„Stepihunt“ (1927)

Hermann Hesse

Seotud sisu
Muud tegevused

Ajastukriitiline lugu

Hermann Hesse (1877–1962) „Stepihunt“ kõneleb inimese hingelisest kriisist, mida lisaks isiklikele probleemidele põhjustab ajastu oma meeleolu ja hoiakutega. „Stepihundi“ loomise ajal oli Saksamaa, kes oli esimese maailmasõja kaotanud, poliitilises ja majanduslikus kriisis. Nn Hitleri putšiga kerkis 1923. a esile natsionaalsotsialistlik töölispartei, mis hakkas koguma üha suuremat populaarsust. „Stepihunt“ on selle parem- ja vasakäärmusluse, natsionalismi ja sotsialismi, demokraatlike väärtuste ja keisririigi autoritaarsuse vahel lõhestunud ühiskonna analüüs. Kirjanik tundis end elavat otsekui hukkuvas, lagunevas maailmas, mis muutus järjest ebaõdusamaks ja ohtlikumaks.

Hesse ühiskonnakriitika ei kujuta endast lihtsakoelist süüdistust indiviidi ahistava ühiskonna vastu. Kirjanik võtab luubi alla üksik­isiku ja tema kohanemise ühiskonnaga, mille käsitlusest kasvab välja kultuuri­kriitika. Eeskätt kritiseerib ta kaasmaalaste intellek­tualismi – liigset keskendumist abstraktsele vaimuvallale – ning heidab Saksamaa vaimuinimestele ette, et nad põgenevad tõelisusest, on sissepoole pööratud, selmet rääkida kaasa ühis­konna­elu pakilistes küsimustes.

Kriitilist suhtumist oma kaasaega ei tekitanud Hesses mitte ainult Saksamaa ühiskondlik ja vaimne õhustik, vaid kogu lääne kultuuri areng. Nii väljendab Hesse „Stepihundis“ eitavat suhtumist modernsesse tehniseeruvasse tsivilisatsiooni, sest tajub seda ohuna inimese vaimsele ja hingelisele tervisele. Ajastu haiguse sümboliks on inimeseks ja hundiks kahestunud, loodusest võõrdunud, loomulikust elukeskkonnast lahti rebitud mina, kes ei leia enam rahu. Masinad ja tehnika ei ole teinud inimese elu kergemaks, vaid muserdavad teda, tekitavad võimu­iha, mis viib rahvad sõtta ja enese­hävituseni, inimesed tühjustunde ja meeleheiteni. Sellist ajastukriitikat kohtab terve Hesse põlvkonna – ekspressionistlike kunstnike ja kirjanike – loomingus, mida märkimisväärselt mõjutas filosoof Oswald Spengleri teos „Õhtumaa allakäik“. Hesse otsis sageli tuge (eriti nt teostes „Hommikumaaränd“ ja „Siddhartha“) idamaade filosoofiast, millest ta juba nooruses oli vaimustunud ja millest paljud 20. sajandi vaimuinimesed otsisid lahendusi lääne kultuuri probleemidele.

Max von Sydow Harry Halleri osas Fred Hainesi filmis „Stepihunt“ (1974)

Lääne kultuuri kriitika

Oswald Spengler, „Õhtumaa allakäik“

1918–1922 (ee k 2012)

Saksa mõtleja Spengleri (1880–1936) ajaloofilosoofiline teos käsitleb kultuure kui elusorganisme, mis oma sisemise loogika ja kooskõla kohaselt arenevad ning lõpuks hääbuvad. Lõpueelses staadiumis, kuhu Spengleri järgi oli jõudnud lääne kultuur, muutuvad kõik kultuurid iseäranis kunstlikuks ja rafi­nee­ri­tuks, kaugenevad loomulikust elust, ning inimestel kaovad kindlad tõeks­pidamised ja usk kõrgematesse väärtus­tes­se. Selliseid jooni täheldasid (vara)modernistliku kultuuri ja eluviisi juures paljud, kultuuri niisugune areng näis seletavat ka maailmasõja puhkemist. Spengleri raamat äratas suurt tähele­panu, sellest sai läänemaailmas menuteos, mis äratas nii vaimustust kui ka kriitikat, kuid avaldas igal juhul sügavat mõju väga paljudele vaimuinimestele, sh kirjanikele (eesti kirjanduses näiteks Tammsaarele).

