Raba loomastik

Rabas kasvab vähe taimeliike ja vaid osa neist kõlbab loomadele toiduks. Ükski loom ei söö turbasamblaid ning näiteks huulhein ja sookail on hoopis mürgised. Ka paljude teiste sootaimede väikesed nahkjad lehed pole loomadele mokkamööda. Neist toituvad vaid mõnede putukate vastsed. Püsivamalt ongi rabaga seotud mitmesugused putukad ja ämblikud. Suuremad loomad tegutsevad peamiselt soosaartel ja ‑servas. Soosaared on soos kõrgemad kohad, kus tavaliselt kasvab mets. Neid võib võrrelda saartega keset veevälja.

Rabataimedel toituvad mardikad ja liblikad ning peale nende on rabas palju verd imevaid putukaid. Sääskede ja parmude vastsed arenevad väikestes veekogudes või niiskes turbas. Rabalaukad on neile sigimiseks otsekui loodud. Nii-öelda veredoonorit ehk seda, kelle verd imeda, tuleb valmikutel sageli aga kaua oodata, sest loomi (sh inimesi) liigub rabas üsna vähe. Seetõttu ründavad nad iga soojaverelist olendit ägedalt. Verd imevatest ja teistest väikestest putukatest toituvad omakorda kiilid ja ämblikud. Ämblikke elab rabas rohkesti.

Rabas elavad putukad on toiduks rabakonnadele, kellele sobivad kudemiseks rabade vesisemad servaalad. Ka arusisalikud saavad rabas väiksematest putukatest söönuks. Konnad ja sisalikud on omakorda toiduks rästikutele.

Imetajatest võib suvel rabaservas näha põtru ja metskitsi. Talveks lähevad nad aga tavaliselt kuivemasse metsa, kus pole jääd ja lund on vähem. Karul on rappa asja tavaliselt kevadel: siis ahvatlevad teda sügisel valminud jõhvikad, mis on talvekülmaga magusaks läinud. Talvel maganud mesikäpal on kevadel kõht kinni ja jõhvikad aitavad tal seedimist korda saada. Soosaartel elavad mägrad ja kährikud, vahel võivad seal pesitseda ka rebased ning hundid.

Paljud linnud pesitsevad ja varjavad end soos, kuid toitu käivad nad otsimas sageli siiski mujal. Isegi konnad ja rästikud lähevad ebasoodsal ajal parematele jahimaadele lisatoitu otsima. Sageli askeldavad nad sooservades või soosaartel, kus taimestik on veidi vaheldusrikkam. Sookured käivad toitu otsimas ka ümbruskonna põldudel ja niitudel. Soodest leiavad nad peamiselt sisalikke ja konni. Ka hallõgija toitub sisalikest ja kiilidest, kuid need poevad vihmase ilmaga peitu. Ta sööb isegi hiiri, aga neid on soodes üsna napilt. Selleks et mitte nälga jääda, soetab hallõgija endale toiduvarusid.

Rabasaartel pesitseb haruldane kaljukotkas, võimas röövlind, kes vajab väga suurt jahimaad. Tema tohutult suur pesa asub tavaliselt rabasaarel tugeva põlismänni ladvas. Kaljukotka peamine toit on jänesed, tedred ja metsised, kuid ta võib püüda isegi metskitsetallesid ja rebaseid. Looduslikke vaenlasi tal pole. Siiski ei leia ta rabast alati piisavalt toitu ning otsib saaki metsade ja niitude kohal tiirutades. Talvel on kotkal raskem saaki leida ja ta toitub sageli raipeist.

Suvisel ajal pesitseb soodes ka palju putuktoidulisi linde, soo lagedamates osades näiteks linavästrik, põldudelt tuttavad kiivitaja ja põldlõoke. Enamik linde siirdub aga siis, kui pojad lendama hakkavad, parematele jahimaadele.

Hilissuvel ja sügisel valmivad marjad meelitavad soodesse ka teisi linnuliike, kes tavaliselt tegutsevad rabade ümber soistes metsades. Rabamännikus kasvab palju sinikaid, mustikaid ja murakaid ning metsised ja tedred tulevad koos poegadega neid sööma. Talvel söövad tedred meelsasti siirdesoos kasepungi ja metsised toituvad rabamännikus männiokastest. Kevadhommikutel mängivad ja kudrutavad sooserval tedred ning sooalal hõikavad kured.