Maa pinnamood muutub (1)

Inimese eluea jooksul ei jõua Maa pind kuigi palju muutuda. Mäed ja orud, mandrid ja ookeanid näivad olevat kindlalt paigas. Kuid vulkaanipursked ja maavärinad annavad märku, et tahke maakoor ikkagi liigub ja muutub.

Maakoore aeglast kõikuvliikumist saab jälgida mererannikul, kus see põhjustab mere taandumist või pealetungi. Kõige kiiremini – kuni 1 cm aastas – kerkib Läänemeres Botnia ehk Põhjalahe idarannik. Soome ja Rootsi alade kerkimine on kestnud tuhandeid aastaid ning toonud päevavalgele graniidid ja teised kõvad kivimid, mis Eestis lamavad sügaval maapõues settekivimite all. Maakoor kerkib ka Eestis, kuid aeglasemalt kui Soomes ja Rootsis. Erinevalt Põhja-Euroopa rahvastest peavad paljud rannikuelanikud võitlema aga mere pealetungiga.

Maakoore kerked ja vajumised ei tarvitse igal pool püsivad olla. Maailmas on rohkesti paiku, kus isegi inimajaloo jooksul on kerkimine vaheldunud vajumisega. Itaalias Sitsiilia saarel ehitati kunagi ammu rannikule hooneid, mis aja jooksul mere alla vajusid. Hiljem kerkisid need taas kuivale.

Iga kivim laguneb aja jooksul väiksemateks osadeks ehk mureneb. Seda põhjustab temperatuuri kõikumine ja vee mahu muutumine jäätumisel. Lisaks lahustab kivimeid vees olev süsihappegaas ja lagundavad organismid. Kui kivimi pind on purunenud, pääsevad vesi, õhk ja organismid sellele kergelt ligi. Nüüd hakkab kiiremini muutuma ka kivimite koostis. Kui murenemist ei toimuks, ei saaks tekkida mulda ega kasvada taimed. Seetõttu on murenemisel looduses väga suur tähtsus.

Pinnavormide tekkimisest alates töötlevad neid päikeseenergia põhjustatud välisjõud, mis tasandavad maapinda. Voolu- ja põhjavesi, merelained, tuul ja jää kulutavad maapinda ja kannavad murendmaterjali edasi. See murend kuhjub kaugemal uuteks pinnavormideks. Nii muutub pinnamood mõnes paigas tasasemaks ja laugemaks, teisal aga hoopis vaheldusrikkamaks ja künklikumaks.

Kui kogu murend jääks tekkekohale püsima, kattuks kivim paksu murenemiskoorikuga ning välisjõud ei saaks kivimeid enam mõjutada, mistõttu peatuks murenemine juba mõne meetri sügavusel. Enamasti kannavad aga tuul, jää ja vesi tekkinud murendi ära ja nii avanevad edasisele murenemisele järjest uued pinnad.

Põldudel ja mäenõlvadel, kus looduslik taimkate on hõre, pääseb voolav vesi pinnast kergesti uuristama ning haritavaid maid võib ohustada pinnase erosioon. Erosioon on pinnase ärakanne sademete ja voolava vee poolt. Ajutine vooluvesi võib ära viia suurel hulgal materjali, mille tulemusena tekivad kitsad ja sügavad süvendid ehk uhtorud. Näiteks Lõuna-Venemaal, Ukrainas, Hiinas ja mujal kuiva kliimaga aladel läbivad maapinda üle 10 meetri sügavused järsuveerulised uhtorud. Suviti, kui on kuum ja sademeid vähe, jäävad uhtorud kuivaks.

Parimaks kaitseks erosiooni vastu on tiheda juurestikuga looduslik taimkate või taimeribade istutamine küngaste nõlvadele. Eestiski esineb ülesharitud künkanõlvadel kohti, kus kevadine sula- ja suvine vihmavesi on kandnud huumuskihi künka jalamile.