihtne. Fiktsioon ja tegelikkus on tihedalt seotud: ilukirjandus ja muud fiktsionaalsed kunstiteosed tekitavad mõtteid ja kujutlusi, mis mõjutavad inimeste tegusid päriselus, teod omakorda ajendavad uusi mõtteid ja kujutlusi. Ilukirjandus võib panna inimesi kujutlema võimalusi, mida tegelikkuses pole kogetud, ning anda sel moel tõuke suurteks muutusteks nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas.
Ilukirjanduse vastutusrikast rolli ühiskonnas hakati üha selgemini mõistma. Ühtlasi kasutasid ilukirjanduse võimet mõjutada inimeste mõtlemist ja käitumist 20. sajandi suurtes ühiskondlik-poliitilistes konfliktides ära kõik huvirühmad ja poliitilised jõud. Kirjandusteoseid loodi ja levitati nii demokraatlike tõekspidamiste toetuseks kui ka totalitaarsete režiimide tellimusel. Viimased püüdsid inimeste mõtlemist kontrollida ka raamatute keelamise ja hävitamise abil; ilukirjanduse viljelemine või isegi lugemine kujunes seetõttu sageli omamoodi poliitilise vastupanu vormiks.
Ilukirjanduse mõju inimestele ning katseid seda mõju lämmatada või sellega manipuleerida on käsitlenud nii mõnedki 20. sajandi silmapaistvad fiktsionaalsed teosed.
Mäng elu ja fiktsiooni piiridega
Fiktsiooni ja tegelikkuse keerukaid suhteid hakkasid 20. sajandi kirjanikud teadlikult kasutama kunstilise võttena. See teadlikkus tähendab muu hulgas arusaama, et kui lugeja loeb ilukirjandusteost, ei suhtle ta vahetult kirjanikuga, vaid tekstiga, mis vahendab talle teose fiktsionaalset maailma. Lugejal tekib teksti põhjal küll ettekujutus teose autorist, aga autorikuju ehk tekstuaalne autor, keda lugeja teose põhjal ette kujutab, on tinglik, teda ei saa samastada elava inimese, kirjanikuga. Paljud 20. sajandi kirjanikud on nende rollidega teadlikult mänginud, näiteks loonud endast mitu autorikuvandit, toonud end tegelasena oma teostesse, kujundanud oma päriselu ja käitumist oma loomingu põhjal või vastupidi, taotlenud äärmiselt ranget vahetegemist enda kui inimese ja enda kui autori vahel.
Lugeja, kirjanik, autor, tegelane
Lugeja, kirjanik, autor, tegelane
Veel üks Queeni-lugude omapära on autori varjamatu suhtlemine lugejaga: enne, kui peategelane kurjategija paljastab, esitab autor lugejale otsesõnu väljakutse roimari isik detektiivi leitud andmete põhjal ära arvata.
Lugeja, kirjanik, autor, tegelane
Juhan Viiding oli kutselt näitleja. Rollimängud, ühe ja sama inimese võime kehastada eri tegelasi või identiteete on teatrikunsti tuum, mida Viiding võttis väga tõsiselt. Pildil Juhan Viiding Hamleti rollis.
Inimesed ja tegelaskujud
Alice B. Toklase autobiograafia
Gertrude Stein, 1933 (katkend)2. peatükk. Minu tulek Pariisi
Oli aasta 1907. Gertrude Steinil tuli just trükist välja „Kolm elu“, mille ta omal kulul välja andis, ja ta oli hoolega ametis „Ameeriklasteks saamisega“, oma tuhandeleheküljelise raamatuga. Picasso oli just valmis saanud tema portree, mis tollal kellelegi ei meeldinud, välja arvatud maalijale ja maalitule, ning mis nüüd on nii kuulus, ja ta oli just alustanud oma veidrat keerulist pilti kolmest naisest, Matisse oli just valmis saanud Bonheur de Vivre’i, oma esimese suure kompositsiooni, mis andis talle nime foov ehk zoo. Oli ajajärk, mida Max Jacob on hiljem nimetanud kubismi sangariteajastuks. Mäletan, et hiljaaegu kuulsin Picassot ja Gertrude Steini rääkimas igasugustest sündmustest, mis tollal kõik olid olnud, üks neist ütles, aga kõik see ei saanud ju toimuda selle ühe aasta jooksul, oh, ütles teine, sa unustad kullake et olime siis noored ja tegime aastaga üksjagu ära.
Nii palju on rääkida sellest, mis toimus siis ja mis oli toimunud varem ja selleni välja viinud, aga nüüd pean kirjeldama seda, mis ma nägin, kui tulin.
