A
- Absoluutne kõrgus (üldkõrgus) – arv, mis näitab koha kõrgust merepinnast meetrites; Eestis lähtutakse Amsterdami nullist.
- Aerofoto ehk õhufoto – on maapinna foto, mis on saadud õhust pildistamisel.
- Ajavöönd – 15°-ne põhja–lõuna-suunaline vöönd (Maa ühelt pooluselt teisele ulatuv lõik laiusega 15 pikkuskraadi), kus kehtib ühesugune aeg – selle vööndi keskmeridiaani aeg.
- Alamik – maailmamere tasemest madalamal paiknev maismaa-ala (nt Kaspia alamiku üldkõrgus on –28 m).
- Algmeridiaan ehk nullmeridiaan ehk Greenwichi meridiaan – kokkuleppeline meridiaan, millest lähtudes määratakse mis tahes koha geograafilist pikkust; jaotab maakera koos 180° meridiaaniga ida- ja läänepoolkeraks; läbib Greenwichi observatooriumi Londonis.
- Aluspõhi – pinnakatte alla mattunud, vahel ka maapinnal paljanduvad kivimid.
- Arvmõõtkava – mõõtkava numbriline väljendus jagatisena, kus jagaja näitab, mitu korda on tegelikke pikkusi plaanil või kaardil vähendatud (nt mõõtkavas 1 : 50 000 on üks pikkusühik vähendatud 50 000 korda, s.t 1 cm-le või 1 mm-le vastab 50 000 cm või 50 000 mm jne).
- Arvutikaart ehk digikaart – on andmekandjal või arvuti mälus olev kaart.
- Asimuut – nurk, mis jääb põhjasuuna ja vaadeldava objekti suuna vahele, mõõdetakse päripäeva 0°–360°.
- Atlas – ühtlaselt vormistatud ja raamatu, albumi või mapina välja antud kaartide kogu.
- Atmosfäär ehk õhkkond – Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhkkest. Atmosfääri ülapiiri kõrguseks loetakse 1000–1200 km.
B
- Biokeemia – teadus, mis uurib elusolendites esinevaid keemilisi aineid ja organismides toimuvaid keemilisi reaktsioone.
D
- Delta – jõesuudme tüüp, kus jõesuudmesse kuhjunud setete tõttu jõgi jaguneb mitmeks harujõeks ja jõesuue muutub enamasti kolmnurga (kr täht ∆ – delta) kujuliseks (nt Niilus, Volga, Doonau; Mississippi delta on aga teistsuguse kujuga).
- Demograafia ehk rahvastikuteadus – teadus, mis tegeleb mitmesuguste rahvastikuga seonduvate küsimustega, nagu rahvaarvu muutumine, vanuseline, sooline, rahvuslik jm koosseis, paiknemine, rahvastiku liikumine, linnastumine jne.
- Diagramm ehk arvjoonis – joonis, millel tõlgendatakse arve kujundite abil. Joonistel kasutatakse enamasti tulpasid, linte, graafikuid, sektoriteks jagatud ringe vm.
E
G
- Geiser – perioodiliselt kuuma vett ja auru purskav kuumaveeallikas vulkaanilistel aladel (nt Island, Kamtšatka, Uus-Meremaa).
- Geodeesia – teadus, mis tegeleb Maa ning selle pinna osade kuju ja suuruse mõõtmise ja kaardistamisega.
- Geograafiline asend – mingi koha paiknemine maakeral; iseloomustatakse kaugusega ekvaatorist ja algmeridiaanist, paiknemisega suuremal territooriumil, ookeanide ja merede ning naaberalade suhtes jne.
- Geograafiline laius – maakeral asuva mis tahes punkti kaugus ekvaatorist, väljendatud kraadides (0°–90°); põhjapoolkeral on põhjalaiused – pl ehk N, lõunapoolkeral lõunalaiused – ll ehk S.
- Geograafiline pikkus – maakeral asuva mis tahes punkti kaugus algmeridiaanist, väljendatud kraadides (0°–180°); läänepoolkeral on läänepikkused – lp ehk W, idapoolkeral on idapikkused – ip ehk E.