Seotud sisu
Muud tegevused

Modernistlik kujunemisromaan

Hesse loomingu keskne teema on iseendani jõudmise tee, mis viib eemale kõigest kollektiivsest ja autoritaarsest. Paljudes tema teostes on kujutatud tugevat, iseend leidnud ja endale truuks jäävat indiviidi, kelle eeskujul saab vabaks ja leiab oma tõelise olemuse ka peategelane. Vaimsetest väärtustest lähtuva iseolemise poole püüdlevad tegelased kõigis Hesse teostes, kõrgpunkti saavutab see taotlus romaanis „Klaas­pärlimäng“, milles Hesse visandab oma kultuuriideaali: utoopilise vaimuriigi Kastaalia, kus pühendutakse klaaspärlimängule, millesse on salapärasel moel kätketud kõik inimeste teadmised ja vaimuvara.

Ideaalmaailm

Klaaspärlimäng

Hermann Hesse, 1943 (katkendid)

Ärgu oodatagu meilt seetõttu täielikku klaas­pärlimängu ajalugu ega teooriat, ka meist väärikamad ja osavamad autorid ei oleks tänapäeval selleks võimelised. See ülesanne jääb tulevaste põlvede lahendada, kui allikad ja vastavad vaimsed eeldused vahepeal kaduma ei lähe. Veelgi vähem aga tahab käesolev kirjutis olla klaaspärlimängu õpik, seda ei kirjutatagi eales. Nimeomase mängude mängu mängureegleid õpitakse tavalisel ettekirjutatud viisil, milleks kulub mitu aastat, ja ükski asjassepühendatu ei tunne huvi selle vastu, et neid kergemini õpitavaks teha.

Need reeglid, mängu märgikeel ja grammatika, kujutavad endast teatavat kõrgestiarenenud salakeelt, mille moodustamisest mitmed teadused ja kunstid, peamiselt aga matemaatika ja muusika (resp. muusikateadus) osa võtavad ja mille kaudu saab peaaegu kõigi teaduste sisu ja tulemusi väljendada ning vastastikku seostada. Klaaspärlimäng on niisiis mäng kõigi meie kultuuri sisude ja väärtustega, nendega mängitakse samal viisil, nagu näiteks kaunite kunstide õitseaegadel maalikunstnik oma paleti värvidega võis mängida. Kogu sellel vaimu­väärtuste tohutul materjalil, mida inimkond viljakatel ajastutel tunnetuse, üllaste mõtete ja kunsti­teoste alal on loonud ja mida järgnevad teadusliku vaatluse perioodid on mõisteteks koondanud ja intellektuaalseks ühisvaraks teinud, kõigel sellel mängib klaas­pärli­mängija nagu organist orelil, kusjuures see orel on otse kujutelda­matult täiuslik, tema manuaalid ja pedaalid kombivad kogu vaimset kosmost, tal on peaaegu loendamatul arvul registreid, teoreetiliselt peaks selle instru­mendiga saama kogu vaimset maailma­sisu mängus reprodutseerida.

[‑‑‑]

Klaaspärlimäng

Nii kõiksuse kui meistriteoste helid
kartlikku meis kaja leidku üha;
need, keda õndsad ajad imetelid,
koos ehtigu me harrast püha.

Meid tõstma maagilise märgistiku
suur salavägi kõrgemale peab:
see elu kallasteta segadiku
võrdpiltidesse selgelt seab.

Kristalset tähekõla nende hingist
truult kuulates me elud mõtte said,
ja välja langeda võib nende ringist
kord püha keskme poole vaid.

Tõlkinud Helga Kross, värsid Ain Kaalep
Romaan jutustab klaaspärli­mängumeistri Josef Knechti eluloo kuni ajani, mil Knecht meistri­seisusest loobub, sest tal on tekkinud kõhklused vaimueliidi rolli kohta ühiskonnas ning teda teeb murelikuks üha enam maad võttev ootus, et vaimu­inimesed politiseeruksid. Esimene katkend romaani sisse­juhatavast osast „Klaas­pärlimäng“ annab ülevaate klaaspärli­mängu ning Kastaalia ideaal­ühiskonna kujunemisest. Luuletus pärineb romaani viimasest osas, mis sisaldab Knechtist maha jäänud kirjutisi.

