„Kalmisturotid”

Henry Kuttner

Henry Kuttner ja C. L. Moore
Ajakirja Weird Tales 1936. aasta märtsinumbri kaas

Henry Kuttner (1915–1958) on omanäoline Ameerika ulmekirjanik, kes sai kõigepealt kuulsaks hoopis luuletajana. Tema esimene proosateos „Kalmisturotid” ilmus ajakirja Weird Tales 1936. aasta märtsinumbris.

Suure osa jutte on ta kirjutanud koos oma naise, ulmekirjanik C. L. Moore’iga. Ühiselt avaldasid nad ka oma peateose „Raev”. Tuntumad on siiski nende lühilood, mis moodustavad abielupaari loomingust mahukama ja menukama osa.

„Kalmisturotid” on klassikaline õudusulme: tegevus toimub surnuaias, kus toimetavad hiigelrotid ja muumia, ning õudusest selles loos juba puudust ei tule.

Kalmisturotid

Henry KuttnerKatkend,
​​inglise keelest tõlkinud Jüri Kallas

[1]

Matused peeti juba paari päeva eest, kuid Masson polnud seni julgenud kirstu avada. Regulaarselt, isegi tugeva vihmaga, käis haual kadunu sugulane. „Kuid kuidas ta seda ka üle ei elaks, vaevalt ilmub ta siia nõnda hilisel tunnil,” mõtles Masson kavala muigega. Ta ajas end sirgu ning pani labida käest.

Künkalt, kus vana kalmistu asetses, oli läbi vihma näha võbelevaid Salemi tulukesi. Vaht võttis taskulambi: valgust läheb tal praegu vaja. Haaranud labida, kummardus ta ja vaatas üle kirstu kinnised.

Äkitselt Masson tardus: jalge all oli tunda mingisugust liikumist ja kraapimist, just nagu liigutaks kasti sees miski. Hetkeks läbistas hauakaevajat ebausklik hirm, kuid see asendus kohemaid raevuga, sest mees taipas müra põhjust: rotid olid tast ette jõudnud!

Vahkvihas surus Masson labida terava serva kirstukaane alla ja kangutas seda niipalju, et tööd sai lõpetada käsitsi. Seejärel suunas ta taskulambi külma valgusvihu puukasti.

Vihma rabises valgele atlassvooderdusele – kirst oli tühi! Märgates kirstu peatsis mingit kiiret liikumist, suunas Masson valguse sinna. Kirstu otsasein oli läbi näritud ja avaus suubus pimedusse.

Kalmistuvaht jõudis märgata vaid musta kinga ning taipas, et rotid edestasid teda vaid mõne minutiga. Kiirelt käpuli laskudes püüdis ta kingast kinni haarata, kuid taskulamp kukkus kirstu ja kustus. King kisti talt käest, kostis läbitungivat, rahutut piiksumist. Masson haaras taskulambi taas ning valgustas urgu. See oli just parasjagu nii lai, et mahutada inimest. Massonit üllatasid küll inimest lohistada suutvate rottide mõõtmed, kuid mõte laetud revolvrist taskus julgustas teda. Kui asi puudutanuks mingisugust lihtlabast kadunukest, oleks kalmistuvaht arvatavasti lubanud rottidel pigem saagiga jalga lasta, kui riskinuks pugeda kitsasse urgu. Aga ta meenutas vaieldamatult ehtsat pärlit kadunukese lipsunõelas ja iseäranis elegantset mansetinööpide komplekti. Hetkegi viivitamata kinnitas mees lambi vööle ning puges urgu.

[2]

Selles oli kitsas, kuid siiski suutis vaht pisitasa edasi liikuda. Eespool laternavalgel paistsid tunneli põrandal lohisevad kingad. Masson roomas nii kiiresti kui suutis, pressides oma kõhna keha kitsaste seinte vahel edasi.

Käigus oli tunda tugevat läppunud laibalehka. Kalmistuvaht otsustas tagasi pöörduda, kui ta minuti pärast kehale järele ei jõua. Endised hirmud vingerdasid ajus nagu tõugud, kuid ahnus sundis edasi. Mees roomas kaugemale, möödudes mitmel korral harutunnelite suudmetest. Käigu seinad olid niisked ning hallitanud, kaks korda kukkus talle kaela porikamakaid. Teisel korral Masson peatus, väänutas kaela ja vaatas tagasi. Ning loomulikult ei näinud ta midagi seni, kuni polnud haakinud laternat vöölt lahti ja suunanud valgust tahapoole.