- Geograafilised koordinaadid – geograafiline laius ja geograafiline pikkus, mille abil määratakse mis tahes punkti täpne asukoht maakeral (nt Tallinna koordinaadid on 59°26’N ja 24°44’E).
- GIS ehk kohateabe süsteem ehk geoinfosüsteem – arvutikaartide kogum, mis sisaldab ka nendel kajastatud nähtuste andmeid.
- GPS ehk automaatne asukoha määramise süsteem – (ingl Global Positioning System) asukoha määramise süsteem, kus koha geograafilised koordinaadid määratakse ümber Maa tiirlevate satelliitide ehk tehiskaaslaste abil.
I
- Iive – rahvastikuteaduses sündide, surmade, sisserände ja väljarände vahe; eristatakse absoluutset ja suhtelist iivet.
J
- Joonmõõtkava – mõõtkava, mida kujutatakse võrdseteks lõikudeks jaotatud sirgjoonena; numbrid sirgjoone lõikude kohal näitavad, milline vahemaa looduses vastab nendele lõikudele plaanil või kaardil.
- Jäärak ehk uhtorg ehk ovraag – järsuveeruline uurdeorg, mis on tekkinud ajutise vooluvee kulutava tegevuse tagajärjel kergesti erodeeruvates materjalides; soodustab maa ülesharimine ja väär maakasutus.
K
- Kaardi üldistamine – vajaliku väljavalimine ja selle kujutamine kaardil.
- Kaardivõrk – kaardil või gloobusel meridiaanidest ja paralleelidest moodustuv ruudustik.
- Kaart ehk maakaart – Maa pinna vähendatud tasapinnaline kujutis pealtvaates, kus on arvestatud Maa pinna kumerust.
- Kanjon – kitsas ja sügav, sageli astmeliste veerudega org, mis on tekkinud jõevee uuristava tegevuse tagajärjel.
- Karst – nähtus, mida põhjustab pinna- ja põhjavee keemiline ja mehaaniline toime kergesti lahustuvatesse ja lõhelistesse kivimitesse (nt lubjakivi, kips, sool).
- Kartodiagramm – kaardi liik, kus käsitletava nähtuse ulatust ja kohtade erinevusi kujutatakse kaardi taustale paigutatud diagrammide abil.
- Kartograafia ehk kaardiõpetus – teadus maakaartide valmistamisest, uurimisest ja kasutamisest.
- Kartogramm – diagramm, kus käsitletava nähtuse ulatust ja kohtade erinevusi kujutatakse kaardil kartograafiliste võimaluste abil. Need võivad olla nt punktide tihedus ja suurus, värvuste erinevus, erinev viirutus jm.
- Kiltmaa ehk kõrgtasandik ehk kõrglavamaa – orgudega liigestatud tasandik, mis paikneb enamasti üle 500 m merepinnast (nt Tiibeti ja Kesk-Siberi kiltmaa).
- Kivim – kindla keemilise koostise ja ehitusega mineraalide kogum maakoores; eristatakse tard-, moonde- ja settekivimeid.
- Kivistis ehk fossiil – kauges minevikus elanud, kivistunud ja kivimis säilinud organism või selle elutegevuse jälg.
- Kohalik päikeseaeg – astronoomiliselt määratud aeg, mis on maakera ühel ja samal meridiaanil paiknevates punktides ühesugune, s.o Päikese näiva liikumise alusel määratud kellaaeg, mis on sama ühe meridiaani kõikides punktides, kuid erineb eri meridiaanidel.
- Kompass – abivahend põhja–lõuna suuna määramiseks.
- Kurrutus – kurdude teke maakoores tektooniliste liikumiste tagajärjel.
- Kustunud vulkaan – vulkaan, mille viimasest purskest enam kellelgi mingeid andmeid pole ja ei peeta ka tõenäoliseks, et ta purskama hakkaks.
- Kuumaveeallikas – kõrge temperatuuriga põhjavee looduslik väljavool maapinnale, hilisvulkaaniline nähtus.
