Rabataimed

Turbasamblad moodustavad rabas tiheda taimevaiba. Kuna neid on palju liike, on rabas kahvaturohelisi, pruunikaid, kollakaid, punakaid või isegi lillakaid samblalaike. Turbasamblad on väikesed ja lihtsad taimed, kuid just neist sõltub kogu raba taimestik: surnud ja vähelagunenud turbasamblad moodustavad pinnase, millel kasvavad teised taimed.

Rohttaimi on rabas vähe, neist hakkavad silma peamiselt valgete viljatuttidega tupp-villpead.

Rabale on iseloomulikud mitut liiki puhmad, näiteks kanarbik, kukemari, sinikas, küüvits, hanevits ja sookail. Need on kääbuspõõsad, mis enamasti ulatuvad vaid põlvini. Rabas kasvavad puhmad peavad kogu aeg võitlema pealekasvava turbaga, mis neid enda alla ähvardab matta. Kuna rabaturbas on vähe kasvuks vajalikke toitaineid, on see üsna keeruline.

Rabade liigivaene taimestik on eriline. Vähestegi toitainete kättesaamiseks ja eluks turbasamblas on rabataimedel mitmesuguseid kohastumusi (koostöö seentega, väikesed nahkjad lehed jmt).

Peaaegu kõigi taimede juured teevad toitainete hankimisel koostööd seentega. Paljudel raba taimedel (nt sookailul, kanarbikul, jõhvikal ja rabamurakal) oleks aga ilma nendeta üldse raske hakkama saada. Rabataimede juuri ümbritsevad seeneniidid, mille harud ulatuvad taimejuurtest märksa kaugemale. Seened saavad pinnasest paremini toitaineid kätte ja jagavad neid ka taimedega, vastu saavad nad taimedelt suhkruid.

Väga ebaharilik toitumisviis on huulheinadel. Peamiselt älveste servades kasvavad pisikesed taimed püüavad lisatoiduks väikseid putukaid. Kõige tavalisem on ümaralehine huulhein. Selle väikesed ümmarguse lusika kujulised lehekesed on üleni kaetud karvadega, millel on kleepuvad otsad. Nende külge jäävad putukad kinni. Enamasti satuvad huulheina saagiks kuni sääsesuurused putukad ja ämblikud. Nii omapäraselt peab huulhein toituma seetõttu, et ta ei saa oma kasvupinnasest piisavalt toitaineid.

Paljudele rabataimedele (nt küüvits, jõhvikas) on omane, et nende lehed on väikesed ja nahkjad. Niisugustest lehtedest aurub vett vähem, mistõttu on sellised lehed tavaliselt kuivade kasvukohtade taimedel. Kuid ka märjas rabas võivad taimed veepuudust tunda, seda näiteks varakevadel ja mõnikord suvel. Pealtnäha märja soo pinnakiht võib suvel pikema põua ajal olla krõbekuiv ning siis peavad kõik taimed vett kokku hoidma. Kevadel võib aga vesi turba sees olla veel külmunud, mistõttu taimed ei saa juurte kaudu vett kätte, et oma veevaru täiendada.

Murakalehti võib rabas näha kõikjal. Rabaservas võivad nad vahel tiheda vaibana katta kogu maapinna. Rabamurakal on maitsvad kuldkollased viljad. Kuid neid ei pruugi igal aastal olla, sest päris sageli teevad öökülmad muraka valgetele õitele liiga. Kõik murakataimed ei kanna vilju ka seetõttu, et osal neist on emas- ja osal isasõied. Viljad valmivad aga ainult emasõitega taimedel.

Üsna lopsakaks kasvav murakataim, mis pealegi veel vilju kannab, peab korralikult toitaineid saama. Selleks on murakal võimas maa-alune vars ja suured sügavale ulatuvad juured, mis on tihedalt kaetud seeneniidistikuga. Suurem osa murakataimest ongi turba all.

Rabaservas kasvab rohkesti madalaid mände. Mida enam raba keskosa poole liikuda, seda vähemaks neid jääb ning seda kiduramad ja kõveramad need on. Nende kidurate mändide aastarõngad asetsevad tihedamalt kui metsas kasvaval männil. Võiks arvata, et siinsed puud on hoopis teist liiki, sest mujal võib mänd kasvada isegi üle neljakümne meetri kõrgeks. Kuid see pole nii ja ka rabas kasvavalt männilt võetud seemnest võib viljakamal mullal kasvada sirge ja kõrge puu.