„Lendav laev”

„Mis sa mulle räägid. Kunas enne kalad on rääkinud. Kui ma nüüd koju lähen ja ütlen vendadele Igorile ja Alekseile, et kala räägib, arvavad nad, et... Mina ei ole napakas ja kalad ei räägi!”

Urmas Vadi

Urmas Vadi

Urmas Vadi (1977) on kirjanik, kes kirjutab nii lühijutte kui ka näidendeid. Paljud ta jutud, mida saab lugeda kogudest „Suur sekund” ja „Unetute ralli”, räägivad tänapäeva noorte elust. Vahel lisab ta reaalsele elule ka natuke fantaasiat.

2013. aastal sai Urmas Vadi preemia romaani „Tagasi Eestisse” eest.

Lisaks kirjatööle võib Urmas Vadit kuulata Vikerraadiost, kus ta on toimetanud ja juhtinud mitmesuguseid kirjandussaateid.

Ka näitekirjanikuna on Vadi tunnustust pälvinud, tema näidendeid on lavastatud Vanemuises ja VAT Teatris. Tema sulest on pärit mängufilmi „Kohtumine tundmatuga” (2005) stsenaarium, mis räägib kuulsa teleajakirjaniku Valdo Pandi elust ja kohtumisest marsielanikega, kes on välimuselt äravahetamiseni sarnased tuntud lastesaate „Tipp ja Täpp” nimiosalistega.

Näidend „Lendav laev”, millest kahte stseeni (pilti) saad selles peatükis lugeda, põhineb vene muinasjuttudel. 

Lendav laev, 3. pilt

Hillar Metsa joonistus Ivanist ahju peal
Urmas Vadi

[1]

(Ivan longib järve äärde ja pobiseb kinnise suuga.)

IVAN: Kolm mängu oli. Kaks kaotas Aleksei, ühe kaotas Igor. Kaks pluss üks teeb kokku seitse. Muidugi teeb seitse, sest üks pluss kaks tegi ju kokku seitse. Seitse. Seitse-seitse-seitse! Kolm mängu oli. Aleksei ühe, Igor kaks, kolm pluss üks pluss kaks teeb kokku... kaheksa, üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, kolmteist, neliteist, viisteist – seitse.

(Ivan jõuab järve äärde. Järve ääres on hunt, kes kükitab jääl ja püüab sabaga kala.)

HUNT: Mida kauem istun siin, seda rohkem kala saan. Kui rohkem kala saan, siis rohkem süüa saan. Et rohkem süüa saaks, seda kauem istun siin. Mida kauem istun siin, seda kauem siin istun... (Ivan puurib jäässe auku.)

HUNT: Tervist, isand Ivan Ivanovitš... Isand Ivan Ivanovitš, tervist.

IVAN: (Võtab vihmaussi suust ja hakkab konksu otsa panema.) Tervist-tervist, hallivatimees. Kuidas näkkab?

HUNT: Näkkab, isand Ivan Ivanovitš, näkkab. Rebane õpetas mulle, et puuri jäässe auk, pane saba auku ja kalad hakkavad ise saba külge. Ja siis muudkui tõmba ja tõmba. Isand, Ivan Ivanovitš, mul on neid seal saba küljes kindlasti juba oma kolm tosinat. Küll alles sibistavad, hi-hi. Kahju, isand Ivan Ivanovitš, et teil saba pole, peate ükshaaval püüdma.

[2]

IVAN: Kahju jah. Hallivatimees, mida rebane veel õpetas?

HUNT: Rebane? Kui saba on augus, siis muudkui oota. Ja mida kauem ootad, seda rohkem kala saad ja kui rohkem kala saad...

IVAN: Seda rohkem süüa saab.

HUNT: Aga et rohkem süüa saaks, peab siin kauem istuma.

IVAN ja HUNT: Et rohkem kala saaks, seda kauem istun siin, mida kauem istun siin, seda rohkem kala saan. Kui rohkem kala saab, saab siin ka rohkem istuda... Näkkab, näkkab! Mul näkkas!