Sisemine lõhestatus

Stepihunt

Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1973, lk 53–54

Oh ma stepihunt: sörgi ja konka,
lund täis on maailm,
näed kasepuult tõusvat küll ronka,
ei jänest, ei hirve näe silm!
Kuis igatseb hirve mu meel!
Hirv on minu südamesooviks:
teda käega ja hambaga prooviks,
mis ilusam oleks tast veel!
Kogu hingest ma ütleks hellale tere,
kihvad kõvasti reite õrnusse lööks,
jooks ära ta helepunase vere,
siis üksi jääks ulguma terveks ööks.
Ma isegi mõne jänese neelaks,
öös on tema liha nii magus ja soe.
Oh, otsekui miski selle kõik keelaks,
mis elule annab rõõmsama moe!
Juba on minu sabas halli
ja nägeminegi nüri,
juba ammu naisegi kaotasin kalli.
Nüüd sörgi ja hirvede kannule püri,
nüüd konka ja jäneseid aja:
ainult unistus, ainult tuulte kaja!
Ainult lumega kustuta põlevat janu,
oma hingekest vedades kuradi manu.

Tõlkinud Ain Kaalep
Harry Haller nimetab seda luuletust oma auto­portreeks. See väljendab Halleri lõhestumist inimese- ja hundi­loomuse vahel, kuid ka tema hundiloomuse rahulolematust, suutmatust end terviklikuna tunda.

Maagiline teater

Stepihunt

Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 173–176

Ta hoidis mu ees ühte peeglit, ma nägin selles jälle oma isikutervikut paljudeks minadeks lagunevat, nende arv näis olevat veelgi kasvanud. Ainult et figuurid olid nüüd väga väikesed, umbes nii suured nagu parajad malenupud, ja mängija võttis neist leebete kindlate sõrmedega mõne tosina ja pani malelaua kõrvale põrandale. Sinna juurde rääkis ta ühetooniliselt, nagu kordaks ta sagedasti peetud kõnet või loengut:

„Teile on tuttav hukatuslik väär­arvamus, nagu oleks inimene püsiv tervik. Teile on ka teada, et inimene koosneb suurest hulgast hingedest, väga paljudest minadest. Isiksuse näilise ühtsuse lõhestumist nendeks paljudeks figuurideks peetakse hullumeelsuseks, teadus on selleks välja mõelnud nimetuse „skisofreenia“. Siin on teadusel niipalju õigus, et loomulikult pole paljusus talitsetav ilma juhtimiseta, ilma teatava korra ja grupeerimiseta. Õigus pole tal aga kinnitada, et see kord paljude allminade hulgas saab olla ainult ühekordne, aheldav, eluaegne. Sellel teaduse eksitusel on ebameeldivaid tagajärgi, tema väärtus on üksnes selles, et riigiteenistuses olevad õpetajad ja kasvatajad võivad oma tööd lihtsustada ning mõtlemise ja eksperimenteerimise ära jätta. Selle eksituse tulemusena peetakse paljusid inimesi „normaalseteks“, isegi sotsiaalselt üliväärtuslikeks, kes on parandamault hullud, ja ümber­pöördult – loetakse mõningaid hulludeks, kes on geeniused. Seepärast täiendame teaduse lünklikku hingeõpetust mõistega, mida me nimetame ülesehitus­kunstiks. Me näitame inimesele, kes on kogenud oma mina lagunemist, et ta võib tükke igal ajal ükskõik millise korra järgi uuesti kokku panna, saavutades sel teel elumängu lõpmatu mitmekesisuse. Nii nagu kirjanik teeb käputäiest figuuridest draama, nii koostame meie oma tükkideks võetud mina figuuridest üha uusi gruppe uuteks mängudeks ja pinevusteks, igavesti uuteks situatsioonideks. Vaadake!“

Leebete, tarkade sõrmedega võttis ta minu figuurid, kõik need raugad, noorukid, lapsed, naised, kõik need lõbusad ja kurvad, tugevad ja haprad, kärmed ja kohmakad figuurid, seadis nad oma mängulaual kähku üles, nii et nad organiseerusid peagi gruppideks, perekondadeks, mängudeks ja lahinguteks, sõprus- ja vaenkondadeks, moodustades maailma miniatuuris. Tükk aega laskis ta sel rahvarikkal ja ometi hästikorrastatud väikesel maailmal minu võlutud pilgu all liikuda, mängida ja võidelda, liite sõlmida ja lahinguid lüüa, kurameerida, abielluda ja paljuneda – see oli tõesti rohke tegelaskonnaga liikuv ja põnev draama.