Fleurusi tänav nr 27 elamine koosnes siis nagu praegugi pisikesest kahekorruselisest pavillon’ist nelja toakese, köögi ja vanniga, ning sellega külgnevast ateljeest. Praegu ühendab ateljeed pavillon’iga pisike koridor, mis ehitati juurde 1914. aastal, kuid tollal oli ateljeel omaette sissekäik, helistati kas pavillon’i kella või koputati ateljeeuksele ning väga paljud tegid nii ühte kui teist, kuid enamik koputas ateljeeuksele. Mulle anti õigus teha mõlemat. Laupäevaõhtuks kutsuti mind sööma, laupäevaõhtu oli see õhtu, kui tulid kõik, ja kõik tõepoolest tulidki. Läksin õhtusöögile. Selle valmistas Hélène. Ma pean rääkima natuke Hélène’ist.
Hélène oli Gertrude Steini ja tema venna juures olnud juba kaks aastat. Ta oli niisugune imetlusväärne bonne, teiste sõnadega universaalne teenija, hea kokk, kellele pererahva ja tema enda heaolu on südameasjaks, kes on kindlalt veendunud, et kõik mida müüakse, on ülearu kallis. Oi aga see on kallis, vastas ta igale küsimusele. Ta ei visanud midagi ära ja majapidamises kulutas korrapäraselt kaheksa franki päevas. Ta tahtis selle summa sisse arvata ka külalised, pidas seda uhkuseasjaks, aga see oli muidugi raske, sest maja hea maine nimel ja ka oma pererahva rahuldamiseks pidi ta kõigile piisavalt süüa andma. Ta oli tõesti suurepärane kokk ja tegi väga head sufleed. Tollal elatus suurem osa külalisi nii või teisiti juhutuludest, ükski ei nälginud, keegi ikka aitas, ent külluses suurem osa siiski ei elanud. Umbes neli aastat hiljem, kui nad hakkasid kõik tuntuks saama, ütles Braque ohates ja naeratades, kuidas küll elu on muutunud, meil on nüüd kõigil kokad, kes oskavad sufleed teha.
Hélène’il olid omad arusaamad, ta ei sallinud näiteks Matisse’i. Ta ütles, et prantslane ei tohiks ootamatult söömaajale jääda, eriti kui ta veel enne teenijalt on küsinud, mis õhtuks on. Ta ütles, et välismaalastel on täielik õigus niimoodi teha, kuid mitte prantslasel ning Matisse oli ükskord niimoodi teinud. Nii et kui miss Stein talle teatas, monsieur Matisse jääb täna õhtusöögile, ütles Hélène ikka, sel juhul ei tee ma omletti, vaid praen mune. Sinna läheb niisama palju mune ja sama hulk võid, aga näitab üles vähem lugupidamist, ning küllap ta aru saab.
Hélène kuulus majakonda kuni 1913. aastani. Siis tema mees, ta oli selleks ajaks abiellunud ja tal oli väike poeg, nõudis, et ta teisi kauem ei ümmardaks. Oma suureks kurvastuseks ta lahkus ning hiljem rääkis ikka, et kodus polnud elu kunagi nii lõbus, kui see oli olnud Fleurusi tänavas. Palju hiljem, alles nii kolme aasta eest, tuli ta aastaks tagasi, talle ja tema mehele olid saabunud rasked ajad ja tema poeg oli surnud. Hélène oli rõõmsameelne nagu ikka ja tohutult huviline. Ta ütles, kas pole haruldane, kõiki neid inimesi, keda mina tundsin siis, kui nad polnud veel mitte keegi, mainitakse nüüd muudkui ajalehes ja üks õhtu mainiti raadios monsieur Picasso nime. Oh, ajalehes räägitakse isegi monsieur Braque’ist, kes ikka siis suuri pilte riputamise ajal üleval hoidis, sest ta oli kõige tugevam, kuni kojamees naelu lõi, ja pannakse Louvre’isse, kujutage vaid, Louvre’isse tolle vaese väikese monsieur Rousseau pilt, kes oli nii arglik, et kartis uksele koputadagi. Hélène kibeles hirmsasti näha monsieur Picassot ja tema naist ja last ning valmistas talle oma uhkeima õhtusöögi, aga kui muutunud ta on, ütles ta, noh, ütles ta, arvatavasti on see loomulik, aga poeg on tal küll armsake. Meie meelest tuli Hélène tagasi noort põlvkonda üle vaatama. Teatud määral tuligi, kuid nad ei pakkunud talle huvi. Ta ütles, et nad ei avalda talle muljet, mis neid kõiki väga kurvastas, sest Hélène’i kuulsus oli levinud üle Pariisi. Aasta pärast läksid lood paremaks, tema mees teenis rohkem raha ja ta jäi järjekordselt koju. Aga nüüd tagasi 1907. aastasse.