- Kuupäevaraja – kokkuleppeline joon (üldiselt piki 180° meridiaani) Vaikses ookeanis, eraldab vööndiaja arvestuses eri kuupäevaga alasid.
- Kõrgustik – ümbrusest kõrgem lauskmaa osa, mis on liigestatud mitmesuguste väiksemate pinnavormidega, nagu künkad, orud, nõod (nt Otepää, Haanja, Sakala, Pandivere kõrgustik).
- Küngas – ümar laugete nõlvadega pinnavorm, mille suhteline kõrgus on kuni 200 m (nt Suur Munamägi, Emumägi).
L
- Laam – maakoore ja vahevöö ülemise osa e litosfääri hiigelpangas, piirneb seismiliselt aktiivsete vöönditega; eristatakse 8 suurt laama ja mitmeid väiksemaid.
- Laamtektoonika – õpetus, mis käsitleb laamade ehitust ja liikumist.
- Laava – vulkaani kraatrist või maapinna lõhest välja maapinnale voolanud ja suurema osa gaasidest kaotanud magma.
- Ladina-Ameerika – Ameerika osa, mille koloniseerisid peamiselt hispaanlased ja portugallased, hõlmab Lõuna-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Põhja-Ameerika lõunaosa (Mehhiko).
- Legend – leppemärkide seletus; joonise, skeemi, plaani või kaardi seletuskiri.
- Leppemärk ehk kujutusviis – joonisel, skeemil, plaanil või kaardil kasutatav kujutis või taust, mille abil väljendatakse tinglikult tegelikkust.
- Linn – suurem tiheda hoonestusega asula, millel harilikult on oma juriidilised õigused (linnaõigused); piiritletud elanike mittepõllumajandusliku tegevusega ja paljudes riikides teatud rahvaarvuga.
- Linnastu ehk aglomeratsioon – rühm lähestikku asuvaid või kokkukasvanud linnu, mis on omavahel tihedalt seotud, kuid halduslikult iseseisvad.
- Linnastumine ehk urbaniseerumine – linnade kasvamine sinna elama asunud inimeste tõttu ja linliku elulaadi levimine maale.
- Luide – tuiskliivaalal püsiva suunaga tuule toimel moodustunud kuhjeline pinnavorm.
M
- Maailmaaeg – rahvusvaheliste lepetega kehtestatud aeg, mille aluseks on algmeridiaani ehk Greenwichi meridiaani kohalik päikeseaeg.
- Maailmajagu – suur maismaapiirkond, mis hõlmab ühe või mitu mandrit või nende osi koos lähedal asuvate saartega (Euroopa, Aasia, Aafrika, Ameerika, Austraalia ja Okeaania, Antarktika).
- Maailmameri – maakera kattev katkematu veekiht, mis moodustab hüdrosfääri põhiosa, jaguneb ookeanideks ja katab Maa pindalast ligi 71%.
- Maakoor – Maa pindmine tahke kest, litosfääri osa; 5–75 km paksune, jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks; mandriline maakoor koosneb settekivimite, graniidi- ja basaldikihist, ookeaniline maakoor settekivimite ja basaldikihist.
- Maalihe – pinnasekihtide liikumine nõlval raskusjõu mõjul.
- Maavärin – maakoore vappumine ja järsk lühiajaline kõikumine; tõuge tekib maasisese energia järsu vabanemise tagajärjel laamade äärealadel; maavärinad võivad kaasneda ka koobaste ja kaevanduste sissekukkumisega (langatusvärin), vulkaanipursetega, maa-aluste tuumaplahvatustega jm.
- Maavärina kese ehk epitsenter – koht maapinnal, mis asub otse maavärina kolde kohal.
- Maavärina kolle ehk fookus ehk hüpotsenter – maavärina tõuke lähtekoht.
- Madalik – tasandik, mille üldkõrgus ehk absoluutne kõrgus on kuni 200 m (nt Lääne-Eesti, Amazonase, Mesopotaamia madalik).
- Magma – Maa sügavuses tekkinud, veeaurust ja gaasidest küllastunud tulikuum kivimite sulam.