Tagapool lebasid porikamakad ning seisukorra ohtlikkus omandas äkitselt reaalsed piirjooned. Mõte võimalikust varingust pani pulsi kiiremini lööma ja kalmistuvaht otsustas tagaajamise katki jätta, kuigi oli surnukeha, mida nähtamatud elajad lohistasid, peaaegu kätte saanud. Aga ta ei arvestanud ühte: urg oli liiga kitsas, et ümber pöörata.

Masson oleks äärepealt paanikasse sattunud, kuid talle meenus viimane harukäik. Mees hakkas kohmakalt tagurpidi liikuma. Olles jõudnud harukäiguni, surus ta jalad sinna ning suutis end kuidagiviisi ümber pöörata. Seejärel hakkas ta muhkudele ja valule põlvis tähelepanu pööramata rutakalt tagasi roomama.

Ühtäkki läbistas Massoni jalga terav valu; ta tundis sääremarja tungivaid hambaid ning rapsas meeleheitlikult jalaga. Kostis terav piuksatus ja arvukate jalgade krabin. Selja taha valgust näidates mees nuuksatas: tosin tohutut rotti jõllitas teda nööpjate silmadega. Nad olid värdjalikud, kassisuurused. Kuid nende taga märkas kalmistuvaht sünget kogu, mis kähku varju tõmbus; selle olendi mõõtmed panid kalmistuvahi võpatama.

[3]

Valgusest ehmununa peatusid rotid hetkeks, kuid liikusid kohe edasi. Kaames elektrivalguses tundusid nende hambad olevat tuhmoranžid. Masson küünitas revolvri järele. Tal õnnestus see taskust kätte saada ning ettevaatlikult sihtida. Asend oli ebamugav, mees püüdis jalad suruda vastu uru niiskeid seinu, et neisse juhuslikult mitte kuuli kihutada.

Lasu müra kurdistas Massoni minutiks, suitsupilved panid läkastama. Kui suits hajus, olid rotid kadunud. Kalmistuvaht surus revolvri tagasi taskusse ja roomas kiirelt mööda tunnelit. Kuid elukad jõudsid talle järele ning tormasid taas kallale.

Hulk elajaid viskus üheaegselt ta jalgadele, hammustades ja kriisates. Masson karjatas õudusest ning haaranud revolvri, tulistas sihtimata – õnneks ei lasknud ta oma jalakandu läbi... Seekord ei taganenud rotid kuigi kaugele, kuid Masson pürgis täiel võhmal edasi, hoides relva kallaletungi puhuks valmis.

Krabinat kuuldes suunas ta pimedust lõikava valguskiire tahapoole ja nägi, et tohutu suur hall rott jälgis teda tardunult. Roti pikad, torkivad vurrud tõmblesid, soomuseline paljas saba liikus aeglaselt küljelt küljele. Masson röögatas. Loom taganes.

Hauakaevaja oleks liikunud edasi, kuid tundes küünarnukiga kõrvalhargnevat käiku ja märgates eespool vormitut savikamakat, ta peatus. Hetkeks näis, et see hunnik on langenud tunneli laest, kuid hetkega tundis Masson selles ära inimese keha.

See oli pruun kuivetunud muumia ning Massoni suurimaks vapustuseks ta liikus.

[4]

Olend roomas mehe suunas ja kalmistuvaht nägi kaames valgusvoos talle lähenevat kimäärset nägu, mis sarnanes põrguvägede poolt elustatud hiidvana laiba omaga. Klaasistunud ja pungis, sibulamugulatega sarnanevad silmad osutasid sellele, et muumia oli pime. Toonud kuuldavale nõrga oige, suundus olend Massoni poole, venitades pragunenud, koorduvaid huuli košmaarseks näljagrimassiks. Kalmistuvaht tardus paigale, haaratuna hirmust ja jälestusest...

Hirm ei jõudnud end Massonis sissegi seada, kui mees tungis meeleheites külgmisse urgu, jättes selja taha rüselemise ja roomava olevuse oiged. Ta surus end röökides kitsasse käiku, ta roomas kiirustades, pidevalt peopesi ja põlvi vastu teravaid kive veristades. Pori langes vihmana ta näole, kuid mees ei julgenud hetkekski peatuda, vaid roomas aina edasi, läkastades, sõimeldes ning palavikuliselt palvetades.

Võidukalt kriisates kargasid rotid talle taas kallale ja mees oleks äärepealt nende ohvriks langenud. Käik ahenes. Masson röökis hirmust, rabeles ja tulistas seni, kuni päästik hakkas tühjalt plõksuma. Tal läks korda rotid eemale peletada.

Peagi roomas Masson tohutu suure kivi all, mis käigu laes jõhkralt ta selga kriipis. Kivi andis keha survel veidi järele ning kalmistuvahi poolhullunud ajus sähvatas mõte: kui tal õnnestuks kivi alla kukutada ja käik blokeerida!

