Liustikud on kulutajad ja kuhjajad
Polaaraladel, kus lund sajab rohkem, kui soojal ajal sulada jõuab, ladestuvad üha uued lumekihid vanemate peale. Allpool olev lumi tiheneb, muutub igijääks ning tekivad suured kilbikujulised jääväljad ehk mandrijääkilbid.
Igijää koguneb ka mäestike kõrgemates osades, kus sajab lund ja valitsevad madalad temperatuurid nagu polaaraladelgi. Kui lund tuleb järjest juurde, hakkab jäätunud ala laienema ning jää võib mööda mäenõlvu alla hakata liikuma. Liikuva jää ehk liustiku tunnuseks on lõhede teke. Liustikud ongi peamised pinnamoe kujundajad igijää ja -lumega kaetud aladel.
Mandrijää tänapäevaseid kulutusalasid me ei näe, sest jää alles varjab oma tegevuse jälgi. Neil aladel aga, mis olid minevikus mandrijääga kaetud, paljanduvad maapinnal väga vanad ja kõvad kristalsed kivimid või vastupidiselt ilmestavad pinnamoodi mandrijää kuhjatud pinnavormid. Suvel liustiku serv taandub, sest jää sulab, talvel aga kasvab. Kui jää liigub edasi, kraabib ta maapinda, purustab ja veab kaasa kivimeid ning hävitab sellel alal varem olnud pinnavormid. Kuid nii nagu voolav vesi, kannab ka liustik kivimimaterjali ehk moreeni kaasa. See sulab jääserva seest välja ja kuhjub suurteks vallideks. Kõige rohkem sulab jääst välja setteid seal, kus liustiku serv püsib pikemat aega paigal või kus jää on mitu korda sulanud ja uuesti peale tunginud.

Kunagiste mägiliustike kulutatud ruhioru tunneme tänapäeval ära selle U-kujulise ristlõike järgi.
Videos on kaasa haaratud murendmaterjal hästi näha laia musta jutina liustiku keskosas. Liustiku servas settib murendmaterjal ehk moreen liustikust välja.
Milliste alade pinnamoodi mõjutab tuul kõige rohkem?
Tuul kulutab maapinda, kannab setteid edasi ning lõpuks kuhjab need. Kõik kolm protsessi toimuvad ühel ajal, kuid kohati on ülekaalus kulutus, kohati aga kuhjamine. Tuul läbib suuri vahemaid ning seetõttu kujundab pinnamoodi märksa ulatuslikumal alal kui voolav vesi.
Kõige enam on tuule tegevust märgata kuiva kliimaga alal, kus on palju murenenud kivimeid ja tuul on tugev. Kuivi ja lahtisi kivimiosakesi on ju kergem ära kanda.
Kuna tuul on tavaliselt puhanguline ja aluspind erineva karedusega, kanduvad liivaosakesed edasi jaokaupa: tuul kord veeretab neid, kord kannab õhus, siis jätab maha. Murend settib juhul, kui takistus maapinnal, kas kõrbetaim või kivirahn, tuule kiirust pidurdab.
Kõige peenemad osakesed kanduvad siiski suurte vahemaade taha. Põhja-Aafrika kõrbetolmu võib jõuda nii Briti saartele kui ka kaugele Atlandi ookeani kohale.
Peamisteks tuule tekitatud pinnavormideks on luited. Rannikule kuhjab tuul pikki luiteahelikke, kõrbetes tekivad aga 20–30 m kõrgused sirbikujulised kaarluited ehk barhaanid. Sahara kõrbes nihutab tuul edasi lausa mitmesaja meetri kõrgusi liivakuhjatisi.
Milliseid pinnavorme loob inimene?
Inimtegevuse mõju pinnamoele võib olla suur. Maavarade kaevandamisest jäävad järele kuni 1000 m sügavused nõod. Kaevanduskäigud ja maa-alused tühimikud ulatuvad lausa mitme kilomeetri sügavusse. Maavarade töötlemisel jääb üle inimesele kasutuid kivimeid, mis kuhjatakse kusagil lähedal kõrgeteks aherainemägedeks. Ka tehaste ja elektrijaamade kõrvale kerkivad tuhamäed.
Aga mitte ainult kaevandamine ei muuda pinnamoodi: kiirteede jaoks kuhjatakse kokku võimsaid teetamme, nende kõrvale kerkib majakõrgusi valle liiklusmüra tõkestamiseks, suuri jõgesid paisutatakse ligi 200 m kõrguste tammide taha.
Maavarade kaevandamise, tootmise ja ehitustegevuse käigus tõstetakse aasta jooksul ühest kohast teise üle 100 mld tonni kivimeid. Ka inimese loodud pinnavormid alluvad Maa sise- ja välisjõudude tegevusele. Kui me seda ei arvesta, võivad tagajärjed olla kurvad: voolav vesi võib pinnase ära uhtuda, põhjustada varinguid ja maalihkeid.
Mõtle
- Too näiteid inimese loodud pinnavormidest oma kodukohas.