- Magmakolle – sügaval maakoores või vahevöö ülaosas moodustuv hõõguvtuline magma kogum.
- Mandrilava ehk šelf – mandrilähedane laugelt sügavamaks muutuv maailmamere põhi (mandri jätk vee all kuni mandrinõlvani), sügavus kuni 200 m.
- Mandriline maakoor – paks maakoore osa (30–75 km), mis koosneb settekivimite, graniidi- ja basaldikihist.
- Mandrinõlv – maailmamere põhja järsult kaldu osa mandrilava üleminekul ookeanipõhjaks (sügavuste järsk üleminek 200–2000 m).
- Manner ehk kontinent – suur maismaaosa, mida ümbritseb maailmameri (Euraasia, Aafrika, Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Austraalia, Antarktis).
- Marmor – lubjakivist või dolokivist tekkinud moondekivim.
- Meridiaan – kujutletav joon maakera pinnal, mis ühendab poolusi ja lõikub ekvaatoriga täisnurga all, näitab kaardil põhja–lõuna suunda.
- Mineraal – looduslik tahke keemiline ühend või ehe element, mida iseloomustavad kindlad füüsikalised omadused ja keemiline koostis (nt grafiit, teemant).
- Moondekivim ehk metakivim – kõrge temperatuuri ja suure rõhu mõjul maakoores moondunud sette- või tardkivim.
- Moreen – mandrijää või liustiku sulamisel mahajääv sete, mis koosneb sorteerimata ja ümardumata osadest ning on segakoostisega.
- Muda – pehme või poolvedel peeneteraline sete, mis sisaldab ka surnud organismide jäänuseid.
- Murend – kivimite purunemise tagajärjel tekkinud pude materjal.
- Murenemine – kivimite lagunemine väiksemateks osadeks ja mineraalide muutumine temperatuuri kõikumise mõjul ning õhu, vee ja organismide mehaanilisel ja keemilisel toimel.
- Murrang – sügav maakoore lõhe, mille tekkimisel maakoore osad üksteise suhtes nihkuvad (üles, alla või kõrvale).
- Mõõtkava – pikkuste suhe, mis näitab, mitu korda on plaanil, kaardil või gloobusel tegelikke pikkusi vähendatud; väljendatakse arv-, võrdlus- või joonmõõtkavana.
- Mäeahelik – pinnamoe suurvorm, mis kujutab endast omavahel liitunud mägede rida.
- Mäestik – pinnamoe suurvorm, mis koosneb paljudest mäeahelikest, nendevahelistest orgudest ja nõgudest.
- Mägi – pinnavorm, mille suhteline kõrgus on üle 200 m; Eestis nimetatakse mägedeks ka künkaid, mille suhteline kõrgus on üle 50 m.
- Mägismaa – mägine maa-ala, kus pinnamoes vahelduvad madalad mäestikud ja kiltmaad (nt Brasiilia, Etioopia mägismaa).
N
- Noor mäestik – lühikest aega välisjõudude toimele allunud mäestik, millele on tüüpilised sügavad orud, järsud nõlvad ja teravad tipud (Kesk- ja Uusaegkonnas kujunenud mäestikud, nt Andid, Alpid, Himaalaja).
O
- Ookean – maailmamere suur osa, mis hõlmab ka juurdekuuluvaid meresid ja mida eraldavad üksteisest mandrid; eristatakse Vaikset, Atlandi ja India ookeani ning Põhja-Jäämerd ehk Arktika ookeani.
- Ookeani keskmäestik – veealune mäestik, kus toimub maakoore moodustumine, pikim (üle 75 000 km) mäestikusüsteem ookeanide põhjas, mis on kujunenud laamade üksteisest eemaldumise piirkondades.
- Ookeaniline maakoor – õhuke maakoore osa (5–10 km), mis paikneb ookeanide all ja koosneb õhukesest settekivimite kihist ja selle all olevast basaldikihist.
- Ookeaninõgu – suurim negatiivne pinnavorm maakeral, kus paikneb maailmameri, mis moodustab üle 2/3 maakera pinnast.