HUNT: Ära rapsi, tõmba. Vaikselt, Ivan Ivanovitš, ära nüüd rapsi.

IVAN: On ikka purakas! Oma kolm naela. Sellest saab uhhaad terveks nädalaks.

HUNT: Sina saad nädalaks, aga mul pole nüüd vähemalt terve aasta enam söögimuret, hi-hi, küll sibistavad.

No on purakas! Rebane ikka tark loom. Oleks mul saba kah veel. Küll ikka punnib.

HUNT: Tõmba, Ivan Ivanovitš, pane õng üle õla ja tõmba siis. Tõmba!

IVAN: (Tõmbab haugi välja.) Uhhaa! Havi, see on havi! Haviuhhaa!

HAVI: Hea inimene, palun, lase mind lahti.

IVAN: Uhhaa, ära siple.

[3]

HAVI: Hea inimene, palun kuula, mis ma sulle räägin, ja sa lased mu lahti.

HUNT: Ära lase, Ivan Ivanovitš, ära lase!

IVAN: Ei lase. Mis sa mulle räägid? Kunas enne kalad on rääkinud. Kui ma nüüd koju lähen ja ütlen vendadele Igorile ja Alekseile, et kala räägib, arvavad nad, et... Mina ei ole napakas ja kalad ei räägi! Miks ma peaksin nüüd selle jutu peale kala lahti laskma – puraka havi! Mis sul mulle rääkida?

HAVI: Ma võin su soove täita.

IVAN: He-he, täida jah. Roni potti ja tee ise endast uhhaad. He-he.

HUNT: Ära lase lahti, ära lase!

IVAN: Ei lase. Lähen koju, puhastan su ära, potti ja...

HAVI: Ma võin täita iga su soovi. Ma võin teha su rikkaks meheks, Ivan. Anda sulle kullast krooni...

HUNT: Valetab! Valetab! Ära usu.

IVAN: Mis ma selle krooniga peale hakkan. Kunagi Igor ja Aleksei panid mulle kastruli pähe. Ma ei näinud midagi, ei saanud hingata, pärast ei tahtnud veel peast ära tulla. Heh, kroon. Mina krooni ei taha.

[4]

HAVI: Kuidas ei taha!? Kõik on tahtnud.

IVAN: Mina tahan uhhaad. Ära siple.

HUNT: Ivan Ivanovitš, võta seo tal suu kinni. Oma rumala jutuga.

HAVI: Palun väga, mida iganes soovid – pirukaid, kala, ahjukana. Ise aga pikutad ahju peal ja muudkui sööd. Lase mind ainult lahti.

IVAN: Vaat, kus nüüd tuli oma hullu jutuga. Ma pikutan niikuinii ahju peal. Ja söön. Aga enne teen sust uhhaad. Terve nädal otsa söön uhhaad. Mingi piruka pärast ma küll sinu rumalat juttu kuulama ei pea. Lähen koju, puhastan su ära, sa igavene valevorst.

HAVI: Pea nüüd, pea. Tahad, Ivan, soovi midagi, siis näed, et ma ei valeta. Noh, soovi.

HUNT: Lase tal karud meie metsast minema ajada, ja et hundid oleks metsa peremehed, Ivan Ivanovitš.

IVAN: Ma soovin, et, ma soovin... Ei, seda ma ei soovi. Ahi on mul olemas. Oh! Ma soovin, ma soovin endale saapaid!!! Aga mitte tavalisi, vaid säärsaapaid, nagu väejuhil! (Hetke pärast on Ivanil saapad jalas.) Ongi saapad!!! Päris saapad. Hästi lõhnavad. (Proovib hambaga.) Mul on nüüd saapad! Kas tervitada saab?

[5]

HAVI: Saab.

IVAN: Ma tervitaks isa ja ema ja Alekseid, Igorit. Ütle neile, et ma, et Ivan tervitab neid. Päris saapad, nagu väejuhil. Nüüd ma tahan, tahan, et tsaari tütar Anna hakkaks mind armastama! Valmis, mis?