Siis pühkis ta lõbusa käeliigutusega kõik figuurid laual tasakesi ümber, lükkas nad hunnikusse ja koostas nõudliku kunstnikuna samadest figuuridest sootuks uue mängu, sootuks teistsuguste grupeeringute, suhete ja põimumistega. Teine mäng oli esimesega sarnane: see oli sama maailm, sama materjal, millest ta oli ehitatud, kuid häälestus oli muutunud, tempo vaheldunud, motiivid teise rõhu saanud, situat­sioonid teistmoodi paigutatud.

Ja nii pani tark mängur kujudest, millest igaüks oli tükike minust endast, ühe mängu teise järel üles, kõik üksteisega kaugelt sarnased, kõik samasse maailma kuuluvaina, sama päritolu tõttu äratuntavad, kuid siiski täiesti uued.

„See on elukunst,“ rääkis ta õpetavalt. „Te võite oma elumängu tulevikus ise soovikohaselt edasi arendada ja elustada, keerulisemaks ja rikkamaks muuta, see on teie teha. Nii nagu hullumeelsus kõrgemas tähenduses on igasuguse illustratsioone algus, nii on skisofreenia igasuguse kunsti, igasuguse fantaasia algus. Isegi õpetlased on juba peaaegu sellele äratundmisele jõudnud, nagu võib näiteks lugeda „Printsi võlusarvest“, sellest vaimustavast raamatust, milles ühe õpetlase vaevarikast ja hoolsat tööd õilistab mitme hullumeelse ja vaimu­haiglasse pistetud kunstniku geniaalne kaastöö. – Võtke ja pange oma figuurikesed taskusse, see mäng teeb teile veel sageli rõõmu. Te võite näiteks figuuri, kes täna talumatuks peletiseks kujuneb ja teie mängu rikub, homme kahjutuks kõrval­figuuriks degradeerida. Te võite vaesest armsast figuurikesest, kellele on mõnda aega määratud aina olla pigis ja puntras, teha järgmises mängus printsessi. Soovin palju lõbu, mu härra!“

Tõlkinud Mati Sirkel

„Stepihunt“ käsitleb Harry Halleri eneseotsinguid, mistõttu võib teost pidada omamoodi arengu- ehk kujunemisromaaniks. See romaaniliik keskendub inimese siseilma kujunemisele, eneseleidmisele ja oma isiksuse ülesehitamisele koos sinna juurde kuuluvate hingeheitlustega. Hessele oli suureks eeskujuks 18.–19. sajandi vahetuse kirjanik Goethe, kes kujunemisromaani žanrile aluse oli pannud. Valgustus­ajastu kujunemis­romaanides ning hilisemates seda traditsiooni järgivates teostes oli lisaks eneseleidmisele oluline ka indiviidi õnnestunud sotsiaalne lõimumine. „Stepihunt“ on aga modernistlik teisend kujunemisromaanist ning seal osutuvad inimese suhted iseenda ja ühiskonnaga keerukamaks kui varasemas kirjanduses.