- Orientiir ehk suunis – suunamärk, hästi vaadeldav objekt, mille abil saab kindlaks määrata oma seisupunkti või liikumissuunda.
P
- Paljand – koht maapinnal, kus paljanduvad maakoort moodustavad kivimid või setted.
- Paralleel ehk rööbik – kujutletav ringjoon maakera pinnal, paralleelne ekvaatoriga ja näitab kaardil lääne–ida suunda.
- Pinnamood ehk reljeef – maapinna ebatasasuste kogum, mille moodustavad mitmesugused pinnavormid ja mis kujuneb maakoore pideva arenemise tagajärjel.
- Pinnavorm – sise- ja välisjõudude toimel maapinnal või merepõhjas tekkinud kõrgendik (positiivne pinnavorm, nt küngas, mägi, vall), süvend (negatiivne pinnavorm, nt lohk, süvik, org) või tasand (tasandik, kiltmaa), mis erineb naaberaladest kõrguse, välisilme ja tekkeloo poolest.
- Plaan – maa-ala vähendatud kujutis pealtvaates, mis jätab arvestamata Maa kumeruse; plaanil on kõik vahemaad täpselt mõõdetavad.
- Poliitiline kaart – teemakaart, kus kujutatakse haldusüksuste (riikide, maakondade jne) paiknemist; ka administratiiv- ehk halduskaart.
- Poolkera – ekvaatori või algmeridiaani ja 180° meridiaani poolt maakera pooleks jaotatud osa; ekvaator jaotab maakera põhja- ja lõunapoolkeraks, meridiaanid jaotavad lääne- ja idapoolkeraks.
- Poolus – punkt kohal, kus Maa kujutletav telg lõikub maakera pinnaga (lõuna- ja põhjapoolus); punkt, mis ei võta osa Maa pöörlemisest.
- Porsumine – keemiline murenemine, mida põhjustavad peamiselt vesi ja selles lahustunud ained, on ülekaalus soojadel ja niisketel aladel.
- Profiil – läbilõige (nt pinnamoe läbilõige); pinnamoe läbilõiget joonisel iseloomustab profiiljoon.
- Põhjavesi – maakoore ülemistes kihtides paiknev vesi, mis täidab kivimite poore ja lõhesid ning koguneb vettpidava kihi peale.
R
- Rabenemine – kivimite murenemine füüsikaliste tegurite, peamiselt temperatuuri kõikumise, lõhedes oleva vee külmumise ja jää sulamise toimel; ülekaalus kuiva või külma kliimaga aladel.
- Rahn – kivi, mille ∅ on üle 1 m, rahn ∅ üle 10 m on hiidrahn.
- Rahvaloendus – rahvaarvu, rahvastiku koosseisu (sugu, rahvus, vanus jne), paiknemise jm teadasaamiseks korraldatud andmete kogumine.
- Rahvastik – kõik mingil maa-alal elavad inimesed.
- Rahvastiku tihedus – statistiline näitaja, mis väljendab inimeste keskmist arvu teatud maa-ala 1 km²-l (in/km²).
- Rahvastikupüramiid – diagramm, kust on võimalik püstteljelt (vertikaalselt teljelt) lugeda rahvastiku vanuselist ja rõhtteljelt (horisontaalteljelt) soolist koosseisu.
- Rahvastikuteadus ehk demograafia – teadus, mis tegeleb mitmesuguste rahvastikuga seonduvate küsimustega, nagu rahvaarvu muutumine, vanuseline, sooline, rahvuslik jm koosseis, paiknemine, rahvastiku liikumine, linnastumine jne.
- Rahvus – ajalooliselt kujunenud ennast teadvustanud inimrühm, mis kooseb ühise etnilise päritolu, keele ja kultuuriga inimestest.
- Rass ehk inimrass – kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud rühm; põhirassid on europiidne, mongoliidne ja negriidne rass.
- Reljeef ehk pinnamood – maapinna ebatasasuste kogum, mille moodustavad mitmesugused pinnavormid ja mis kujuneb maakoore pideva arenemise tagajärjel.