Vihma tõttu oli pinnas niiske ja paisunud. Masson kergitas end veidi ja hakkas kivi lahti urgitsema. Rotid liginesid juba – ta märkas nende laternavalguses helkivaid silmi, kuid jätkas sõrmedega palavikuliselt pinnase uuristamist. Kivi andis järele. Mees sikutas veel ning kivi õõtsatas.

[5]

Massonile lähenes hiidrott, seesama, keda ta oli ennegi märganud – hall ja jube, paljastatud oranžide hammastega. Roti järel roomas oiates surnukarva pime olevus. Masson sikutas kivi kogu jõust, tundis, kuidas see allapoole libiseb, ja viskus otsemaid eemale.

Kivi ta selja taga langes alla ning mees kuulis veel surmaeelset ehmunud möiret. Porikamakad pudenesid jalgadele, seejärel vajus midagi rasket ta kandadele. Suurte pingutustega õnnestus kalmistuvahil jalad vabastada. Tunnel langes kogu ulatuses sisse.

Hirmust lämbudes sööstis Masson edasi. Pinnas jätkas ta kannul varisemist. Käik ahenes sedavõrd, et tal õnnestus suurivaevu end läbi suruda. Mees vingerdas nagu angerjas.

Korraga tundis hauakaevaja oma krampis sõrmede all rebenevat atlassi ja ta pea põrkas nähtamatule takistusele. Jalad liikusid, järelikult polnud pinnas neid lömastanud. Ta lebas kõhuli, kuid avastas tõusta püüdes, et kaas on vaid mõne tolli kõrgusel seljast. Meest haaras paanika.

Kui pime elajas ta tee tõkestas, oli Masson meeleheites tormanud kõrvalkäiku, kust polnud väljapääsu. Ning nüüd oli ta kirstus – ühes neist, mille otsaseina rotid olid läbi närinud!

Katsed end selili pöörata ei õnnestunud: kirstu kaas muljus teda halastamatult. Ta kogus jõudu ja surus uuesti, kuid kaas ei andnud järele.

Isegi kui Massonil õnnestunukski kirstust välja saada – kas suudaks ta tungida läbi viiest jalast tema kohal asuvast kokkupressitud pinnasest?

Kalmistuvaht hakkas juba lämbuma, õhk lehkas ning oli talumatult kuum. Hirmuhoos rebis mees atlassvoodri ribadeks; seejärel püüdis ta jalgadega tunnelisse langenud väljapääsu ummistavat pinnast eemale suruda. Kui tal vaid õnnestuks end ümber pöörata, võib-olla suudaks ta sõrmedega endale õhuni teed uuristada... Õhuni... Õhku...

[---]

Milliseid õudusjutule tüüpilisi tegelasi, paiku ja esemeid on jutus?

  • Rott
  • Kalmistu
  • Öö
  • Tont
  • Laip
  • Kirves
  • Nuga
  • Labidas
  • Muld
  • Hallitus
  • Veri

Leia tekstist, milliste sõnade, kujunditega on autor õudust edasi andnud.

Mis tekitab loos pinget?

Mida pidas vana Masson tähtsaks? Mille nimel ta oma elu ohtu seadis?

Mida pead sina tähtsaks? Kuidas käituksid sellises olukorras sina?

Mis on rotis hirmuäratavat?

Tead sa veel lugusid, kus tegelasteks on rotid? Kas need kõik on õuduslood või leidub ka teistsuguseid?

Õuduskirjandusele iseloomulikku

Tüüpilised tegevuspaigad

  • kalmistu 
  • vana maja 
  • inimtühi linn 
  • pime mets  
  • kõrb 
  • üksildane maantee 
  • varemed 
  • kelder
  • pööning

Mille poolest õuduslugude tüüpilised tegevuspaigad omavahel sarnanevad?

  • Kõigis neis paikades on pime.
  • Neis paikades ei ela inimesed oma argielu.
  • Kõik need paigad asuvad inimtühjades piirkondades.

Mille poolest õuduslugude tüüpilised tegelased omavahel sarnanevad?

  • Nad on millegi poolest kummalised, ebatavalised, silmatorkavad.
  • Nad on kõik üleloomulikud olendid.
  • Nad on kõik päriselus pahatahtlikud.

Tüüpilised tegelased

  • teise olevuse keha võtnud kuri vaim 
  • must kass
  • rott
  • muumia, zombi ehk elluärganud laip 
  • kummitus, vaim 
  • kummaline üksiklane
  • vampiir
  • nahkhiir 
  • nõid
  • libahunt