Pangaea
Lõuna-Ameerika ja Aafrika rannajoont, teine teisel pool Atlandi ookeani, on väga lihtne puslena kokku sobitada. Seepärast oletasid teadlased juba ammu, et ehk oli sadu miljoneid aastaid tagasi meie planeedil hoopis üks suur manner (Pangaea), mis hiljem millegipärast lõhenes. Toetust sellisele mõttele saadi ka Maa paisumise hüpoteesist. Tekkinud osamandrid pidid liikuma üksteisest eemale ja jõudma sellisesse asendisse, mida me näeme tänapäeval. Seda omaaegset oletust nimetati mandrite triivi hüpoteesiks.
Hüpotees osutus tõeks, saades lõpliku kinnituse ookeanipõhja süvauuringute käigus 1960ndatel aastatel. Ilmnes, et hiiglaslike maakoore rebendite kohale on nüüdseks tekkinud ookeaninõod ja ookeanialune maakoor, mis laieneb näiteks Atlandi ookeani keskmäestiku kohal keskmiselt 1–5 cm aastas.
Geoloogiateaduse haru, mis uurib maakoore ehitust ja arengut, nimetatakse tektoonikaks.
Maakoor jaguneb laamadeks
Maa sisesoojus ja siserõhk mõjutavad tugevasti ainete olekut Maa sees (joonis 3.1.3). Vahevöö ülemine osa on nendes tingimustes plastilises olekus, seal toimub pidev ringlev liikumine (joonis 3.2.2 ja 3.2.3). See põhjustab vahevöö ülemise osa ja maakoore lõhenemise suurteks üksteise suhtes liikuvateks kivimiplaatideks, mida nimetatakse laamadeks. Eristatakse kaheksat suurt laama ja hulka väiksemaid laamasid. Suuremad on Vaikse ookeani, Euraasia, Aafrika, Antarktika, Austraalia, Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika ja Nazca laam (joonis 3.2.4).
Laamade liikumine
Laamtektoonika teooria kohaselt liiguvad laamad üksteise suhtes kolmel moel:
- eemalduvad teineteisest ehk lahknevad (joonis 3.2.5);
- liiguvad teineteise suhtes rööbiti ehk nihkuvad;
- liiguvad teineteise poole, põrkuvad (joonis 3.2.5, 3.2.6, 3.2.7).
Tõusvate ainevoolude kohal (joonis 3.2.2) satub maakoor pinge alla, rebeneb ja laamad lahknevad kiirusega 1–20 cm aastas. Laienevatest lõhedest pressitakse üles ja voolab välja sulakivim, mis valgub laiali, tardub ja kasvatab nii maakoort juurde. See toimub tavaliselt ookeanide põhjas, kus moodustuvad ookeanide keskmäestikud. Ookeaniline maakoor on seega alati noorem kui mandriline maakoor. Maakoore rebenemise otsesed ilmingud on nendes kohtades maavärinad ja vulkaanid, näiteks Islandi saar. Maavärinad ja vulkaanipursked toimuvad enamasti aga sügaval vee all ja seetõttu märgatakse neid harva (joonis 3.2.5).
Tõusvate ainevoolude kohal on ookeaniline maakoor pinge all ja . Laamad 1–20 cm aastas. Lõhedest kerkib üles , mis ja moodustab uut . Pideva magma kerkimise ja tardumise tagajärjel moodustub ookeani põhjas ookeani . Kui mäestiku kõrgemad kohal ulatuvad veest välja, tekibki vulkaaniline saar. Nii on tekkinud ka Islandi saar, kus on palju . märgatakse harva, sest need toimuvad sügaval vee all.