- Rändrahn – mandrijääga oma esialgsest asukohast edasi kantud kristalsest kivimist koosnev suur kivi, mille ∅ on üle 1 m, ∅ üle 10 m on hiidrahn; Eesti suurim rändrahn on Ehalkivi Kunda lähedal.
- Ränne ehk migratsioon – inimeste, loomade või muude organismide rändamine ühest kohast teise. Mujalt sisseränne on immigratsioon ja väljaränne mujale on emigratsioon.
S
- Samajoon – joon, mis ühendab kaardil või plaanil kujutatava ala ühesuguste näitajatega kohti (kõrgus üle merepinna, temperatuur jm).
- Samakõrgusjoon ehk horisontaal – joon, mis ühendab plaanil või kaardil kujutatava ala ühesuguse kõrgusega punkte.
- Samasügavusjoon ehk isobaat – joon, mis ühendab plaanil või kaardil kujutatava ala ühesuguse sügavusega punkte.
- Satelliidifoto ehk satelliidipilt – foto Maast või mõnest teisest planeedist, mis on tehtud tehiskaaslaselt mingis elektromagnetilise kiirguse vahemikus.
- Seismiline – maavärinaga seoses olev.
- Sete – maismaal või veekogus kivimite murenemisel või organismide lagunemisel tekkinud pude materjal.
- Settekivim – kivim, mis on tekkinud mitmesuguste setete kivistumisel, on harilikult kihiline ja võib sisaldada kivistisi (nt liivakivi, lubjakivi, põlevkivi, kivisüsi).
- Stalagmiit – tilkekivi, mis tekib karstikoopa laest tilkuvast veest väljasadestunud lubisooladest, pikenedes karstikoopa põrandalt aeglaselt kõrgemale (koonuse- või sambakujuline); esineb ka kipsi- ja kivisoolakoobastes põrandale tilkunud vee aurumise tagajärjel.
- Stalaktiit – tilkekivi, mis tekib karstikoopa laes tilkuvast veest väljasadestunud lubisooladest (purika, toru või eesriide taoline); esineb ka kipsi- ja kivisoolakoobastes laest tilkunud vee aurumise tagajärjel.
- Suhteline kõrgus – kõrgus positiivse pinnavormi jalamilt tippu.
- Suhteline sügavus – sügavus, arvestades negatiivse pinnavormi põhjast.
- Suremus – surmajuhtude arv 1000 elaniku kohta promillides (‰) või 100 elaniku kohta protsentides (%).
- Suuremõõtkavaline kaart – kaart, millel kujutatakse suhteliselt väikest maa-ala (mõõtkavaga alates 1 : 100 000 ja suurem).
- Sündimus – sündide arv 1000 elaniku kohta promillides (‰) või 100 elaniku kohta protsentides (%).
- Süvik – maailmamere põhjas olev kitsas ja pikk, üle 6000 m sügavune vagumus, mis paikneb peamiselt laamade põrkumise ja üksteise alla sukeldumise vööndis (kaarsaarestike või noorte kurdmäestike lähedal, nt Mariaani süvik, Kuriili süvik); nii nimetatakse ka suhteliselt sügavaid nõgusid teiste veekogude põhjas (nt Gotlandi süvik Läänemeres).
T
- Tabel – arvandmete või muude andmete esitamine korrastatult ridade, veergude ja lahtritena.
- Tardkivim – magma või laava tardumisel tekkinud kivim (nt basalt, graniit, pimss, gabro).
- Tasandik – ulatuslik tasane ala maismaal või merepõhjas; kõrgusvahed on väikesed (alla 200 m) – lauskmaa, lainjas, künklik jne tasandik; kõrguse järgi üle merepinna liigitatakse alamikeks, madalikeks, kõrgtasandikeks ehk kiltmaadeks.
- Teemakaart ehk temaatiline kaart – kaart, mis käsitleb vaid teatud kindlat teemat (nt riikide kaart, rahvastiku tiheduse kaart, kliimavöötmete kaart).
- Tegevvulkaan – vulkaan, mis purskab ajuti või pidevalt.