HAVI: Valmis. Nüüd, Ivan, kui sa midagi soovid, ütle: „Havi käsul, minu tahtel.” Ja siis soovi, mida iganes tahad.

IVAN: „Havi käsul, minu tahtel.” Kas ükskõik mida saab soovida?

HAVI: Mida iganes soovid. Lase mind nüüd vette tagasi.

IVAN: Mine siis. Päris oma saapad, küll ikka lõhnavad hästi. Nüüd ma soovin, soovin... Havi käsul, minu tahtel, lennaku siia üks ahi! (Ahi lendabki raginaga majast välja.)

KÜLAMEES: Tõprakari! Minu ahi! Jälle see kala oma viguritega! Vaat, sa elaksid, aga mitte ei lasta. Nii kui saan seina ära parandada ja uue ahju teha, tuleb jälle mingi nõdrameelne ja soovib ahju. Kus on ikka soovid ja tahtmised! Kus ma nüüd lesima hakkan ja mida kütma. Oleks veel, et suvi. Nüüd on auk seinas. Tõprakari, ma ütlen küll...

IVAN: (Ronib ahjule.) Havi käsul, minu soovil, ahi lennaku tsaari lossi! (Ahi hakkab sõitma.) Hei, hallivatimees. Saada rebasele tervisi, rebane, tark loom, ma viin ta teinekord ahjuga sõitma.

HUNT: Rebane on tark, aga mõni loll jääb ikka lolliks! Laseb kala minema. Ahjuga sõitma! Hi-hi. Küll sibistavad. Kui ma teid välja tõmban, mina ei lase teid lahti enne, kui te terve suguvõsa olete kohale toonud, hi-hi. Mida kauem istun siin, seda rohkem kala saan. Kui rohkem kala saan, siis rohkem süüa saan...

Miks keeldub Ivan algul havi pakkumistest?

  • Ivanil on juba olemas kõik asjad, mida havi pakkuda oskab.
  • Ivan ei tunne puudust neist asjadest, mida havi pakkuda oskab.
  • Ivan arvab, et kalad ei oska rääkida.

Mis sunnib teda meelt muutma?

  • Havi tõestab, et suudabki soove täita.
  • Havi annab Ivanile kõik need asjad, mida ta pakkus, ja Ivan avastab, et need meeldivadki talle.
  • Ivanile tuleb meelde üks asi, mida ta tõesti soovib.

Leia näidendikatkendist kohti, kus remarke on vähevõitu, ja mõtle neid ise juurde. Võrdle oma lisandusi pinginaabri omadega. Mis ärgitas sinu, mis tema kujutlusvõimet?

Lendav laev, 4. pilt

Urmas Vadi

Kas vendade suhtumine Ivani plaanidesse on õigustatud?

Mida oleksid sina Ivani asemel teinud?

[1]

(Ivan tiirutab ahjuga tsaari lossi ees.)

IVAN: Jää nüüd seisma, sunnik, ptruuu. Kuuled! Oleks ma teadnud, ma oleks jala tulnud. Havi käsul, minu soovil, ahi, jää seisma! Hooo! On ikka uhke sõiduriist. Ja saapad, hästi lõhnavad. (Hakkab lossi minema.) Kolm mängu oli. Kaks kaotas Aleksei, ühe kaotas Igor. Kaks pluss üks teeb kokku seitse. Muidugi teeb seitse, sest üks pluss kaks tegi ju kokku seitse. Kolm mängu oli... Vennad! Aleksei, Igor! Ma tulin teile appi. Mina olen nüüd teiega. Jah. Kolm pead on ikka kolm pead!

IGOR: Kuule, lollakas, kas sai räägitud, et ei tule kaasa tilpnema. Kas sai?! Tahad, et meie üle irvitataks! Tahad?! Kui praegu mõni sind koos meiega näeb, ei tule ükski kaunitar ei Aleksei ega minuga enam iialgi tantsima.

ALEKSEI: He-he, need on need lolli Ivani vennad!

