„Otsi aaret tiigri kasukast!“
Kertu ei varja uut pettumust. Tiigreid selles linnas ei ole. Kohe kindlasti mitte. Lapsed istuvad vaikides. Siim püüab uuesti juttu teha.
 |
Kooli pööningul on üks gloobus ja seal peal tiiger. |
 |
Sellel tiigril pole ju kasukat. |
 |
Aga see vana kostüüm ... tiigri kostüüm? Mäletate? |
Tiigri kostüüm ripub pööningul. Nii on see olnud juba palju aastaid. Väga harva on mõni koolilaps pööningule seda uudistama tulnud. Ja siit saladuse avastanud. Täna näib olevat just selline päev.
Lapsed kobavad kasukat. Kertu tunneb sõrmede all midagi kõva. Kasuka salataskust tuleb nähtavale märkmik ja kolm münti. Ott võtab mündid oma kätte ja Kertu avab märkmiku.
Ott keerutab ühte münti peos. See peab olema koolipapa Alberti münt: Eesti mark aastast 1926.
Kertu keerab märkmikus järgmise lehekülje. Seal on uus sissekanne.
 |
Eevi Tamm on ju minu vanaema. |
 |
Ja Lembit Tugev on meie kehalise õpetaja. |
 | Nad olid lastena suured sõbrad. Vanaema on rääkinud. |
 |
Üks sissekanne on siin veel. |
 |
Täitsa lõpp! Minu isa ja ema! Nad pole mulle sõnagi öelnud! Seda asja ma veel isaga arutan. |
Kertul on üks üheeurone münt. See on tema õnnemünt. Kahju on sellest loobuda. Sõbrad lubavad, et ostavad Kertule hiljem jäätise. Kertu paneb märkmiku ja mündid tiigri taskusse.
Tere tulemast klubisse!
Õpetaja Lembit märkab paokil pööninguust. Ta kiikab sisse, seal pole kedagi. Ainult tiigri kostüüm õõtsub pisut. Lembit muheleb ja sosistab tasa:
 |
Tere tulemast klubisse! |
