[1]
Maal valitses õnnelik rahupõlv. Olevipoeg oli vana Kalevi kalmule ehitanud vägeva linna, mille Kalevipoeg ema mälestuseks oli Lindanisaks nimetanud. Ning rajati veel teisigi tugevaid kantse, et rahvas sõja puhul pakku pääseks ja mehed saaksid kõvemini vaenlasele vastu seista.
Korraga ilmusidki Viru randa võõrad väed. Nagu kaarnaparv langesid nad rahvale kaela, piinasid ja põletasid, riisusid ja tapsid.
Kiiresti kihutasid nüüd kullerid Kalevipoja juurde ning hüüdsid:
„Sõda on sõudmas ja vaenuvanker veeremas! Tule, tugev, tapjaid tapma! Tule, vägev, vaenlast virutama!”
Kohe kargas Kalevipoeg sõjaratsu selga ning tõttas otsekui tuule tuhinal sõjakära summutama ja vaenuviha vaigistama. Koos temaga sõitsid vaenlastele vastu ka Alevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg ning paljud teised mehised mehed. Viru laiad väljad olid vaenlasi täis nagu sipelgaid. Kuid see ei kohutanud kangelasi, kes vihaselt võitlusse tormasid.
Kalevipoeg kihutas oma toreda sõjaratsuga Assamallasse, kus vaenumehi kõige tihedamalt koos oli, ja pani mõõga möllama.
Tuhandeid vaenlasi saatis vägilase vali käsi surmaunne magama. Teised püüdsid pakku pääseda ja redupaika leida. Kuid kangelase ratsu tuiskas neile tulisel sammul järele, kargas künkalt künkale ja mäelt mäele. Ei oleks vaenlastest vist ükski eluga pääsenud, aga siis juhtus õnnetus. Kalevipoja tubli hobu kukkus ja langes surnult maha. Kangelane vihastus, kuid teha polnud midagi. Ta kutsus ka teised taplusest tagasi ja omavahel jaotati ära suur sõjasaak. Kalevipoeg aga lausus:
„VÕTKE, SÕBRAD, VENNIKESED,
TÄNAPÄEVSEST TAPLEMISEST
TULEV-PÄEVIL’ ETTETÄHTE!
MEHED OLGU NII KUI MÜÜRI,
SEISKU NII KUI RAUDASEINA.
SIIS El OLE KARTA SÕDA,
KARTA VÕÕRA VÕITLEMISTA,
KURJEMATE KIUSAMISTA.
MEIE MAA, SEE JÄÄGU MÕRSJAKS,
PRIIPÕLVE PÄRIJAKSI!”
[2]
Nüüd hakkas Kalevipoeg koos Alevipoja, Olevipoja ja Sulevipojaga kodu poole sammuma. Päeva veerul jõudsid nad laia laande, kus polnud veel astunud ühegi inimese jalg. Kanged mehed kõndisid otse läbi kõrve. Seal märkasid nad äkki suitsu taeva poole tõusmas, astusid lähemale ja leidsid hundipesa, kus istus veider vanamoor. See kohendas paja all tuld ja liigutas kulbiga leent.
„Mis sa seal pajas keedad?” küsis Alevipoeg vanaeidelt.
„Eks ikka kapsapäid,” kostis see lahkesti vastu.
Sulevipoeg ütles:
„Pane meiegi osa leemepatta lisaks! Kõnnime kauget teed ja nälg näpistab kõvasti kõhtu. Ise võid aga põõsa alla puhkama heita – küllap me juba kordamisi keedukatelt kohendame ja tule jaoks kuivi oksi juurde otsime.”
Vanaeit oli sellega nõus, ainult hoiatas mehi:
„Vaadake, et mõni kutsumata külaline katla kallale ei kipu! Muidu peate, pojukesed, tühja kõhtu kannatama!”
Kanged mehed lubasid kordamööda katelt valvata. Teised heitsid metsa alla magama. Alevipoeg aga istus ärksalt tule ääres.
Korraga astus ta ette härjapõlvlane – väiksed sarved kõrvade taga, kitsehabe lõua all, ise vaevalt kolme vaksa kõrgune. Kaelas kandis mehike kuldset kellukest.
„Luba ka minul, armas vend, natuke kapsakeetu katsuda!” palus härjapõlvlane Alevipoega.
„Küllap ma juba täidaksin su soovi,” ütles Alevipoeg pilgates vastu. „Aga sinusugune kärbes upub ju kulbi põhjas ära!”
„Pole viga,” kostis härjapõlvlane. „Kui sa lubad, saan ilma kulbitagi kana nokatäie leent kätte.”
Härjapõlvlane kargas lipsti paja serva peale, ning muudkui leent lakkuma. Siis aga hakkas suuremaks sirguma ja kõrgemaks kasvama, kuni kerkis päris pilvedeni välja. Ning kadus siis äkki kogunisti silme eest nagu kaste päikesepaistel.
[3]
Alevipoeg vaatas – katel tühi mis tühi. Kandis kange mees katlasse uue vee ja pani uued kapsad keema. Äratas Olevipoja valvekorrale ja puges ise põõsa alla puhkama. Kuid eks juhtunud Olevipojaga sama lugu: härjapõlvlane oli jälle kohal ning limpsas kogu leeme nahka. Ja ei käinud paremini ka Sulevipoja käsi. Nüüd oli Kalevipoja käes kord pada valvata.
Teised korrutasid kolmel keerul unelõnga ning vanaeit ketras neljandagi keeru lisaks. Kalevipoeg aga istus ärksalt tule juures, murdis maha mände, kuuski ja tammi ning pani puid paja alla juurde, et roog rutem valmis saaks.
Seal oli härjapõlvlane jälle juures ja palus luba leent katsuda.
Kalevipoeg lausus kavalasti:
„Leemekest võin sulle ju lubada, võta ainult kuldne kelluke söömise ajaks kaelast ära, sest muidu ärkavad mehed ja vanaeit viimaks kellatilina peale üles.”
„Kallis kange mehe poeg!” hakkas härjapõlvlane mesikeelel meelitama. „Ära mult kellukest võta, selle sidus eideke ise mulle kaela. Kui ma väeti võõral väljal eksima peaksin, siis kuulutab kelluke otsijatele mu asukohta!”
Kuid Kalevipoeg kostis vastu:
„Seniks, kui sööki maitsed, anna kelluke minu kätte pandiks. Nii ei saa sa pärast tänuta teele minna. Kui sul aga kõht täis saab, siis seon sulle ise kellukese kaela tagasi.”
Härjapõlvlane võttis nüüd kella kaelast ja andis Kalevipojale. Kangelane aga sirutas sõrme välja ja lõi väikesele mehele – klõpsti! – otsaette nipsu.
Samas kostis hirmus kärin ja ragin, nagu oleks äike ähvardamas. Härjapõlvlane vajus suure mürinaga maa alla ja temast jäi järele ainult natuke sinist suitsu.
Ärkasid nüüd unest mehed ja virgus vanamoorgi. Tulid kohe vaatama, mis lahti. Ja eks vanaeit tundnud kuldset kellukest hästi – see oli Sarvik-taadi salariist, mis rammu rohkendab ja kanguse kasvatab.
Kui vanamoor seda näinud oli, hakkas ta laulu lööma ja tantsu trallitama ning kadus viimaks härjapõlvlasele järele.
Kanged mehed aga sõid oma kõhud tublisti täis ja heitsid veel puhukeseks puhkama, et järgmise päeva toimetusteks jõudu koguda.