Valgustusajastust alates oli arusaam inimese psüühilisest arengust väga palju muutunud. 20. sajandi algul lähtus see eelkõige Sigmund Freudi psühhoanalüüsist ja Carl Gustav Jungi analüütilisest psühholoogiast. Hesse oli tuttav mõlema käsitlusega. Freudi pessimistlik tõdemus, et inimene ei ole iseenda peremees, vaid paljuski oma teadvustamata tungide meelevallas, oli 20. sajandi alguseks andnud hoobi valgustuslikule progressiusule, mis eeldas inimese vaba enesemääratlust ja ‑valitsemist. Freudi teooriad pakkusid tohutut huvi mitmele kirjanike­põlvkonnale, kes asusid oma teostes lahkama seda miskit, irratsionaalset, mille võimuvallas inimene paratamatult on. Jungi järgi on indiviid keeruline kompleks, mis koosneb paljudest, nii teadvustatud kui ka teadvustamata (väljatõrjutud, allasurutud, unustatud) osadest. Teadvustamatusse lükatud osa isiksusest nimetab Jung varjuks – see on isiksuse tume pool, tema negatiivsed omadused, mis on ühiskondliku käibemoraali tõttu alla surutud ning mida sageli projitseeritakse minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele. Varju kohtamine, selle integreerimine on tähtis samm teel tervikliku isiksuse poole.

„Stepihundi“ peategelane Harry Haller kannatabki romaani alguses selle käes, et ei tunne end terviklikuna. Hesse romaan küsib, millised on indiviidi võimalused jääda iseendaks, kuidas leida iseend majanduslikult, kõlbeliselt ja poliitiliselt korrumpeerunud modernses maailmas. Erinevalt traditsioonilisest kujunemis­romaanist ei jõuta „Stepihundis“ eneseleidmiseni, vaid neuroosini, sisekriisini, mille lahenduseks pakutakse hoopis isiksuse lahustumist, mina lammutamist: Harry Halleril soovitatakse riputada oma mina maagilise teatri garderoobis varna, iseendast eemalduda ja end kõrvalt vaadata.

Nooruslike otsingute sümbol

Hesse teosed tabasid ajastu närvi või isegi ennetasid seda. 1960. aastate teisel poolel hakati tema loomingut kõikjal taasavastama, innukalt tõlkima ning sellest sai noorte seas hinnatud lugemisvara. Romaanidest „Stepihunt“ ja „Siddhartha“ sai äratust hipi­põlvkond. Romaani järgi võttis endale nime 1967. aastal moodustunud tuntud USA rokkansambel Steppenwolf.

Nooruslike otsingute sümbol

1974. aastal Chicagos tööd alustanud Steppenwolfi teatritrupp on lavale toonud paljude silmapaistvate modernsete ja nüüdisaegsete autorite näidendeid. Truppi kuuluvad mitmed tuntud näitlejad ja lavastajad, näiteks Gary Sinise (üks trupi asutajaid) ja John Malkovich.

Isiksuse tume pool

Fred Hainesi 1974. aastal valminud film lähtus „Stepihundi“ jungilikust tõlgendusest. Sellele viitab ka filmi plakati kujundus.

Metsikuks sündinud

Kuula ansambli Steppenwolf hitti „Born to be Wild“ („Metsikuks sündinud“). Mis ootusi see romaani suhtes tekitab?

„Stepihundis“ esitatakse isiksuse kahestumise trauma, kuid samas ka sellest ülesaamise õpetus, nii diagnoos kui ka teraapia. Ravi seisneb äratundmises, et inimese loomus on liiga mitmetahuline, et seda lihtsate vastanduste kaudu seletada. Inimeseks saamise tee seisneb oma arvatava mina mitmekordistamises, hinge avardamises, nii et sinna mahub üha rohkem ja rohkem maailma, lõpuks kogu maailm tervikuna. Seega on indiviid erinevate minade kimp.

Isiksuse kahestumine

Teost lugedes kirjuta välja või tähista järjehoidjatega kohti, kus Harry Haller oma kahestumist teadvustab ja selle all kannatab.

Iseenda paljukordistamiseks, oma mina võimaluste läbimängimiseks on mõeldud maagiline teater. See teeb nähtavaks inimese keerulise siseilma, õpetab loobuma valgustusaegsest tervikliku isiksuse ideaalist ning võtma isiksuse vastuolusid mitte vaenulike, vaid lepitavatena. Ühtlasi on maagiline teater huumorikool, mis vabastab Halleri surmavast tõsidusest, ravides sel moel tema neuroosi. Teatrimäng on teraapiline vahend, see õpetab naerma ja iseend vähem tõsiselt võtma. Naer aitab üle kannatustest.

