KUULA JA VAATA PILTI.
Kertu
Kertu on tavaline tüdruk ühest tavalisest linnast. Ja niisama tavaline on paneelmaja kolmanda korruse korter, kus Kertu elab. Kertule meeldib olla tavaline. Kõik teised soovivad ju olla erilised ja neid erilisi on juba niigi palju. Veel meeldib Kertule suvi. Teadagi, siis saab palju õues joosta, ujuda ja rannas hullata. Sel aastal ei jõua aga Kertu sügist ära oodata. Eks ikka kooli pärast.
Selged mõtted
Suured inimesed ütlevad küll, et kui sa tahad koolilapseks saada, siis ei sobi enam sassis juustega ringi silgata. Ja kriimud põlved on ka rohkem lasteaialapse ... Kertu ei malda lõpuni kuulata. Ta kehitab muretult õlgu: ega need kriimud põlved sega tähti õppida. Korraliku koolilapse välimusest olulisem on see, et sassis juuste all oleks selged mõtted. Nii arvab Kertu.
Suured inimesed
Aga et suurtel inimestel rohkem imelikke mõtteid ei tuleks, siis juhib Kertu nende tähelepanu parem oma kingadele. See toimib. Kingad on uued ja ägedad. Kooliminekuks ostetud. Suured hakkavad neid kohe imetlema ja Kertu on ise ka uhke.
Siim ja Ott
KUULA JA VAATA PILTI.
Siim
Uksekell heliseb. Kertu tormab avama. Seal on Siimu vanaema Eevi ja muidugi ka Siim ise. Siim elab kõrvaltänavas veranda ja suure aiaga majas. Siimu isa töötab Soomes, seetõttu on Siim ja vanaema tihtilugu kahekesi. Õige küll, kass ja koer on neil ka.
Tavaline värk
Kertu käib Siimu juures mängimas. Siim on spordipoiss, nii et enamasti mängivadki nad jooksumänge. Sealt need kriimud põlvedele tulevad.
„Tavaline värk!“ teatab selle peale Siim, klopib põlved puhtaks ja jookseb edasi.
Täna näitab Siimu vanaema, millist teed pidi lapsed koolis hakkavad käima. Kool pole kaugel, sinna saab minna jala. Aga vanaema Eevi ikka muretseb pisut. Tänava lõpus on kahekordne puumaja, seal elab Ott. Kertu, Siim ja Ott käisid kõik koos lasteaias ja nüüd lähevad nad koos ka esimesse klassi.
Ott juba ootab maja ees. Tema on alati õigel ajal kohal ja plaastreid ei ole Oti põlvedel ka mitte iialgi. Aga mõte liigub Otil küll välgukiirusel ja pole vist asja, mida tema juba ei teaks. Ise ta arvab, et see on täitsa tavaline.
Koolitee
KUULA JA VAATA PILTI.
Lapsed asuvad teele. Vanaema muudkui seletab:
„Siit läheme otse ja siis keerame paremale. Siin on ülekäigurada. Nüüd vaadake kõigepealt vasakule ja siis paremale …“
Ott kuulab tähelepanelikult. Ka Siim püüab keskenduda. Kertu kõnnib ja vaatab oma punaseid kingi. Imelik lugu küll, kord on parem jalg ees ja siis jälle vasak. Jalad on nii kerged, justkui kõnniks iseenesest.
„Stopp!“ hüüab vanaema. „Siin on foor!“
Kertu põrkab talle tagant otsa.
„Oi, Kertu, sa pead hoolikam olema. Nii ei saa sa üksi kooliteed käia.“
Kertu aga põrnitseb maha, kinganina ees helgib midagi. Ta kükitab ja nopib maast üles üheeurose mündi.
„See on õnnemünt,“ on Kertu kindel ja pistab mündi taskusse. „Ma hoian selle alles!“
Kertu surub oma käe vanaema Eevi pihku. Õnnemünti võib nüüd tõepoolest vaja minna, sest Kertul on tunne, et juba homsest ei ole miski enam tavaline.
KOOLIMAJA
KAS VANAEMA EEVI KÄIS SAMAS KOOLIS?
KES KÕNDIS KOOLIMAJA EES?
MIDA LÄKS SIIM AKNA KAUDU TOOMA?