- Termaalvesi – põhjavesi, mis on kogunenud maakoore kuumade kivimikihtide vahele ja seal soojenenud.
- Terrass – astangute või kallakpindade vaheline rõhtne tasane pind oruveerul või mäenõlval; tehisterrasse on rajatud mägede nõlvadele maaviljeluseks.
- Territoorium – maismaa-ala; riigi territoorium on riigile kuuluv maa-ala, mis hõlmab ka siseveekogud, territoriaalmere (rannajoonega rööbiti kulgev merevöönd, millele on õigus ainult rannikuriigil), maapõue ja nende kohal oleva õhuruumi.
- Tilkekivi – maa-aluse õõnsuse (enamasti karstikoopa) laest ja seintelt tilkuvast veest aurumise ja soolade väljaladestumise tagajärjel tekkinud mineraalne purikataoline moodustis või koorik; laes moodustuvad stalaktiidid ja põrandal stalagmiidid.
- Tsunami – hiidlaine, mis tekib maavärina tõttu merepõhjas.
- Tuum – Maa keskpunkti ümber paiknev osa, mille piir vahevööga on umbes 2900 km sügavusel.
U
- Uhtorg ehk jäärak – järsuveeruline uurdeorg, mis on tekkinud ajutise vooluvee kulutava tegevuse tagajärjel kergesti erodeeruvates materjalides; soodustab maa ülesharimine ja väär maakasutus.
V
- Vagumus – piklik orutaoline pinnavorm, mis on tekkinud vooluvee, liustikujää, tuule või karsti toimel.
- Vahevöö – maakoore all lasuv tuuma ümbritsev 2900 km paksune kest, mis omakorda jaguneb ülemiseks ja alumiseks vahevööks.
- Vana mäestik – pikka aega välisjõududele allunud mäestik, millele on iseloomulikud ümarad tipud, lauged veerud ja laiad orud (tekkinud Vanaaegkonnas või varem, nt Apalatšid, Uuralid, Sudeedid, Harz).
- Varing – murenemisel tekkinud lahtise kivimmassi järsk langemine või veeremine järskudel veerudel ja nõlvadel; varingut põhjustavad maavärinad, inimtegevus, nõlva jalami uuristamine jm.
- Vulkaan – maakoores olevate kanalite või lõhede kohale vulkaanilise tegevuse saadustest tekkinud koonuse- või kuplikujuline kuhik.
- Vulkaani kraater – lehterjas maapinnasüvend, mis on tekkinud vulkaanipurske tagajärjel, paikneb enamasti vulkaani tipus. Kraatri põhja avanevab vulkaani lõõr.
- Vulkaani lõõr – püstjas kanal, mis ühendab magmakollet maapinnaga. Selle kaudu tõuseb magma maapinnale.
- Vulkanism – maasisese soojusenergia poolt põhjustatud protsess, mille tagajärjel magma ja gaasid tungivad maapinnale; vulkanism on kõige intensiivsem laamade lahknemise ja põrkumise (v.a kahe mandrilise laama põrkumine) vööndites.
- Võrdlusmõõtkava – mõõtkava, milles kujutatud pikkuse ja tegeliku pikkuse suhet väljendatakse lausega, nt 1 cm-le kaardil vastab 5 km looduses; kirjutatakse lühendatult 1 cm–5 km.
- Väikesemõõtkavaline kaart – kaart, millel kujutatakse suhteliselt suurt maa-ala (mõõtkavaga üle 1 : 100 000).
- Vööndiaeg – ühe ajavööndi piires kehtiv aeg, mida arvestatakse selle ajavööndi keskmeridiaani kohaliku aja järgi.
Ü
- Üldgeograafiline kaart – kaart, mis annab maa-ala üldiseloomustuse; sellele on kantud mandrite piirjooned, pinnamood, siseveed, asulad, halduspiirid jm.
- Üldkõrgus (-sügavus) ehk absoluutne kõrgus (sügavus) – arv, mis näitab koha kõrgust merepinnast meetrites; Eestis lähtutakse Amsterdami nullist.