Maagilise teatri mõjul ergastuvad Halleri meeled, aitavad tal tajuda vahetumalt oma keha, vaimu ja hinge, saada aimu oma minast ja sallida seda kogu selle komplekssuses ja mitme­kesisuses, leppida vastuoludega iseendas, ületada dualistlik isiksusekriis. Maagilises teatris tema isiksus lahustub ja samas avardub. Ta tunneb endas ära inimese kõige hirmutavamad tahud, kuid ei taipa, et kõik see on vaid fantaasiamäng. Alles siis, kui ta näeb kõiki maagilise teatri figuure lõpuks Pablo taskus, mõistab ta mängureegleid, mõistab, et tal tuleb iseenese sisemisest põrgust veel mitu korda läbi käia ning et tema haiguse ainus ravivahend on mäng ja huumor.

Seotud sisu
Muud tegevused

Mitmehäälne jutustamine

„Stepihundi“ ülesehitus rõhutab samuti paljususe ja mängulisuse ideed. Romaan koosneb kolmest osast: sissejuhatus (fiktiivse väljaandja eessõna), põhilugu (Harry Halleri märkmed) ning põhilugu katkestav „Traktaat Stepihundist“. Fiktiivse väljaandja eessõna kujutab endast võtet, mida nimetatakse raam­jutustuseks – põhilugu jutustatakse teise loo raames. „Traktaat Stepihundist“ on aga tekst tekstis – loo käigus loevad või kirjutavad tegelased mingit teksti, mida saab lugeda ka loo lugeja.

Nende võtete kasutamine ja lugude paljundamine tähendab, et „Stepihundis“ on kolm jutustajat: kõik kolm osa on esitatud eri vaatepunktist ja väljendavad erinevaid hoiakuid. Sissejuhatuses on jutustajaks märkmete väljaandja, kes räägib kellestki Harry Hallerist, tema äkilisest kadumisest ja järelejäänud käsikirjast, mille väljaandmist ta põhjendab. Ta kõneleb tüüpilise kodanlase vaatepunktist, suhtudes Halleri juhtumisse siiski kaastunde ja mõistmisega. Väljaandja peab vaimu­inimese Halleri hingelist olukorda põlvkondlikuks haiguseks, mis väärib põhjalikku uurimist, ja tema märkmeid oluliseks ajadokumendiks.

„Stepihundi“ jutustajad

„Stepihundi“ lool on kolm jutustajat, igaühel neist on ise vaatepunkt ja erinev suhtumine. Osa neist on teadlik ka teiste vaatepunktist (fiktiivne väljaandja on lugenud nii Halleri märkmeid kui ka „Traktaati Stepihundist“, ka Haller loeb traktaati loo käigus).

Põhiloos astub minajutustajana üles Harry Haller. Tema vaatenurk – elukauge vaimuinimese üleolev suhtumine kodanlikesse väärtustesse, tsivilisatsioonikriitiline ja kultuuripessimistlik hoiak – on kontrastiks väljaandja omale. Kodanlik elu tundub Hallerile lame ja vaimuvaene, vaba arengut pärssiv, isiksust ahistav. Ta ei suuda ühiskonna normide ja piirangutega kohaneda, vastandades end neile, tajudes oma erandlikkust ja üksildust.

Traktaadis räägib Hallerist kolmandas isikus kõiketeadev jutustaja. Tema perspektiiv on näiliselt objektiivne, ta kirjeldab Halleri hingelist kriisi ning osutab ühtlasi ka selle ületamise võimalusele. Traktaadis kõnelev jutustaja valmistab nii Halleri kui ka lugeja ette maagilise teatri unenäolisteks fantaasiateks, mis moodustavad teose haripunkti.

Väljaandja eessõna

Loe eessõna ja jälgi, kuidas väljaandja vaatepunkt seal avaldub.

Traktaat

Loe traktaati ja jälgi, kuidas jutustaja vaatepunkt seal avaldub.

Võrdle väljaandjat ja traktaadi autorit

Kuidas eessõnas kõnelev väljaandja ja traktaadis kõnelev jutustaja Hallerisse suhtuvad?