Tõlkinud Malle Talvet20. sajandi algusest peale eemaldus ilukirjandus üha enam eesmärgist kõnelda sellest, kuidas asjad maailmas päriselt on. Teadvustati, et fiktsioon tegeleb võimalikkuse, mitte tegelikkusega. Kirjandusteos kõneleb sellest, kuidas asjad võiksid olla. Nii väljendab teos autori tõekspidamisi, muresid, unistusi, ideaale ning huvitab lugejat, kellele need samuti korda lähevad.
Objekti ja kujutise suhted
Enne modernse ajastu algust oli levinud ettekujutus, et fiktsionaalne maailm on pärismaailma kujutis ehk representatsioon. Valitses arusaam, et kunst kujutab kunstivälise tegelikkuse objekte (olukordi, sündmusi, inimesi, asju), ning eeldati, et fiktsionaalne maailm sarnaneb pärismaailmaga. Fiktsioon selgitas pärismaailmas toimuvat, üldistas selle seaduspärasusi, kujutas selle osi ja osalisi.
Üldisemas mõttes kehtis see arusaam ka olemuselt fiktsionaalsete, ainelises tegelikkuses puuduvate objektide kohta, näiteks üleloomulike võimetega tegelaste ja fantastiliste olendite, ideaalühiskondade, ususümbolite jm kunstis kujutatava kohta. Nendegi objektide puhul eeldati, et nad on kunstniku kujutluses või üldises kultuuritraditsioonis enne olemas, kui kunstnik neile teoses mingi kuju annab – objekt ei sõltu kujutisest, vaid kujutis objektist.
Modernse maailmatunnetuse, keeletaju ja kunsti juurde kuulub aga vastupidine veendumus: kujutamine määrab objekti omadused, annab objektile kuju.
Kes on pildil?
_l.jpg)
Sélavy tegelaskujul ei ole otsest vastet pärismaailmas, ka fiktsionaalse karakterina ei ole ta selgepiiriline, realistlikus laadis välja arendatud. Ta on tegelane, kellele eri autorid on keelemängude käigus omistanud mitmesuguseid omadusi, ütlusi või eluseiku. Tema identiteet koosnebki ainuüksi neist mitmekesist päritolu sõnalistest ja pildilistest kujutistest.
Traditsiooniline arusaam kunstiteosest kui kujutisest
Modernne arusaam kunstiteosest
Nüüd hakati mõistma, et kirjandusteos ei ole vahetu ülevaade maailmast, kus kirjanik tegelikult elab, vaid kujutab fiktsionaalset maailma, kuhu autor on koondanud talle millegi poolest olulisi asju. Seda fiktsionaalset maailma ei saa kogeda väljaspool teost, kuhu ta kuulub, sest see ei ole välisilma koopia, vaid autori tõlgendus iseenese kokkupuudetest välisilmaga.
20. sajandi kirjandus on loodud juba teadlikult selle arusaama valgel, kuid sellist arusaama saab rakendada ka varasemale kirjandusele. 20. sajand ei uuendanud mitte ainult kirjanduse vormivõtteid ja temaatikat, vaid ka kirjanduse mõtestamist ja tõlgendamist. Modernse lugeja esimene küsimus ei ole, mis juhtus või oli olemas enne teose tekkimist. Modernne lugeja küsib, mis juhtub teose maailmas, mida sellest saab järeldada autori taotluste kohta ning kellele ja miks võib olla oluline, et selline maailm on välja mõeldud.
Kellest on jutt?
Rroosi Selaviste
Ilmar Laaban, 1957 (katkendid)Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.
[‑‑‑]
Nii õhuke on Rroosi Selaviste hingeõhuke, et tema südametuks muutub hõlpsasti südametuks.
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste aadress: Sala-Mander.
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste garderoob:
läkaläki
ülikuubist ülikuub
pikk fragment pigmenteerit frakist
puu-särk
(ka sukas asub tal kasutu kasukas)
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste saadab mulle talle, et saadaksin talle mulle; mina saadan neid, ja teel saavad neist saadan ja neid.
[‑‑‑]
Rroosi Selaviste mälestustahvel on mõeldud plaanita plaatina-plaadina.
– Millega pühkida Rroosi Selaviste kalmu?
– Palun – siin on tema luud.
Küsimused
- Miks võivad fiktsionaalsed teosed mõjutada sotsiaalpoliitilist tegelikkust? Kuidas 20. sajandi ajalugu seda seost kinnitab?
- Milles seisneb kirjaniku ja autori erinevus? Kuidas 20. sajandi kirjandus seda erinevust kunstivõttena ära kasutas?
- Milles seisneb traditsiooniline ettekujutus kunstiteosest kui kunstivälise maailma kujutisest? Mille poolest modernne ettekujutus sellest erineb?
- Milline on 20. sajandil tekkinud arusaam selle kohta, mida autor oma teose fiktsionaalses maailmas kujutab?