IGOR: Või kui tsaar praegu juhtuks nägema, et meil on selline napakas vend, siis ta ei lasegi Alekseid ja mind lohega võitlema! Seda tahad, mis!

ALEKSEI: Jääme kuningriigist ilma.

IGOR: Viinatiigist.

ALEKSEI: Jalarättidest. Ma ütlesin sulle, Igor, et oleks pidanud ta ahju külge kinni siduma.

IVAN: Võib küll, jah, ahju külge kinni siduda! Ega muidu võib sealt maha kah kukkuda. Jah.

IGOR: Muidugi võib. Sind vaadates, Ivan, ma arvaks, et sa kukud ahju otsast iga päev kolm korda, pea ees. Nii et sa jälle kukkusid või!

IVAN: Ei, ei kukkunud, aga ma mõtlen, et kui ahi suure hooga lendab, et siis võib sealt maha kukkuda küll.

IGOR: Tõsi jah? On näha jah, et täna kukkusid sa ahju pealt eriti suure hooga.

ALEKSEI: Ükspäev sul, Ivan, räägivad rebased, siilid ja hundid inimkeeli. Nüüd hakkavad ahjud lendama.

IVAN: Rebane jah, tark loom, tema õpetaski, kuidas havi püüda. Noh, seda havi, kes soove täidab. Ja vaat, Aleksei, Igor – see havi panigi ahju lendama!

[2]

ALEKSEI: Ivan, olegi nüüd hea mees ja lenda selle ahjuga minema. Ja kähku! Kuradi napakas enda muinasjuttude, siilide, ahjude ja rebastega.

IVAN: Rebane on tark loom, ma võtan ta teinekord sõitma.

IGOR: Ja võtagi, võta karu ja hirved ja konnad ja sõida minema.

IVAN: Ma võtan teid kah peale. Aga ahjuga saaks lohest võitu! Kihutaks ahjuga Gorõnõtšil eest minema. Gorõnõtš hakkaks meid taga ajama. Siis väsitaks ta ära, nagu kala õnge otsas, ja kui Gorõnõtš on väsinud, raiuks tal pead maha! Aleksei vasakult, sina, Igor, paremalt, keskel saame kokku... Ai!

ALEKSEI: Käi minema, lollakas! Ma sul raiun!

(Uksele tuleb higine ja lõõtsutav tsaari teener.)

TEENER: Järgmine! Ahah, teie oletegi veel ainult järele jäänud. Kes see selline on?

ALEKSEI ja IGOR: Meie ei tea. Pole elus näinud. Mingi napakas on.

IVAN: Igor, Aleksei, vennad! Mina olen ju Ivan.

IGOR: Näete, napakas mis napakas.

TEENER: Nõdrameelseid võitlema ei lubata!

IVAN: Kuulake mind, ma lendan ahjuga Gorõnõtšil eest ära, väsitan ta ära ja siis Igor ja Aleksei raiuvad tal pead maha! Aleksei vasakult...

ALEKSEI: Kuule napakas...

IGOR: ...keda me näeme elus esimest korda...

ALEKSEI: Käi minema oma ahjujoraga!

TEENER: (Teeb vendadele ristimärgid.) Olgu jumal teile armuline, üllad Venemaa vägilased, te surete oma isamaa nimel. (Ivanile.) Mis sa luusid, koerapoeg. Kas sa saad minema! (Ära.) (Ivan, pea norus, longib, ahjust mööda, minema. Ragin, kõlin, mürin. Järsku lendavad Aleksei ja Igor üle müüri nagu Samuel Vesipruul trahterist. Lohe, tsaari tütar Anna kaenlas, lendab minema.)

Kas näidend on naljakas? Miks?

Millistele muinasjuttudele on näidendikatkes vihjatud?

  • „Punamütsike“
  • „Hunt ja seitse kitsetalle“
  • „Kolm karu“
  • „Rebane ja hunt kalapüügil“
  • „Havi käsul“
  • „Ivan tsaaripoeg ja hall hunt“
  • „Muinasjutt tsaar Saltaanist“
  • „Lugu kurvameelsest lohemaost“