Seotud sisu
Muud tegevused

„Stepihunt“ Hesse elus ja loomingus

Hesse kasvas pietistlikus kodus, mis mõjus ahistavalt tema loomingulisele natuurile. Oma loomingus käsitleb ta sageli pingeid tahtemurdmisele tugineva kasvatuse ja isiksuse vabaduse vahel. Jutustuses „Ratta all“ kujutab ta range koolikorralduse muserdavat mõju noorele haprale hingele, romaanis „Demian“ kohanematust etteantud elukorraldusega.

Hessel tuli aastaid võidelda psüühilise ebakindlusega, mida süvendasid isikliku elu traumaatilised sündmused (esimese abikaasa vaimuhaigus, abielulahutus 1926, poja haigus). Alates 1916. aastast otsis Hesse abi psühho­teraapiast, esialgu Carl Gustav Jungi õpilase Josef Bernhard Langi ning hiljem Jungi enda juures. Huvi psühho­analüüsi, eriti Jungi teooria vastu peegeldub ka „Stepihundis“ ja mitmes teises Hesse teoses.

„Stepihundis“ kajastuvad kirjaniku psühholoogilised ja intellektuaalsed siseheitlused. Peategelase Harry Halleri lähedusele Hermann Hessega viitab juba nimi, mille initsiaalid kattuvad autori omadega. Baseli mansard­korter, kus Hesse „Stepihundi“ kallal töötas, sarnaneb Halleri elupaigaga. Kirjaniku tolleaegne hingeline kriis ning elust lahkumise mõtted on peategelasele üle kantud. Nii on „Stepihundis“ kujutatud vastuolu täisväärtusliku elu igatsuse ja kunstniku radikaalse elukauguse vahel.

Hesse loomingu põhiosa on sündinud kahe maailmasõja päevil ja nendevahelisel keerulisel ajal. Esimene maailma­sõda lõppes Saksamaa jaoks kaotuse ja keisririigi lagunemisega, ühtlasi poliitilise ja majandusliku kaosega, millest lõikasid kasu radikaalsed poliitilised liikumised. Võimule tulnud Hitleri juhitud natsionaal­sotsialistlik töölispartei lubas revanši ja Saksamaa rahvuslikku taassündi. Selle lubaduse hinnaks oli diktatuuri kehtestamine ja valmistumine uueks sõjaks. Hesse astus ajastu üha ähvardavamat kuju võtvatele tendentsidele vastu kogu oma loominguga, kaitstes inimsust, indivi­duaalset vabadust ja humanistlikku vaimukultuuri. Selle eest tunnustati teda 1946. aastal Nobeli kirjandus­preemiaga. „Stepihunti“, kus see ajalooline taust ning autorihoiak on juba selgelt tajutavad, võib käsitleda Hesse küpse loomingu algusena.

Hermann Hesse raamatute keskel
Seotud sisu
Muud tegevused

Hesse teoseid

  • „Ratta all“ (1906)
  • „Siddhartha“ (1922, ee k 1986)
  • „Stepihunt“ (1927, ee k 1973)
  • „Hommikumaaränd“ (1932, ee k 1986)
  • „Klaaspärlimäng“ (1943, ee k 1976)

Hesse lühiproosat ja esseid on eesti keeles ilmunud näiteks valimikes „Lõputu unenägu: muinasjutte, autobiograafilist“ (1990) ja „Fantaasiad“ (1995).

Seotud sisu
Muud tegevused

Küsimused

  1. Milline oli „Stepihundi“ ilmumisajal poliitiline olukord Saksamaal ja Euroopas? Kuidas on romaani ainestik sellega seotud?
  2. Milles seisneb Hesse kultuurikriitika? Mida heidab ta ette intellektuaalidele ja lääne kultuurile?
  3. Arutle, miks osutus Hesse romaan sedavõrd populaarseks 1960. aastate noortekultuuris.
  4. Millisesse romaaniliiki „Stepihunt“ kuulub? Mille poolest erineb see teos žanri varasemast traditsioonist?
  5. Millised olid 20. sajandi algul arusaamad inimese psühholoogilisest arengust? Kuidas need Hesse teoses peegelduvad?
  6. Millise lahenduse leiab Haller oma psühholoogilistele probleemidele? Millist rolli mängib seejuures maagiline teater?
  7. Millistest osadest romaan koosneb? Kes on jutustajad?
Seotud sisu
Muud tegevused