Laskuvate ainevoolude kohal (joonis 3.2.2) tekivad maakoores samuti pinged, kuid siis surutakse maakoort kokku ja laamad põrkuvad ning üks laam pressitakse teise alla. Tavaliselt sukeldub ookeaniline laam mandrilise alla, sest ta on tihedam ja raskem. Sügaval valitseva kõrge temperatuuri ja rõhu mõjul kivimid sulavad. Nii toimub maakoore hävimine. Maakoore sulamisega kaasnevad laamade põrkumise aladel maavärinad ja vulkaanipursked (joonis 3.2.5). Vaikse ookeani ümber on vulkaanilised ja sagedaste maavärinatega saarestikud. Nende lähedal merepõhjas asuvad pikad ja kitsad vagumused ehk süvikud. Näiteks võib tuua Jaapani, Kuriili, Filipiini, Mariaani, Aleuudi jt saarestikud ning samanimelised süvikud. Laamade põrkumise piirkonnas paikneb rohkesti vulkaane, nagu Etna ja Vesuuv Itaalias, Fuji (loe: fudži) Jaapanis (vt üldgeograafilist kaarti).
Mandriliste laamade põrkumise aladele on iseloomulik ka kivimite kergitamine ja lainelistesse voltidesse ehk kurdudesse pressimine – kurrutamine.
Euraasia ja Austraalia laama põrkumise kohal muutub kõrgemaks Himaalaja mäestik. Ulatuslikud mäestikud on kurrutatud Vaikse ookeani idaosas Andide näol. Meile lähimad kurdmäestikud on Alpid ja Kaukasus (vt üldgeograafilist kaarti). Kurdumise tõttu on maakoor mägistel aladel paksem kui mujal maismaal, kus erinevad kivimikihid paiknevad üksteise peal suhteliselt rõhtsalt.
Mõnes kohas võivad laamad üksteise suhtes nihkuda rööbiti, tekitades niiviisi ulatusliku lõhenemise maakoores. Sellega kaasneb ka maavärin, nii on juhtunud näiteks Ameerika Ühendriikides Californias.
Laamade servaalad on tektooniliselt aktiivsed, keskosad aga suhteliselt rahulikud. Õnneks elame meie Eestis, seega laamade piiridest kaugel. Maavärin on siin väga haruldane nähtus ja vulkaane pole kusagil.
- A. Euraasia laam põrkub Põhja-Ameerika laamaga.
- B. India laam põrkub Euraasia laamaga.
- C. Vaikse ookeani laam eemaldub Austraalia laamast.
- D. Nazca laam sukeldub Lõuna-Ameerika laama alla.
- E. Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannikul toimub laamade külgsuunaline nihkumine.
Millise liikumisega on seotud:
- San Andrease murrang Põhja-Ameerika läänerannikul?
- Himaalaja mäestiku teke?
- Andide mäestiku teke?
Küsimused
- Selgita jooniste 3.2.2 ja 3.2.3 alusel, miks ja kuidas tekib aine ringlev liikumine ülemises vahevöös.
- Selgita, kuidas tekivad ookeanide keskmäestikud.
- Leia MA või UMA tektoonika kaardilt, kus paiknevad ookeanide keskmäestikud ja nimeta neid. Näita neid ka üldgeograafilisel kaardil.
- Too näiteid joonise 3.2.4 abil, millised laamad lahknevad, millised põrkuvad.
- Millise laama missuguses osas paikneb Eesti?
- Leia ja näita üldgeograafilisel kaardil tekstis näidetena toodud kohti: Jaapani, Kuriili, Filipiini, Mariaani, Aleuudi saared ja süvikud; Etna, Vesuuvi ja Fuji vulkaanid; Andid, Himaalaja, Alpid, Kaukasus.
Vulkaan Jaapanis (4) • Vulkaan Sitsiilias (4) • Vulkaan Napoli lähedal (6) • Euroopa riik vulkaanilisel saarel (6) • Riik Aasias vulkaanilisel kaarsaarestikul (6) • Saarestik Vaikse ookeani põhjaosas (8) • Mäestik Euroopas (5) • Mäestik Lõuna-Ameerikas (5) • Mäestik Horvaatias (8) • Laam, mille liikumine kergitab Himaalajaid (5) • San ... murrang Californias (8)
Sõna ülejäänud tähtedest:
